35. – 37. päev
Milline näeb siis välja kohalik simnik, mida erinevate ütluste kohaselt pidi olema 400 – 600 kilomeetrit. Esiteks ei ole seal mitte mingisugust teed. Lihtsalt suuremad ja võimekamad nelja veosillaga Kamazid või Tatrad puksivad teed vahepeal kuni rinnuni ulatuvas lumes läbi lagendike, metsade, jõeorgude ja mäeahelike. Kulutades seejuures meeletutes kogustes kütust.
Näiteks Magadani poolt tulev kolonn, kellele mõni päev varem Vestehoodiga kütust juurde oli viidud ning keda meie kohtasime 50 kilomeetrit pärast laagrist lahkumist, oli teel olnud juba 28 päeva. Seda vaatamata sellele, et neile puhastas raskemates kohtades teed ka traktor. Kuuldes, et me siin lõbu pärast rassime ja vintsime, ütlesid ka nemad, et nemad kah naudivad sellisid olusid ja kui seda ainult töö pärast teha, siis ei pea keegi siin asustamata aladel kaua vastu.
Nii see tee mööda ettesõidetud radu meid aina lähemale Magdadani teele viib. Liikumine on vaevaline, esimesel päeval sai 14,5 tunniga läbitud 139 kilomeetrit. Siinkohal suured tänud Freespordile, kes meile kiiresti valmivad ning toitvad söögid kaasa pakkis. Tänu nendele viidame seistes minimaalselt aega ja saame rõhku panna pidevale liikumisele. Joomiseks kõlbas täiesti kohalik jõevesi, mis ka keetmata hea maitsega ja kellegi tervisele siiamaani veel halvasti mõjunud ei ole.
Järgmisel päeval läks tee kohati veel hullemaks, vaatamata sellele, et tee oli vahepeal ka lahti lükatud. See lahtilükatud tee oli meile kõige vaevalisem, sest liikusime jalakäia kiirusel, aeglusti sees ja esimese käiguga ning ka siis tahtis sisikond ennast sees ümber pöörata. See lahti lükkatud osa oli nagu mulla muttide mängumaa, ainult mulla hunnikute vahele oli keegi veel augud kaevanud. Hüüdnimetusega pokutee.
Kuna terve päev oli õhutemperatuur keskmiselt -30 kraadi ja õhtu saabudes see kindlast veel langeb, siis otsustasime, et sõidame öö otsa ning järgmise päeva pealekauba.
Pärastlõunal oli ees ristmik, kust siis lahtilükatud pokutee viis paremale ning teine paremini sõidetav lumine autorada vasakule. Otsustasime siis vasaku raja kasuks, et vähegi autosid hoida. Sõidetud mõni aeg ei andnud süda rahu ja otsisime kõik kaardid ja telefoninumbrid välja, et kohalikelt nõu küsida, kas oleme ikka õigel teel. Kuna kohalikke kätte ei saanud ja kaardid suuna poolest ikka õiget teed lubasid siis jätkasime oma sõitu.
Liikudes asustamata radadel oleme näinud üle tee liikuvat hunti, auto kõrval kaasajooksvat sooblit, metsiseid ja ka põhjapõtru.
Õhtu hakul, kui juba hämarduma hakkas, jõudsime järjekordse jõeni, mis meie üllatuseks jälle jäävaba oli. Kuna koolmekoht sügav polnud siis läbisime selle, otsimata alternatiivi vaatamata jäätumisohule.
Pärast jõe ületamist läks tee normaalsemaks ning meie liikumiskiirus tõusis märgatavalt. Vahepeal sõitsime ka kullakaevajate poolt hooldataval simnikul, mis iseenesest viisteist kuni kakskümmend meetrit lai sile ja puhas jäätee üle mägede ja lagendike.
Kui õhtul Magadani teel suunaga Ust-Nera poole ööbima jäime, olime läbinud kokku 1060 kilomeetrit ja jõudnud välja jälle kõvakattega maanteele.
Edasi suundume Oimjakoni, mida peetakse maailma külmapooluseks, ehk püsiasustusega piirkond kus on mõõdetud kõige madalam temperatuur maailmas. Eelmine aasta olevat mõõdetud ka rekordiline temperatuur, milleks siis –71,3 kraadi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar