21. päev

Kaheksateistkümnendal hommikul alustasime tagasiteed.

Ekspeditsiooni algusest oleme läbinud 7000 km, pea teist samapalju seisab veel ees.

Ees ootab ca viiepäevane, sadade kilomeetrite pikkune lumelagendik. Olusid raskendavad veel ka prognoositud lumetorm ja ennustatud -40 kraadine pakane.

Gazpromi baasis saime veel viimase korraliku hommikusöögi ja prill-laual mõnulemise ning taas ootas tundra.

Juba esimesed kilomeetrid veensid, et algne tee, mida mööda sai tuldud, on samahästi kui lumme uppunud ning rattarööpad kadunud.
Mis seal siis muud kui uut teed rajama.

Kohe tagasitee esimestel kilomeetrikümnetel ootasid sügavad jõeorud, mille järsud nõlvad selles suunas liikudes selgelt meie kahjuks on.
Esimene taoline jõeorg sai saatuslikuks Raidile - kurvilisel järsul tõusul jooksis autol rehv veljelt maha.
Järgnes pikk pusimine diagonaalsel pinnasel, et rehv tagasi peale saada.
Tee ääres seisis rist koos kiivriga - ka mõni ISS meeskond pole äkki tervelt tagasi Maale jõudnud?

Väintsi kommentaar teed rajanud kamzajuhtide kohta, kui Kristo auto järjekordses augus kõhu peal kiikus: "S*tapead on jäljed valesse kohta teinud!!!".

Patrolil lisandus ühele katkisele amordile teise amordi katkised puksid ja läbikulunud mutrid.
Ehk teisisõnu - Patrolis sõitmine meenutas vedruvankris sõitu või jaanipäeval kiigul õõtsumist.

Päris huvitav vaatepilt oli see kui Kristo ja Tom kahe autoga paralleelselt nagu käsu peale teelt välja sõitsid ja hanges maabusid.

Kui põhja poole minnes oli tormi tõttu näha vaid üksikuid tulesid, siis nüüd kubiseb tundra valgustäppidest.
Ent ühegi juurde ei vii mingit rada.
Tõenäoliselt on tegu neenetsite pesadega või tundra peale Trekolide ja Vezdehodidega hulkuma läinud geoloogidega.

Lisaks tundratuledele helkisid taevas üsnagi võimsad virmalised, mille vaatamine mõnegi vintsimispausi pikemaks venitas.

21st rekkast koosnev vastutulev kolonn suutis aga kõiki tulesid ületada ning ühtlasi ka meid teelt välja suruda.

Väino sõidukool: "Jamad kohad lumises tundras on tähistatud valgega!'.

Saime kätte ka oma "kütuseauto", mis startis meist ca 12 tundi varem.

Lõpptulemus oli see, et esimese tagasisõidu päevaga läbisime tuleku 3,5 päeva teekonna.
Polnud paha tulemus, arvestades, et kaks Land Cruiserit ja üks Kirjanik on lombakad ning Patrol kiigub nagu kalapaat tormi käes.

20ndal hommikul aga alustasime taas lumetormis vintsimist.
Selle käigus lõhkusime ja parandasime taas Kristo vintsi.

Päeva peale hakkas kõrvetav päike paitama, tuul vaibus, mõnus vene muss mängis ning optimistlikult kukuti mööda lumist tundrat paugutama.

Nagu varasemalt juba mainitud, siis õppetunnid on rasked kinnistuma.
Sestap igal kiirendusega läbitud lõigul võidetud aja kaotasime lõpuks hangedes vintsides mitmekordselt.

Aga mõnus oli: päikesesära, lõputud valged lagendikud, autod jäisel koorikul kihutamas, lumepilved sabas...

Patrolil purunes hüppekates esimene parempoolne vedru, sinna plaanitakse nüüd mõne Uaziku vms pilli vedru alla kruttida. Eestini veab vast välja...

Rait, järjekordses augus kinni olles: "Äkki läheb mõni terve kehaga auto ette?".
Vaikus eetris.
Kõva naer eetris.
Ükski auto ei liigu ette.

Loetud hetked hiljem sõitis Tom järgmises (võis olla ka ülejärgmine jne) augus rehvi veljelt maha.

Pärastlõunal hakkas päikeselisele päevale vürtsi lisama pinnatuisk.
Tee kadus hetkega, alles jäi vaid lumine väli ja pimestav päikesevalgus.
Otse loomulikult kaasnes sellega ka regulaarne hangede silumine autode poolt.

Olime peaaegu tundrast väljas kui Patrolil purunes ka teine esiamort - masinast sai ehtne lowrider...seega ees ootab 300 km ameerika raudteed
Salehardi...jippikajee-juhuuuuu...

Pimeduses läbisime (Patrol õõtsus läbi) Jamali jalamil piiripunkti.
Sellega on ametlikult läbi saanud meie Siberi ekspeditsiooni Jamali poolsaare etapp.

Lõppeesmärgist põhjas jäid puudu vaid loetud kilomeetrid.
Sellest hoolimata suutsime taaskord teha seda, mida eestlased varem pole teinud.
Lisaks on selja taga tuhat kilomeetrit tundrat. Ehk ca tuhat lummetuisanud ja läbipääsmatut Padaorgu.

Nüüd loodame Salehardis pool päevakest puhata ja autosid remontida, et asuda siis koduteele.

Kojutulek ei pruugi kujuneda aga sugugi kergeks ülesandeks, kuna tahame Eestisse sõita läbi Vorkuta.
Selleks aga tuleb esmalt põhjas ületada lumised Uuralid piirkonnas, kus ametlikke teid ei eksisteeri.
Ehk teisisõnu - ekstreemsused jätkuvad ning muutuvad järjest meeletumateks...



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com