Tagasiteel Jakutskisse

38. – 42. päev

Kui on midagi kirjutada, siis pole aega ja kui on aega, pole millestki kirjutada.

Peale magadani teele jõudmist, pidime kiiremas korras otsima kohta kus võimalik keevitada. Lc 80 esisilla gronsa oli tundras pooleks murdunud, mis omakorda oli silda paar väiksemat auku tekitanud. Õnneks pool kinnitusest pidas ja see andis meile otsimiseks piisavalt aega, et leida vähegi normaalne remonditöökoda.

Susuman – väike kullakaevurite linn. Kui hommikul linna saabusime, siis linn alles magas. Õnneks leidsime töökoja, kus remonditakse kaevanduse rasketehnikat ning saime jutule töökoja pealikuga kes lahkesti oma territooriumi kasutada lubas.
Paar tundi pusimist ja jälle kõik OK. Kui lõpuks küsisime palju võlgneme, tuli vastus, et eesti ja vene rahva sõpruse auks ei ole vaja midagi ja ega me teid nagunii siia ei oleks jätnud. Keevitajale poetasime ikka vaikse tasu hea töö eest.

Edasine tagasitee ei pakkunud midagi erilist. Ainult palju mahajäetud asulaid tee ääres, milledest suurimasse,, pea Õismäe suurusesse linna nimega Kadõktsan ka sisse põikasime. Aastaid tagasi, külmal talvel, oli selle linna katlamaja plahvatanud ja kuna taastamine suure külmaga osutus võimatuks otsustati linn evakueerida, ning uuesti kasutuse enam ei võetudki.

Edasi Oimjakoni

Oimjokon on maismaal asuv püsiasustusega koht, kus mõõdetud madalaim temperatuur, kuigi viimastel aastatel tahab naaber linn Tom-Tor seda au endal., Segased lood lihtsa asjaga.

Oimjakonis pidime kohtuma Jakutski Off-road klubiga Mamont, kes korraldas seal mingi turismifestivali raames oma üritust. Sinna jõudes polnud nad veel kohal, aga meie info kohaselt viis nende rada Labnkõri järve äärde, kus elavat kurat, kellele meeldib inimesi
süüa. 80 km huvitavat metsarada ja õhtuks olime kohal. Parkisime järve jääle magama, et kui see sarviline ennast ka ilmutab siis me teda ka näeme.

Hommikul oli kõik korras ja meist keegi ei puudunud - kas jää oli liiga paks või kuradile ei meeldinud eestlased. Esimeste päikesekiirte valguses avanes ilus vaatepilt järvele ja seda ümbritsevatele mägedele. Teisel kaldal silmasime onni, mida ka lähemalt vaatama läksime. Päris korralik 2 kordne onn oli, kalda ääres ka väiksem palkmaja, millel silt, et tegemist sukeldumiskeskusega. Järvejääl oli ka umbes 2 x 3 meetrine auk, mida siis sukeldumiseks kasutatud oli. Meie sinna jõudes, oli auk juba jääga kaetud. Jää paksust augu ääres katsuma ei hakanud, kuna järve sügavuseks olla kuni 90 meetrit.

Tagasitee laks kiiresti, Mamonti meestega ei õnnestunudki kokku saada, kuna kui meie metsast välja jõudsime, siis nemad just metsa läinud. Lühikese telefonikõne käigus imestati ainult selle üle, et kuidagi väga kiiresti olime järve ääres ära käinud.
Hiljem saime teada, et sama rada kasutasid nad ka oma võistluse käigus, kuid siis ainult esimest 25 kilomeetrit, kuna nad oma masinatega sealt edasi enam ei saanud.

Jakutskis üritasime jälle korterit rentida. Lõpuks leidsime 1 toalise. Aga sellest polnud hullu, kuna põhirõhk oli pesemisel, siis keegi voodikoha puudumise üle ei kurtnud. Küll oli hea, üle pika aja, sooja vee ja seebiga end kasida.

Autodele väike hooldus, ning suund läbi Tõnda BAM ile.