Omoloni jõe ületus

29. päev

Omoloni jõe ääres hommikust päikesetõusu kaedes otsustasime, et läbi jõe me kohe kindlasti sõitma ei hakka, sest pole vaja teha oma autodest jääkirste. Nii me siis Miku jääpuuriga jää paksust mõõtma asusime.

Esimesel marsruudil, mille me valisime oli jääpaksus viimases punktis kusagil 3-5 sentimeetrit ja sellest kohast me ka kiiremas korras jalga lasksime.

Järgmisena valitud teekond viis meid mööda saanirada ja seal saime minimaalseks jää paksuseks 15-20 sentimeetrit. Nii me siis otsustasime selle raja kasuks.

Plaanid peetud asus Rait oma autoga rada jääni tegema, see valmis valmistusime jääd ületama. Igaks juhuks sai kõik dokumendid seljakotti pakitud ja need turvaliselt inimjõul üle jõe transporditud. Kui kõik stardiks valmis, alustas Rait jõe ületamist, mis nagu planeeritud ka 100% õnnestus. Peale teda tulid ka teised autod ning jõgi saigi ületatud.

Ees ootas veel üks koolmekoht, mida siis jalgsi kaema mindi. Kui proovipuurimiseks puuri küsiti otsustas Mikk selle koos autoga tuua ja nii sai see koolmekohtki ilusti ületatud.

Jõgi kadudeta ületatud, asusime teele kohta, kus pidid ees ootama kaks Kamazi ja üks Tatra, kes eelnevalt omale teed olid rajanud ja sealjuures meeletutes kogustes kütet maha sõitnud. Selle 18 kilomeetrise tee läbisime kusagil nelja tunniga vaheldumisi vintsides ja sõites.

Kohale jõudes ei osanud me veel arvata, kui kauaks me antud kohta laagrisse jääma peame, kuid eelneva informatsiooni põhjal kindlasti vähemalt paariks päevaks, kuna vastutulev kolonn olevat “alles” 130 km kaugusel.