TZ-Kyrgyzstan

Ööbime nagu marsil. Vabalt saaks looduse poolest mingi ulmeka kokku vändata. Otse üle mägede tulles,vaatepilt võimas. Kõige kõrgemaks tipuks kuhu autodega õnnestus sõita,saime 4655 m. Jätkame teed mägede ja jõgede vahel. Mingi vennike palub abi. Naine rase ja vaja kiirelt meile vastas suunas kislaki viia. Nõustusin, aga naine pidi mehele kitli peale andma kui mees teatas, oma plaanidest. Panime ajama. Hilux`l puruneb esimene rehv. Varem saadud pragu annab kividel turnides järgi.

Vaated on võrratud ja võtavad hinge kinni. Piir,4200, sadas õrnalt lund. Bardoba piir. Terve TZ kuni piiri ületuseni on servani meeldivaid kogemusi täis. Viimane suhtlemine on TZ piirivalvuriga, kes vabandab et pidi meid kontrollima. Kyrgestani mägedes ööbides 3200 m kõrgusel saime öö temperatuuriks -3c. Külm oli! Keerasime roolid läbipaistva järve poole. Sai selgeks,et kui vaja vaatamisväärsuse eest raha maksta siis eriti midagi vaadata ei ole. Valvuri väitel läksime valesse kohta,tõstes ise tõkkepuu ja kõik praht mis maas oli, viskasime ka meie. Vaidlemine suht mõtetu. Parandasime pettumuse ellujäämis katsega mägijões. Kui vesi oli kubemeni siis oli kindel minek allavoolu. Pidamasaamine vajas tugevat füüsilist sekkumist. Nautisime olukorda täiega. Teel lambakarja nähes otsustasime ühiselt, et laseme õhtuks lamba potti panna. Tehtud, kõik organiseeriti jooksupealt. Toodi lammas, kutsuti kondistaja ja meid ootas uus maitseelamus. Põnev, prooviti toorest maksa ja toorest pekki. Kõik oli suurepärane. Kõvemad mehed küpsetasid kohalikega lammast kella kaheni. Üldiselt läbisime Kyrgystani transiidina.

Kazastan

Kz piiril nõuab kuldhammastega naine oma autoga ettelaskmist. Põhjuseks, et pidi ema olema. ?meil on ka kaasas 2 ema ja 1 vanaisa. Küsitakse kingiks särkole pastakat. Mingi vend suudab ikka kuidagi meist ennast ette sebida. Tõstetakse lahkelt slakpaum. Meie lstume. Röntkenis näitab mingit jama kuskil auto katuse osas. Uurivad ja puurivad aga lammutamiseks ei lähe. Hiljem tuvaastame, et arvatavasti kirves mis vedeleb boksis. Üldiselt läks valutult. Suhtumlne oli hea. Huudisimulike palju. Õnnelikult KZ.

Teeremondid ja liikluspiirangud ning politseid iga suurema puu all. Mäest roomab Kamaz üles ja rodu sõidukaid järgi, meie ka. Läheb kohalik möödasõidule ja meie ka. Põõsast kargab miilits välja ja võtab meid maha. Kurjadegijad. Ostame aksiaid mis kunagi tagasi ei teeni ja kimame edasi. Küsimusele et miks meid mitte kõiki. Vastati et kohe püütakse kohalikud ka kinni.

Remont läbi ja ees suurepärane kiirtee. Betoonist nagu Euroopas tehakse, nelja realine aga väikese erinevusega. Vahepeal tulevad lehmad vastu, lada kimab vastassuunas, lambad lähevad jalakäija rajal üle tee jne.

Seda KZ on lkka ääretult palju.selline tunne et ei saa kunagi otsa. Lihtsalt sõidad päevade kaupa, vahelduseks augd teel ja lõunapaus. Ülejäänud vaade on päevade kaupa sama.

Mõned entusiastid vallutavad seda maad ratastega. Müts maha nende ees. Mina ei suudaks nädal aega sama pilti nautida.

Üritame tankida. Tankla seinal kiri, et D saab ainult talongiga. Meil talongi pole. Aga asi lihtne. Midu kütuse hind115 kohalikku aga kui talongi pole siis maksab 130 raha ja ei mingit probleemi. 

Igavat transiitsõitu teevad värvikamaks purunenud vedrude vahetus ja ikka igal võimalusel meid peatavad seadusesilmad.

Istume KZ- RUS piiril. 

Silmapõletik on meid vaevanud Tadziki mägedest saadik. Kohalikud ravimid ei toimi. Ühel kaaslasel on asi päris kehv.

Läheb Samarast lennukiga koju. Ehk oskavad Eesti tohtrid aidata.

Piiriületus läks ruttu, ei mingit kiusamist ega läbiotsimist! Ees ootamas öine sõit, 300 km Samarasse ja üks reisisell vaja hommikul vara lennukile istutada.

Tajikistan

Juba piiripunktis ootas meid positiivne üllatus, kui üks valvuritest meid vileviisiga rõõmsalt tervitas. Isegi pagasit pole läbi vaadatud ja tere tulemast Tadžikistan. Sõitsime mööda mägijõge, et sobiv ööbimispaik leida. Väikesed kõrvalepõiked poodidesse ja juba samal õhtul oli selge, et see riik on võrreldes eelmistega palju vingem paik. Kohalike siiras abivalmidus ja rõõmsameelsus ning mägiteede ja -jõgede ilu võitis meie südamed. Inimeste lahkus tekitab hämmingut, kui poes antakse kauba peale kotitäis präänikuid ning suvaliselt teed küsides, sõidame edasi arbuus süles. Laagrikoha leidsime idüllilises jõeorus, kus künka taga otsisid bioloogid kulda. Loomulikult proovis Metsik esimese asjana, kas kivine jõgi on autoga läbitav ja seda ta oli. Õhtu muutis eriti emotsionaalseks külast kingituseks saadud tubakalaadne toode, mis võttis nii mõnelgi Eestimaiselt karmil mehel silmad märjaks ja näo naeru täis.

Edasi liikusime pealinna, Dushanbe'sse, kus möödusime mõnest vaatamisväärsusest ning kiikasime kohalikku turgu, mis oli sama suur kui terve Kuressaare linn ja tunni ajaga seal suurt ringi teha ei saanud. Seejärel suundusime suurt tammi vaatama, mis tõestas jällegi, et raha eest saab kõike ja natsalnik oli oma ülesannete kõrgusel. Meile organiseeriti paadisõit tollel järvel, mis oli sinine sinine, tõenäoliselt kõige sinisem vesi, milles keegi meist ujunud on.
Nüüd ootas meid ligikaudu 500 km mägiseid teid mööda Afganistaani piiri, milleks on kahte riiki eraldav jõgi.Käänulistel ja kõrgetel mäenõlvadel ukerdavad mingid tundmatu nimega Hiina rekkad. Sidurid, pidurid kärssavad ja nendega juhtub nii mõndagi. Piiri äärde jõudes oli koheselt Tadžikistan meelest läinud ja pilgud olid klammerdunud teisele kaldapoolele. Siiani on arusaamatu, miks ehitada maja püstloodis kaljuservale, et saaks iga päev käia tea kus, üle paarsada meetrit peakohal asuvat mäge. Järgmine öö laagerdasime sama jõe ääres, jälgides vastaskalda voolukõikumisi.
Kõrgused aina tõusid ja hirmujutte mäehaigusest kuulnud juba sadu. Õhk on küll hõre ja hingamiseks peab veidi rohkem vaeva nägema. Masinatel annab samuti õhutihedust  tunda, jõudu on vähem ning tossavad nagu täiskoormusel vedurid. Nüüdseks on eelmiste reiside rekord 3910 m ületatud ja 4319 m kirjas, mis lähipäevil tõenäoliselt alistub.

Afgaani sai kõvasti vahitud ja rätipäid pinokliga uuritud. Osad lehvitasid ja tervitasid. Mõnes kohas kus oleks võinud suht väikse vaevaga üle jõe Afg. minna polnud näha ühtegi valvurit. Seal kus kõrgus tohutu mägi, ning jõgi, suvalises kohas oli piirivalve kordon ja kontrolliti meie passe.

Suvalises kontrollpunktis ütlesin lihtsalt vormikandjale nimesi ja tema kirjutas oma vihikusse. Mingil hetkel küsis lihtsalt kellegi sünniaastat. Ühe inimese oma, milleks, jäi arusaamatuks.

Kahel vandersellil on sünnipäev ja otsustasime hankida šašlõkki. See polegi nii lihtne. Lõpuks kuskil kohviku moodi kohas oli ülimalt abivalmis proua kes lahkelt hakkis ja maitsestas meile 4 kg liha. Õhtul olime laagris jällegi afg. piiri ääres, jõe kaldal. Šaslõkk sai koos liivaga söödud. Pinnas tolmas igal sammul ja tuul aitas ka kaasa, et toit oleks liivaga kaetud. Kuidagi ei saa üle ega ümber tadzikide lahkusest ja sõbralikusest. Kõik teretavad, tahavad suhelda, näod on naerul. Lapsi on igas külas harjumatult palju. Mõni nagu murjam porine aga nägu on ikka naerul ja käsi püsti teretamas. Suvalises kohas on mingi sigull jõe ääres natuke liivas kinni jäänud, kari mehi ümber. Pakkusime abi, keeldusid ja kutsusid meid endaga koos sinna puhkama.

Tulevad vastu võrguga kalamehed. Küsisin kas kala ka on. Kutsusid, et lähme paneme koos võrgu sisse ja saame kohe kala. Kõik see jut käib lõbusa sõbralikusega. 

Sünnad peetud ja nüüd kimame natuke tuldud teed tagasi. Lähme proovime Pamiiri risti ületada.

Kesk-Aasia 2014

Meie reis sai alguse!
Loodame kellegi enda seast leida kes meist siin märku annab. Proovime viie nädalase reisi jooksul elu, olu Teed Ilm tuua
Päikeselist suve Teile!

Esimene öö veedetud Ilusal järvekaldal. Uute reisisellidega tutvus tehtud, kaasaantud šašlõkk söödud ja lõkke ümber nalju loobitud.

Sääsed meid veel nahka ei pistnud, nii et meel on hea ja edasi Kazastani poole!

Oleme oma otsaga KZ. Piiri ületus läks libedalt. Keegi ei kiusanud ja ei esitanud liigseid küsimusi. Väga korrektne. Välja arvatud kohalikud ässad kes lihtsalt tulevad ja lähevad.

Teed on endises seisus. Ühes augus jäid mõlemad suunatuled juhtm.

Ilm on palav + 40 kanti. Kohalikud otsivad ka varju.

Ühel autol täidame hetkel konditsioneeri.

Edasi Kaspia mere äärde. Kuhugi Turkmenistani piiri lähistele. 5. Saame alles sinna siseneda.Siinsed hoiatasid, et plätudega liivae ei läheks. Kõrvetab jalad ära.

Kui jõuame varem siis võtame Kaspia ääres rivitult ja naudime merd. Aga me pole unustanud, et oleme KZ ja sõitta on 1300km. Siin võib igal km mingi jama juhtuda.

Enne TM piiri läksid teed heaks, ja edenesime kiiresti.Täiendasime oma söögivarusid KZ viimases linnas, pidime kohalikele poseerima. Kohalikud aktivistid eskortisid meid lnnast välja pmokeerides ringliiklused. Nigu plaanitud oli võtsime Kaspia meres viimast, hävitasime liigse alkoholi mis võinuks piiril probleeme tekitada.

Piiriületus läks 7h. Päris täpselt ei saagi aru mille eest maksad ja mitme luugi juures käima pead. Kõik andmed kirjutatakse käsitsi ja sinna see aeg kaobki. Olime sunnitud loovutama 4x4särgi, saime kiiremini templid passi ja rahad makstud. KZ teed nõudis oma lõivu, üks Toyotadest loobus käsipidurist. Vahetult enne piiri käis kõva raksumine ja paukumine ning tigukäigul veeresime üle piiri. TM esimesse külla jõudes oli pank juba kinni aga tankida oli vaja. esimene abipakkuja kutsus kohaliku ärika kes meie dollarid manatideks vahetas. Diisel maksab 0.58 kohaliku raha e. 0,15€.Võrdluseks, et pudel õlle maksab 2 € 

Palavus on eestlastejaoks jube, jälle suundsme kiirelt mere äärde. Politsei soovitusel linnast 50 km kaugusele. Ujutud, söödud ja Vana-Tallinatki joodud, saabusid kl 00.00 öösel meie juurde piirikad, tehti üksikute venekeelsete sõnadega selgeks, et siin ööbida ei tohi. Miks ei tea aga korrutati NATSALNIK SKASAL, STES NELSJAA. Kes vägijooki õhtul ei tarvitanud pandi rooli ja sõitsime 5 km edasi. Lõpuks mõistsime, et piirist ~ 200 km mere ääres piiritsoon. Valveputkas kirjutati passiandmed ülesse ja läksime magama. Hommikul selgus, et magasime kohaliku SPA kõrval. Kuumaveeallika mõnud! TM rahadele ei saa kuidagi pihta,käibel uus raha aga arvutavad vanas rahas,segadus, kas oled liiga palju maksnud või antakse liiga palju tagasi. Meiesuguse turisti võib igalpool haneks tõmmata! Söögikohtades ka totaalne segadus, kui kõigile koos ühte süüa tellida siis saad ehk portsu kätte aga eraldi tellides võid ilma jääda.

Külastasime turistide kuurortlinna TYRKMENBAHI, ilus särav, läikiv ja roheline paradiisilinn! Kahjuks suht kasutamata, rahvavaene linnake. Luksust naudivad enamjaolt kohalikud kuna turistidele pääsemine tehtud suht võimatuks. Meie tegime linnas väikse tiiru, uudistasime inimtühjasid hotelle. Mehed üritasid pöörata mingisesse veeusku, jahutasid kiilakaid päid :) veega mida seal raisati igal võimalikul moel!

Edasi suund pealinna! Politseinike jagub, saad hoo ülesse kui järgmine su juba maha pidurdab. Turiste nähes võetakse jalad tagumku alt välja ja vehitakse sauaga.

Kesklinn särab, purskkaevud,kulda, karda ja marmorit rohkem kui elus näinud olen! Igal sammul on politsei või sõdur vastus, et midagi ei pildistaks või millegile liiga lähedale ei läheks. peale valvurite onkoristajad esindatud. Pesevad purskkaeve, niidavad, pügavad ja hoiavad kõiktimmis ja säravana. Ei sagi aru milleks selline tohutu toredus. Ühtegi poodi ega parklat ega teenindus sutust. Turisti nähes kõik hämmelduvad. Pangas raha vahetades seisab turvmees kõrval ja jälgib, et ei teeks äkilisi liigutusi. Ülejäänud seltskonnal on lihtsalt hing kinni, turiste nähes.

Pangas on kolme valuuta kursid tabeli. Vahetada saab ainult dollareid ja uusi. Vanad ei kõlba. Kursside kohta tädilt kommentaar: ülemus pani kursid ja vanu USD vastu ei luba võtta

Äärelinnas on elunagu igalpool koos oma igapäeva toimetustega.

Askhabadistsuund Uzbekistani ja teel vaadata veelpõlevat gaasi aukku. Pidipõlema juba 40+ aastat.

Erinevalt Turkm. Sisenemisel, kus sind lgal sammul kontrolliti on väljumine siit riigist kordades lahedam. Politsei ei pea. Naeratab ja lehvitab. Tunevad nagu kergendust, et hullude jõuk lahkub. Samasugune suhtumine on piiril. Täidetakse isegimigratsjonnaja ära, et sust rutem lahti saada.

Jhhggf