Vangide kolooniate vahelt viis meie tee edasi Vorkuta poole.
Kohalikud juhatasid läbi lumise metsa, mööda kõrvalisi teid meid vanglate tagant läbi zimnikule.
Tundra piiril ohverdasime taaskord tundrale pitsi viina, et turvaliselt edasi pääseda.
Vorkuta ei ole enam kaugel!
Uuralite jalamil algas purgaa mõõtu lumetorm, mistõttu autod üksteise sabas tuiskasid.
Vahepeal ületasime mägijõgesid, kus jääsupp igas suunas pritsis.
Päris vähe vett pritsis, keset pakast said autod lisaks lumele ka jääkooriku peale.
Mägede jalamil kihutasime taas lumetormis põhja poole, et sobivas kohas asuda Uuraleid ületama.
Enne Uuralite ületamist ööbisime mahajäetud Polarnõi küla tondilosside vahel.
Samasse trehvasid ööbima ka paar teede lahti ajajat oma Tatraga, mille kastis istuda saime ning kohalikke uudiseid kuulasime.
Nagu ikka ei midagi tarka - keegi ei teadnud teeoludest midagi ning samas teati kõike. Ehk siis - kasutegur null.
Hommikul liikusime piki Uuraleid põhja poole, läbi tuisu ja tormi. Eesmärgiks leida mäekuru, mis pidavat mägede ületamiseks sobima.
Lõpuks olime üleni valge jama sees, nähtavus olematu.
Pärast mäeharjalt enda läbi kaevamist olime Aasia-Euroopa piiril.
Autod vintsisime mäe tipule ning Euroopa poolel ootas kuristikku laskumine.
Seda taliteed mööda pole varem eestlased maasturitega Uuraleid ületanud - taaskord uus rekord meie kontole.
Ja olemegi tagasi Euroopas, kellaaeg muutus paugust kaks tundi.
Kahju vaid, et ilm nii udune ja lumesajune on - Uuralite võimsus ja imeilusad vaated jäävad sedapuhku nägemata.
Aga küll järgmisel korral jõuab neidki näha...
Pikk tundras ja külmas olek hakkab vist ka inimestele mõjuma.
Näiteks Lilleke hakkas järsku keset lumevälja puud istutama. Kirjanik hakkas "hääli" kuulma. Jne.
Vahelduseks lumele suutsime autod üksteise järel mingi järve jääauku ära uputada. Vintsimine ja lükkamine päästsid sedapuhku, ent suhteliselt
kõhedusttekitav on jälgida, kuidas jõekeste-järvede-laugaste jää autode all paindub, lainetab ja raginal murdub.
Siin ei päästaks meid ka kevade saabumine, siis vajuks autod antenniotsani mülkasse.
Liikumine toimub taas aegluubis, valget jama on kõik kohad täis, lisaks loodusele ka autod ja inimeste suud-silmad.
Vahelduseks tuli kilomeetreid jalgsi autode ees tatsata, et teed juhatada - eessõitev auto polnud isegi mõne meetri kauguselt enam nähtav.
Tuul kõigutab autosid ja murrab iga natukese aja tagant hangedes müttava Lillekese lumme pikali.
Viimaks, pärast pikki ponnistusi ja punnitamist, jõudsime Vorkutasse.
Nagu öeldud, siis oleme korda saatnud midagi enneolematut ja võime nüüd rõõmustada tulemuste üle.
Veel vaja süüdata mälestusküünal küüditatud eestlastele, misjärel jäänud vaid üks eesmärk täita - jõuda tagasi Eestisse.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar