Tajikistan

Juba piiripunktis ootas meid positiivne üllatus, kui üks valvuritest meid vileviisiga rõõmsalt tervitas. Isegi pagasit pole läbi vaadatud ja tere tulemast Tadžikistan. Sõitsime mööda mägijõge, et sobiv ööbimispaik leida. Väikesed kõrvalepõiked poodidesse ja juba samal õhtul oli selge, et see riik on võrreldes eelmistega palju vingem paik. Kohalike siiras abivalmidus ja rõõmsameelsus ning mägiteede ja -jõgede ilu võitis meie südamed. Inimeste lahkus tekitab hämmingut, kui poes antakse kauba peale kotitäis präänikuid ning suvaliselt teed küsides, sõidame edasi arbuus süles. Laagrikoha leidsime idüllilises jõeorus, kus künka taga otsisid bioloogid kulda. Loomulikult proovis Metsik esimese asjana, kas kivine jõgi on autoga läbitav ja seda ta oli. Õhtu muutis eriti emotsionaalseks külast kingituseks saadud tubakalaadne toode, mis võttis nii mõnelgi Eestimaiselt karmil mehel silmad märjaks ja näo naeru täis.

Edasi liikusime pealinna, Dushanbe'sse, kus möödusime mõnest vaatamisväärsusest ning kiikasime kohalikku turgu, mis oli sama suur kui terve Kuressaare linn ja tunni ajaga seal suurt ringi teha ei saanud. Seejärel suundusime suurt tammi vaatama, mis tõestas jällegi, et raha eest saab kõike ja natsalnik oli oma ülesannete kõrgusel. Meile organiseeriti paadisõit tollel järvel, mis oli sinine sinine, tõenäoliselt kõige sinisem vesi, milles keegi meist ujunud on.
Nüüd ootas meid ligikaudu 500 km mägiseid teid mööda Afganistaani piiri, milleks on kahte riiki eraldav jõgi.Käänulistel ja kõrgetel mäenõlvadel ukerdavad mingid tundmatu nimega Hiina rekkad. Sidurid, pidurid kärssavad ja nendega juhtub nii mõndagi. Piiri äärde jõudes oli koheselt Tadžikistan meelest läinud ja pilgud olid klammerdunud teisele kaldapoolele. Siiani on arusaamatu, miks ehitada maja püstloodis kaljuservale, et saaks iga päev käia tea kus, üle paarsada meetrit peakohal asuvat mäge. Järgmine öö laagerdasime sama jõe ääres, jälgides vastaskalda voolukõikumisi.
Kõrgused aina tõusid ja hirmujutte mäehaigusest kuulnud juba sadu. Õhk on küll hõre ja hingamiseks peab veidi rohkem vaeva nägema. Masinatel annab samuti õhutihedust  tunda, jõudu on vähem ning tossavad nagu täiskoormusel vedurid. Nüüdseks on eelmiste reiside rekord 3910 m ületatud ja 4319 m kirjas, mis lähipäevil tõenäoliselt alistub.

Afgaani sai kõvasti vahitud ja rätipäid pinokliga uuritud. Osad lehvitasid ja tervitasid. Mõnes kohas kus oleks võinud suht väikse vaevaga üle jõe Afg. minna polnud näha ühtegi valvurit. Seal kus kõrgus tohutu mägi, ning jõgi, suvalises kohas oli piirivalve kordon ja kontrolliti meie passe.

Suvalises kontrollpunktis ütlesin lihtsalt vormikandjale nimesi ja tema kirjutas oma vihikusse. Mingil hetkel küsis lihtsalt kellegi sünniaastat. Ühe inimese oma, milleks, jäi arusaamatuks.

Kahel vandersellil on sünnipäev ja otsustasime hankida šašlõkki. See polegi nii lihtne. Lõpuks kuskil kohviku moodi kohas oli ülimalt abivalmis proua kes lahkelt hakkis ja maitsestas meile 4 kg liha. Õhtul olime laagris jällegi afg. piiri ääres, jõe kaldal. Šaslõkk sai koos liivaga söödud. Pinnas tolmas igal sammul ja tuul aitas ka kaasa, et toit oleks liivaga kaetud. Kuidagi ei saa üle ega ümber tadzikide lahkusest ja sõbralikusest. Kõik teretavad, tahavad suhelda, näod on naerul. Lapsi on igas külas harjumatult palju. Mõni nagu murjam porine aga nägu on ikka naerul ja käsi püsti teretamas. Suvalises kohas on mingi sigull jõe ääres natuke liivas kinni jäänud, kari mehi ümber. Pakkusime abi, keeldusid ja kutsusid meid endaga koos sinna puhkama.

Tulevad vastu võrguga kalamehed. Küsisin kas kala ka on. Kutsusid, et lähme paneme koos võrgu sisse ja saame kohe kala. Kõik see jut käib lõbusa sõbralikusega. 

Sünnad peetud ja nüüd kimame natuke tuldud teed tagasi. Lähme proovime Pamiiri risti ületada.