19. - 20. päev
Viimased päevad ja ööd oleme veetnud mööda simnikuid nühkides. Kui siiamaani oli simnikutel keskmine kiirus veel mõõdetav mingigi numbriga, siis viimastel päevadel on kiirus olnud keskmiselt 20-30 kilomeetrit tunnis ja edasiliikumine küllaltki vaevaline. Seega oleme otsustanud võimalikult palju aega sõites mööda saata.
Ka keskmine õhutemperatuur on püsinud pidevalt –30 ja –40 vahepeal seda nii päeval kui öösel. –40 kraadi juures muutusid autodel amordid kuidagi imelikult vedelaks ja ei tahtnud enam korralikult oma tööd teha, kuid Ilma “soojenedes” õnneks see viga kadus.
Autod on püsinud siiamaani töökorras, kui mitte arvestada jätkuvalt tõrkuvat roolivõimendi õlivoolikut, mis ikka ja jälle mingitel imelikel aegadel otsustab mahlad välja lasta. Siiani ei ole õnnestunud selle anomaalia põhjusi välja selgitada, seega jätkuvalt on vea parandamiseks ikka uus toru ja õli ning sõit võib jälle jätkuda.
Mööda viimast simnikut sõites võiks juba järeldada, et hakkame maailma otsa jõudma. Liiklus järjest hõreneb ja vastutulevad autod asenduvad buraanide ja põhjapõtradega. Eks oma osa ole ka simikus endas, mille kirjeldamiseks ei oskagi eriti mingit võrdlust leida. Võibolla saaks simniku valmis nii kui panna kõikide tallinna teede augud ja lamavad politseinukud ühte kotti, suurendada nende mõõtmeid 5 korda, siis seda natukene loksutada ning pärast Kihnu jääteele laiali laotada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar