Kümnes päev

Ja nii läkski.

Novõi-Urangois täiendasime varusid ning edasi asusime plaan "B" kallale.

Ehk siis võtsime suuna Salehardi peale, et sealtkaudu Jamali poolsaarele trügida.
Võimalik, et teeme selle otsa koos ühe venelaste ekspeditsiooniga, ent läbirääkimised alles käivad.

Norilsk lükkus järgmisesse talve, nimetagem praegust sõitu õppetunniks ja harjutamiseks, et kuidas tundras hakkama saada. Tulevikus oleme paremini ette
valmistatud.

Vahepeal on hetk ka tänusõnade lausumiseks Tomi kaasale, kelle küpsetatud leibasid jagus kauaks ning mis maitsesid kogu aeg hääd!

Kohe Nadõm-Salehard zimniku alguses suutis Kristo auto hüppekast kergelt kraaviservasid silitada. Hiljem ka veidi tõsisemalt.
Siis tundis Tomi auto ebatervet huvi koonduslaagri kraavi vastu.
Lõpupoole maandus Margo Patrol samuti teeäärsesse lumehange.
Vintsimist ja köievedu sai tublisti.

Seda seetõttu, et Nadõm-Salehard talitee läheb üle soode ja mülgaste, suvel ei läheks sealt jänes kah läbi.

Varasema -40 asemel on poolteist päeva juba -14 olnud - tunne nagu mõnes lõunamaa sanatooriumis.

Liigume paralleelselt kitsarööpmelise raudtee jäänustega. Tegu peaks olema Stalini ajal suure hurraaga ning vangide tööjõuga alustatud raudteega nr
501/503 Salehardist Igarkasse, mis aga lõpuks mõttetuse ning liigse inimkulu tõttu Stalini surma järel pooleli jäeti. Tegu taaskord inimluudele
ehitatud teega.
Osade lõikude peal peaks endiselt seisma ka hüljatud vedurid ja vagunid, mis ehituse lõppedes jäid nagu jäid.

Taolisi, mõttetult rajatud ning miljoneid inimelusid maksma läinud poolikuid hiigelprojekte on terve Venemaa täis - oleme neid näinud nii sel
polaarsõidul kui suvisel Magadani Maailma Lõpu ekspeditsioonil www.magadan2012.blogspot.com

Praegu käib aga paralleelselt kunagise raudtee ning taliteega usin tee-ehitus - Venemaal lõpetatakse järjest ja järjekindlalt kunagisi megaprojekte,
varsti pole tõenäoliselt enam paika, kuhu autoga ligi ei saaks.

Meie sõidu ajaks on aga ilm juba nii pehmeks muutunud, et talitee osaliselt pehme ja jõgesid ületades sumpame jääsupis.

Õnnestus käi ka Stalini-aegses koonduslaagripunktis, mis paiknes 501. raudteetrassi ääres.
Okastraataiad, barakid, eraldustsoonid, peavärav jne - kõik nägi välja nagu eile alles oleks välja kolitud.
Mis ei olegi väga vale - vähemalt ühes barakis oli keegi endale eluaseme sisse seadnud.
Tõenäoliselt mõni põgenik, kellele vangilaager hingelähedaseks saanud.

Kogu zimniku vältel nägime laagrikohtasid veel kümneid - nagu ka imeilusaid loodusvaateid. Erinevalt kunagistest sunnitöövangidest oli meil võimalus
neid looduspilte ka nautida.

Vahepeal tegime ka veidi rehvisõitu - tee äärest leitud rekkaratas kinnitati köiega auto taha, kaks meest istus peale ning kihutati lume tuhinal mööda
taliteed...sõitsid saanid, sõitsid reed...

Zimnik ise oli nagu slaalomirada - üles, alla, vasakule, paremale, kraavi, välja, lumme, jääle jne..
Ja sedasi ca 280 km jutti...põnevust jagus igale kilomeetrile...nagu ka driftimist, kraavisõite, fun'i ja muid atraktsioone.

Ja lõpuks, läbi tõusva tormi jõudsime Salehardi.
Edasi ei teagi enam, mida teha.
Tahaks jäälinna näha, rohkem plaane aga pole tänaseks.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com