Teel Omoloni

27. – 28. päev

Lahkusime Bilibonst ja oleme teel Omoloni poole, mis on ka meie teel viimaseks asustatud punktiks Tšutkotkal.

6. märtsii hommik algas rahulikult, tee ja meie liikumiskiirus olid täiesti rahuldavad. Vahepeal sai ühe lahtise jõe ääres oma veevarud täiendatud ja nii me edasi liikusime. Kuni ühes suht mahajäätud või täitsa mahajäätud külas üks Kamazi vend meid peatas ja palus paar kilomeetrit edasi viia, et teeolusid üle vaadata. Kui vana ennast tagasi palus viia, siis veel imestasime, et siin päris korralikud rajad ja pole midagi karta, kuid meie oletused ei vastanud tõele ja nii me mõnesaja meetri pärast väga vaevaliselt edasi liikusimegi.

Õnneks olid meie jälgedes tulemas ka paar Kamazi, kes edasise tee meile ilusti ette sõitsid. Ei olnud neilgi kerge, kuid meie saime isegi nende jälgedes vintsimist harjutada ja vaatamata külmale ilmale hinge soojas hoida. Nii osutuski meie esimese nelja tunniga läitud tee pikkuseks suurepärased 35 km ja kogu päeva teekonnaks täpselt 200 km.

Sellesse päeva jäid veel suured mäekurude ületused, kus suuremaid autosid ikka Jossiga üles veeti ning liustikud, kus jää ei sula ka kõige palavamatel suvekuudel.

Nägime ka hunti. Kuigi algul arvasime, et tegemist võib olla ka koeraga, siis hiljem kinnitasid ka kohalikud, et koera nägemine sellises kohas on veel väiksem tõenäosus, kui hundi kohtamine. Nii et me ikka arvatavasti nägime hunti, kes oma põdrakorjust valvas.

7. märtsilil oli sõit juba täitsa lõbus – lahtilükatud teed ja lummavad vaated. Teepeal otsustasime ka hilinendu vastlapäeva tähistada. Kaasavõetud mäesuusavarustusega auto taga slaalomit sõites see ka kõigil huvilistel õnnestus, väljas lähenes termomeeter juba 0-le.

Enne Omoloni küla kohtasime ka kohalikke põdrakasvatajaid, kes lahkesti ka oma elamistingimusi meile tutvustasid. Tegu oli teel olevate karjustega, kes Omolonis oma varusid täiendamas käisid.

Omoloni külas, tankla kohta informatsiooni küsides, sattusime kohe kokku kohaliku võimuesindajaga, kes meile tankimise organiseeris ja viisakalt linnast kohe lahkuda palus.

Nii me siis edasi sõitsime teadmisega, et nagunii me palju kaugemale ei jõua, sest ees ootas lahtime Omoloni jõgi, mille kaldale me õhtuks ennast laagrisse pakkisime.