tolmavad hirmsasti. Tallinn on selle kõrval lennuväli. Seepärast sõidamegi enamasti mööda stepiradu, raputavad vähem ja on huvitavamad. Mõnus on niimoodi üle lõputu välja oma rada ajada.
Tee peal kohtasime ka Bekburath-i, oma õe ja kahe lapsega savionnis elavat kaamelikasvatajat, kes meid kohe külla kutsus ja ülihead rahvuslikku lambarooga bezparmak-i pakkus. Kõrvale jõime teed kaamelipiimaga. See oli nii mõnegi jaoks meist esimene kord lamba südant, silma, kopsu, maksa jne. süüa. Selle öö olimegi nende külalised.Eile saime ka selle maa närvekõditavamat poolt tunda. Tee Araali mere äärde viis meid üsna Usbekistani piiri lähedale. Omast arust sõitsime küll piiritsoonist väljas aga järsku valvepunkt ees. Keegi peatama ei tulnud aga igaks juhuks regasime end ikka ära: pidi kõik korras olema kui järgmises punktis ka näod ette näitame.
Järgmises punktis näod ära näidatud, panime juba ajama kui keegi peeglist nägi miskit valge nokkmütsi ja dressidega pilusilma jooksmas. Egas midagi, las pilu jookseb kui tahab, sõitsime edasi. Ja siis nali algas. Saime natuke sõita kui näeme, must KaMaz tuleb hirmsa hooga järgi. Me ei saanud autosid kinnigi pidada, keerati hooga ette ja kastitäis automaatidega mehi kohe ümber. Kõik kotid ja asjad tuli loomulikult steppi mööda laiali laotada ja neid käidi siis automaadiotsaga soramas. Selgus, et see valge nokatsiga mees oli nende ülemus ja meie nüüd tema eest ära põgenenud kurjategijad, kes tuleks kohe nädalaks türmi viia. Räägiti mingist umbmäärasest piiririkkumisest. Ilmselgelt oli meestel piiril igav ja meiesugune kirev kamp pakkus neile äärmist huvi. Pakuti varianti, 50000 rubla või hakkame kordonis täpsemalt asja arutama. Arutamine kõne alla ei tulnud, nädalavahetus ja ülemuse halb tuju oleks meile vähemalt paar päeva maksnud ja võimalikult ka sama summa veel otsa. Andsime poole vähem ja panime minema. Võõras liivakastis on oma reeglid ja ise olime süüdi, et kassile suhu ronisime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar