Lõputud simnikud

19. - 20. päev

Viimased päevad ja ööd oleme veetnud mööda simnikuid nühkides. Kui siiamaani oli simnikutel keskmine kiirus veel mõõdetav mingigi numbriga, siis viimastel päevadel on kiirus olnud keskmiselt 20-30 kilomeetrit tunnis ja edasiliikumine küllaltki vaevaline. Seega oleme otsustanud võimalikult palju aega sõites mööda saata.

Ka keskmine õhutemperatuur on püsinud pidevalt –30 ja –40 vahepeal seda nii päeval kui öösel. –40 kraadi juures muutusid autodel amordid kuidagi imelikult vedelaks ja ei tahtnud enam korralikult oma tööd teha, kuid Ilma “soojenedes” õnneks see viga kadus.

Autod on püsinud siiamaani töökorras, kui mitte arvestada jätkuvalt tõrkuvat roolivõimendi õlivoolikut,  mis ikka ja jälle mingitel imelikel aegadel otsustab mahlad välja lasta. Siiani ei ole õnnestunud selle anomaalia põhjusi välja selgitada, seega jätkuvalt on vea parandamiseks ikka uus toru ja õli ning sõit võib jälle jätkuda.

Mööda viimast simnikut sõites võiks juba järeldada, et hakkame maailma otsa jõudma. Liiklus järjest hõreneb ja vastutulevad autod asenduvad buraanide ja põhjapõtradega. Eks oma osa ole ka simikus endas, mille kirjeldamiseks ei oskagi eriti mingit võrdlust leida. Võibolla saaks simniku valmis nii kui panna kõikide tallinna teede augud ja lamavad politseinukud ühte kotti, suurendada nende mõõtmeid 5 korda, siis seda natukene loksutada ning pärast Kihnu jääteele laiali laotada.

Remont ja veelkord remont

16. ja 17. päev

Yakutskis möödusid päevad remontimise ja lõõgastumise tähe all. Ööbisime kohalike poolt organiseeritud korteris, kus nii soe vesi kui ka pesumasin. Puhtaks sai nii pesu, kui ka ihu.

Autode remont sai alguse pühapäeval, kus ühel autol keevitati nii rattahoidja kui ka katuseraami kronsad, mis eelnevate külmade ja “ideaalsete” teeolude tõttu pragunema hakkasid. Teine auto sai omale alla uued ja korralikud vene siselohvid ja keevitatud tagasi ka irdunud rehvilukk.

Esmaspäev jätkus remontimise meeleolius. Esmalt ühel autol õlivahetus ja esimeste liigendite kontroll. See tehtud mindi söögivarusid täiendama ja avastati, et tagumine velg seest õline ja ka kriuks sees. Teel remonditöökoda otsima, kohtasime juhuslikult eelmisel päeval külastatud keevitustöökoja venda, kes kohe usinalt oma abi pakkus. Kohapeal selgus, et õnneks avastasime vea õigeaegselt, sest rummu maha võttes ja seda kallutades kukkus kogu sisu kolinal põrandale. Tulemuseks uued rattalaagrid ja rumm, mis õnnekombel ühes romulas olemas oli. Teise ja kolmanda auto meeskond sai kah oma pika töödenimekirja ilusti hakkama ja õhtuks olime jälle stardivalmis.

Ületasime jäise Leena ja suundusime 2000 kilomeetri pikkusele “kontide” teele, mis ehitamisel olla mingitel andmetel nõudnud 2 miljoni inimelu. Õhtul magama minnes näitas kraadiklaas jälle 30 külmakraadi.

18. päev

Päev algas nagu viimastel kordadel kombeks, auto roolivõimendi õlitoru vahetusega ja seda –34 kraadises pakases.

Edasine teekond viis meid mägedesse, kus lummavad vaated, kraavis rekkad ning šamaanide oja, kus hea tahte märgiks ka lonks vett sai kummutatud.

Õhtul, ühes pimedas bensiinijaamas ööbima jäädes, näitas kraadiklaas juba –40 külmakraadi ja mõni meeskonna liige otsustas ennast vastavalt ilmale ka riidesse panna.

19. päev

Päev algas nii:

Autod ja meeskonnad elasid öö vaatamata külmale ilusti üle ning üle pika aja sai starditud õigeaegselt.

Oleme teel Ust’-Nera poole, läbitud teekond 9650 km, ajavahe koduga +9 tundi.

Nokitsemise päev

14. päev

Tänane päev algas sellega, et öine külm oli võtnud autodest oma, Üks auto lõpetas tegevuse juba kell 2 öösel elektriprobleemide tõttu, peale mida meeskond otsustas oma magamiskotte testima hakata ja –30 kraadise külmaga rahulikult edasi magada. Hommikul selgus ka tõsiasi, et teine auto mahlad kõhu alt välja lasknud ja ilusa punase laigu meile lumele jätnud,

 

Peale nelja tundi pusimist jõudsime järeldusele, et elektriprobleemidega me kohapeal külmas hakkama ei saa ning otsustasime auto köie otsas lähimasse linna sooja garaaži otsima saata. Vahepealse aja sisustasime teise auto haavu parandades, nimelt oli külmaga roolivõimendi õlitoru pikuti pooleks läinud.

Garaažis selgus, et elektriprobleemide põhjuseks oli juba ka varem endast märku andnud eelsüüteküünalde relee, mis omadega lühisesse läks. Antud jubin elektrisüsteemist eemaldatud ja juhtmed otse tuppa ilusa uksekella nupu alla viidud sai auto nööriotsas jälle käima veetud, kuna akud lühise tõttu vooluta olid.

Kui autod jälle sõiduvalmis olid, otsustasime minna kaema jääteel läbi jää vajunud veokat, millel ainult kabiini katus jääst välja pidi jõllitama. Kohapeal selgus, et tegelikult paistis jääpealt ainult kasti ots ja kabiin katusel olev antenni ots.

Kuna me oma kohalolekuga väikse linna väga elevusse olime ajanud, siis poseerimist ja pildistamist oli palju.

Vaatamata tagasilöökidele on meeskondade meeleolu hea ja oleme teel Yakutskisse, kus siis homme võetakse ette põhjalikum autode tehnohooldus,

Heategu ei jää karistuseta

Kümnes kuni kolmeteistkümnes päev

Läbitud kõvasti kilomeetreid, enamik mööda simnikuid. Soojenduseks BAM-i äärne siminik, pikkuseks 200km.

Vahepeal põikasime kõvakattega teele, kus saime aidata üht õnnetut Honda omaniku, kes oli kurvis otse lasknud ja 20 meetrise õhulennu metsa sooritanud. Kuna mootor käivitus ja vedelikud seisid sees arvas vana, et küll suudab edasi liikuda.

20 km hiljem otsustas ühel autol irduda rehvilukk, õnneks midagi hullu ei juhtunud ja kui ratas vahetatud võtsime suuna Ust-Kuti peale ning sealt Mirnõi poole, lootuses näha üht suurimat inimeste poolt kaevatud auku. Lahtine teemanti kaevandus, mille augu suu läbimõõt pea üks kilomeeter.

Aga selleks tuli läbida Simnik suure algustähega. Üle 1000 km pikk vaevalt kahe auto laiune jäine rada. Liikumiskiirus kuni 50 km/h. Järsud ja jäised mägede ületused polnud meile probleemiks, kuid vaesed veoautojuhid kes siin oma tööd teevad. Nemad on küll kõvad vennad. Kuigi juhtub ka neil – oli autosid kraavis, avariitunnustega ning lausa mahapõlenud romusid.

Aega ajalt jäi teepeale ka parklaid kus söökla, saun ning pood kõik ühes kompleksis. Ühes sellises sai ka Väino sünnipäev peetud, kenasti tordi ja napsuga.

Kohtusime jakuudiga, kes suitsuvorsti eest meile 60 liitrit kütust andis. Hiljem avaldas vana soovi, et me ta siia lähedale (esimesse) külla ära viskaksime. Noh aga mis nende mõistes tähendab lähedane, on tegelikkuses 100 km kaugusel. Alguses kukkus vana autos turtsuma kui üritasime teada saada kohalikku eluolu. Aga kui maha rahunes ilmnes, et tegu kohaliku teatmeteosega. Nii teadis vana rääkida, et siin kandis olla korduvalt katsetatud tuumapommi. Tegu siis maaaluste katsetustega, milleks puuriti auk 2 kilomeetri sügavusele kus pomm õhiti. Ühest selleks otstarbeks puuritud august möödudes naeris jakuut, et seal tuleb suu kinni hoida ja läbi nina hingata.

Veoka mehed rääkisid, et telekast olla olnud uudis, et kolm maasturit lähevad Tšukotkale. Huvitav, kas jutt käis meist, kuigi meiega pole keegi sellel temal rääkinud ega kontakti võtnud. Aga uudised levivad siin tõesti kiiresti.

Täna hommikul (neljapäeval) näitas kraadiklaas juba 31 miinuskraadi, sõites saime termomeetri näidu ka –40 kraadi. Mirnõi teemanti kaevandus oli oma külastust väärt, auk oli suurem kui ettekujutus sellest.

Autode ja meeskondadega on kõik korras, järgmine sihtmärk Yakutsk.

Läbitud 7600 km.
Temperatuur kuni –40 kraadi.

Mõned klõpsud

Ootused ja lootused

Kuues kuni üheksas päev

Oleme otsustanud hakata maratooneriteks. Esimese sõidumaratoni lõpptulemus on teada. Sellele järgnes suur lamamis- ja magamismaraton, mis oleks tõenäoliselt lõppenud lamatistega kui auto kordasaamine oleks viibinud esmaspäevani.

Igatahes suurimad tänud Omski offroad klubil meestele (Aleksei ja Ilja – ogromnoje spasibo), kes aitasid meid igakülgselt: tutvustasid linna, aitasid autot remontida ja majutasid.

Auto sa uue plokikaanetihendi ja pihustid ja lisaks sellele läks vahetusse kõik mis selle töö juures vahetama peab. Laupäeva lõunal autot kätte saades saime ka ilusa tšeki. Paras kirves eelarvesse aga hea, et juhtus seal, kus abi võtta, mitte kusagil tundras, kus oleks antud vigade likvideerimine osutunud tunduvalt keerulisemaks ja kulukamaks ettevõtmiseks.

Igatahes nüüd jälle teele ja veereme sihtpunkti poole. Üritame järjekordse maratoniga aega tagasi sõita ja jõuda omadega Taišet-i, kust peaks tee viima BAM-ile, mis eelmine reis kohe alguses nõudis kolm rehvi. Aga eks ikka talv ole suvest targem ja meie BAM-i kajastused juba homme.

Maratonsõit on lõpetatud

Viies päev

Öö sõidetud, külma saime juba 30,7 kraadi. Hommikuks läbitud 1300 kilomeetrit kui tankimise ajal avastamise, et ühe auto mootor jätab vahele. Sai aretatud erinevaid teooriaid, mis viga võib olla aga enne karukõhtu vaatamist ei tea, mis viga võib olla. Arutelu järel otsustasime võtta suuna Omskile ja jooksvalt sai organiseeritud sinna kohalike Off-Road klubi kaudu remonditöökoda. Kohale jõudes selgus, et probleemi olemusest saab aimu homme hommikuks, kuid arvatavasti tuleb teha autole ühe klapi hooldus. Samuti selgub ka see, kas me viibime Omskis 1, 2, või 3 päeva.

Tänaseks õhtuks organiseeriti meile hubane majutus kohalike kontorisse, kus sai inimese moodi õhtu veeta, mis lisab meie öömajade nimekirja uue ööbimispaiga.

Takistustele vaatamata läbisime oma maratonsõidul 1800 kilomeetrit.

Vihm, pori ja lõpuks lumi

Teine ja kolmas päev.

Ei midagi huvitavat, ainult natukene hakkab talve moodi kiskuma.

Autode termomeetrid vaidlevad selle üle, mis temperatuur on õige.Üks näitab rohkem teine vähem, kolmas lajatab täpselt sinna kahe eelmise vahele.

Teise päeva õnnetu lõik (see kus eelmine aasta Patrol üle kuudi käis) võttis oma osa ka see aasta. Tänavuaastaseks saagiks jäi ühe auto rehv ja teise aknalüliti.

Kolmanda päeva õhtuks oli temperatuur langenud juba pea 15 kraadi alla nulli, ning nüüdsest loodame, et läheb diislit ikka rohkem, kui aknapesuvedelikku.

Neljas päev.

Hommikul sai otsustatud, et teeme hea ilma korral sõidumaratoni e. sõidame vahetustega vähemalt 36 tundi jutti seda ikka selleks, et jõuda kiiremini sinna, kus asi huvitavamaks hakkaks minema. Eks oma osa ole ka selles, et kell ühel hetkel jälle kaks tundi rohkem näitas ja ajavahega on ikka paremini kohaneda kui seda ignoreerida.   

Neljas päev nõudis jälle oma – 3 tuhat rubla, mis läks peretoetuseks asjalike vene militsionääridele.

Teekond 08.02. - 10.04.2014

Tšukotka 2014

Start antakse Mustakivi Toyota eest, laupäeval 08.02.2014, kell 10.00 

 

Sõit elusasse anekdooti – Tšuktšimaale 

Kui me eelmise talve-sõidu eel rääkisime oma kõige raskemast reisist, ei osanud me ka vaimusilmas ette kujutada kui raskeks üks talvereis üldse kujuneda võib. Nüüd aga oleme sellest kogemusest õppinud, ning saame sirge seljaga lubada, et seekordne reis saab olema meie kõigi aegade pikem ja külmem. Raskust ei julge seekord isegi nõiduma hakata.

Siin maailmas on kolm igikestvat huumorimaardlat, millest läbi aegade on välja voolanud tonnide viisi anekdoote. Ning ühed, ehk kõige vanemad, on naljad Tšukšidest. Ja kuna blondiinidesse ja Chuck Norrisesse sõita ei saa, sõidame meie 2014 aasta talvel Tšukotkale ja vaatama järgi, mis seis nende Tšuktšidega siis ikkagi on!

Tšukotka ehk Tšuktšimaa on Euraasia mandri kõige idapooleim punkt, mis ulatub osaliselt läänepoolkerale ning mille idakaldalt paistab hea ilma korral Alaska. Kahte suurt kontinenti on eraldamas tiheda laevaliiklusega Beringi väin. Tšuktšimaa arktilistel aladel elab hinnanguliselt  50 500 inimest, kellest 68% on linlased. Tehes 737 700 km2-sel alal keskmiseks asustustiheduseks 0,07 inimest km2 kohta.

Tšukotka autonoomse piirkonna administratiivkeskuseks on 13 000 elanikuga Anadõr, mis asub Beringi mere idakaldal. Etniliste gruppide sekka kuuluvad lisaks Venalastele, Tšuktšidele ning teistele veel ka Eskimod ning Evengid.

Meie motoriseeritud rännak nendele karmidele aladele saab alguse 8. Veebruaril 2014. Kahe kuni kahe-poole kuu pikkusele retkele stardivad kaheksa meest, kes valdava osa umbes 30 000 kilomeetrisest reisist külmadeks ning rasketeks oludeks kohandatud Toyota Land Cruiser maasturites elavad. Teele jäävad lisaks toredatele inimestele ja karmidele külmakraadidele ka jääkarud ning meeletud lumetormid. Kuid hoolimata sellest, on meeskond kindel, et sihiks pandud Anadõr saab eestlaste poolt esimest korda autoga vallutatud.

Suurimateks raskusteks saavad kindlasti olema suured külmakraadid, asustamata karmid ning raskesti läbitavad alad, lumetormid ja jääkarud. Ning loomulikult bürokraatia, mis meie teele lihtsa vaevaga läbimatu tõkke võib asetada. Aga töö on selles suunas juba viimased pool aastat armutult käinud. Seega, loodame, et sellega läheb seekord hästi.

Ja ega tagasiteekski lihtsat rada plaanita. Ees on ootamas talvine karm Jakutski-Magadani tee ning talvine BAM, mille järel taas kõvemale teekattele pääsetakse ning mida mööda viimased 6000 km koju tagasi sõidetakse.

Ja nagu juba kombeks on saanud, valmib ka sellest pikast matkast telesari, mida on taas võimalik nautida juba tuttavalt ETV2 kanalilt.

Tutvumiseks ka üks vana Moskvakate kaart, mis meie teekonnaga kuni Anadõrini suures osas kattub.