BAM

43. – 48. päev

Jakutskist lahkudes võtsime suuna Tõndale, kust hakkab meie seekordse reisi viimane planeeritud raskem etapp. Tee Tõndasse, mida oli ümmarguselt 1000 kilomeetrit, oli tee nagu siinkandis Venemaal ikka: vaheldumisi kruus, jää ja asfalt ning seda jätkus nii mägedesse, kui ka lagedamatele aladele. Mis muidugi imestama pani oli see, et vaatamata ilmastikuoludele käis teeehitus juba täie hooga ja seda erinevate lõikudena pea kogu tee ulatuses.

Tõndasse jõudes oli ilm juba päris soe, nii et plusskraadide saatel alustasime oma talvist BAM’i vallutamist. Ise veel hirmul, et ega jõed veel jääminekuga meid üllatama hakka, sest ees ootasid sildadeta jõed eesotsas Olekma ja Kuandaga.

Ega BAM’ist suurt midagi rääkida ei olegi. Teeolud olid vahelduvad, osa teest oli juba sulanud ja muutunud päris poriseks, siis jälle lõigud, mis olid alles täiestri lumised ja jäised, nii et lumehanged tee ääres auto kõrgused.

Kuna jõgede veetase oli talviselt minimaalne ja enamus jõgesid täiesti jääs, siis ei valmistanud ka nende ületused meile mingisuguseid probleeme.

Nüüd siis jäänud veel tagasitee koju, mille siis katsume vastavalt olukorrale ja võimetele võimalikult kiiresti läbida. Ega seda asfalti pole ju mõtet niisama uudistama jääda.