Lumevangis

30. – 34. päev

Laagriplatsil elu ilusti sisse seatud, otsustas Tom kohe hommikul jala külla tagasi minna, sest kaarti vaadates ei osutunudki see väga pikaks teeks. Kui ta siis väsinuna õhtupoolikul laagrisse tagasi jõudis ei saanud ta näost küll seda välja lugeda, et tee nõnda lühike oleks. Saanirada, mis külani viis oli sikk sakitanud mööda jõeorgusid ja nii olla külani kusagil 15 kilomeetrit.

Õhtul hakkasime igavusest iglut ehitama, kuhjates selleks paraja hunniku lund, selle peale siis koormakate ning veel hunnik lund.

Järgmise päeva hommikul sai iglu ilusti lõpuni valmis ehitatud ning pealelõunal, kui keha kinnitatud läksid Andrus ja Rait külla varusid täiendama. Oma üllatuseks külla jõudes, ootas neid seal ees ka Benno, kes hommikul oli kalale läinud. Kalale ta kahjuks ei jõudnud, kuna ei leidnud Tommi poolt mainitud kalastuskohta, kus kala oleks saanud püüda. Nii ta siis oli jalutanud kuni lõpuks majad paistma hakkasid ja ta ennast külast leidis.

Linnas suundusime kohta, kus varem kütust tankisime ja kohtusime juba “vanade” semudega, kellega sai kokku lepitud, et järgmisel hommikul samme Vestehoodiga oma laagriplatsini küüti, kuna nad nagunii Magadani poolt tulevale kolonnile kütust pidid viima. Öö veetsime kohaliku jahimehe Slava juures, kelle küllakutsele ei olnud lihtsalt võimalik ära öelda. Slava tõi välja ka pudeli kohalikku samakat, mida meiegi vene kombekohaselt jõime. Ise ta veel kõvasti imestas, et me veerand kruusi kaupa seda korraga alla neelata ei suutnud.

Kohalike käest siis kuulsime, et Omolonis pidavat olema Venemaa kõige kallim internaatkool, mille ehitamist alustasid kanadalased kümmekond aastat tagasi, kui külas elas veel 3000 inimest. Ehitust nemad ei lõpetanud, sest enamus ehitusmaterjalidest lihtsalt ära varastati. Kui lõpuks kool valmis ja kulud kokku arvutati, olla summaks 200 miljonit rubla. Uus kool vajas ka uut katlamaja ja nii pidavat järgmise aastal ka see tööle pandama. Kahetsusväärne on ainult see, et kooli ehitamise käigus on kokku kuivanud ka küla elanike arv ja nii pidavat praegu elama seal umbes 600 inimest. Nii pidavatki nad igal sügisel püüdma koolilapsi ümberkaudsetest metsadest.

Veel rääkisid kohalikud, et eelmine aasta, mil oli kehv marjaaasta, olla karu külas tapnud kaks inimest ja rappinud kolme inimest.. Õnneks lasti ta enne maha, kui ta veel mõne kohaliku oleks nahka pannud.

Lisaks võiks veel mainida, et kogu elekter, mis külas tarbitakse, toodetakse suure diiselgeneraatoriga.

Hommikul tanklasse jõudes, selgus, et ega see hommikune Vestehoodiga liikuma hakkamine ei olegi nii lihtne, kui algul tundus. Esiteks võttis kütuse pealelaadimine pool päeva. Pärast seda otsustas Vestehoodil kütus ära külmuda, mida siis lennukite soojendamiseks mõeldud puhuriga soojendama asuti. Nii et sõitma saime alles päikeseloojangu hakul.

Ega ka sõitmine Vestehoodiga olnud meelakkumine. Esimestel kilomeetritel otsustas mingi kaitse ennast lühisesse lasta, mida siis taskulambi valgel parandama asuti. Esimene viga likvideeritud, saime sõita mõned kilomeetrid, kui kadus igasugune väline valgustus (neid muidugi väga palju ei olnud, ainult üks hädine tuluke) ennast pimedaks teha. Jälle siis taskulamp välja ja hakati viga kõrvaldama, Kümnekonna minuti pärast tuli välja, et ka teine kaitse on ennast lühisesse lasknud ja kui see parandatud, võis sõit jälle alata. Samuti oli probleemiks jäätuma kippuv juhi esiaken, mida siis käega soojendades ja mütsiga nühkides püüti läbipaistvana hoida. Ega juht ennast sellest väga häirida ei lasknud, vaid avas küljeklaasi ja vaatas enamuse aega teed, pea aknast väljas.

Nii et Vestehoodiga sõitmine jättis meile kustumatu mulje ja öö hakul laagrisse jõudes tõdesime, et parem on ikka oma autodega liikuda, kui selle igiliikuriga.

Ülejäänud päevad veetsime laagris vaheldumisi söömise ja magamisega, kuini siis kolmapäeva õhtul külastas meid Omoloni poolt tulev kolonn. Me siis õnnest ogarad, kuna see tähendas meile, et sõit võib jälle alata. Enne sõitma asumist saabus meile Omolonist  saaniga 300 l tellitud kütet ning neljapäeva hommikul me liikuma uuesti hakkasime.