VIDEO
http://www.youtube.com/watch?v=m0BlOsDFNec
Rohkem pilte näed siit
http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/sets/1044473?page=1&seek=10
Eesti - Venemaa
Seltskonda kuulus 8 seiklejat(Metsik,Inseneer,Kjen,Run,Priitm,Eero,Lilleke ja Maria) neist kaks elukutselist offroaderit, üks elukutseline krusajuht ja üks maailmarändur.Ja nüüd ehmatusega avastasin, et kurat, peale reisi ka ei tea, kust kõik sai läbi kihutatud. Sellest marsruudi pealiskaudne esitlus ja rohkem tähelepanu pigem meeldejäänud pisisündmustel.
Keskmine päevateekond oli meil 500km, pikim päev oli natuke üle tuhande km. Ja kihutamiseks saab seda nimetada sellepärast, et peaaegu pool trassist oli kõvakatteta
Ärasõit pidi toimuma 10 juuli täpselt kell 9.00.
Ei hakka päeva kirjeldama, aga tegelik ärasõit Tallinnast oli meil kusagil 20.00 paiku. Keegi ei hilinenud.
Piiripunkt läbisime Luhamaal ja seda öösel. Kaks lahket lätlast oli 2000 rubla eest nõus järjekorrast uttu tõmbama, säästsime sellega oma 3h aega. Sellele vaatamata kulus. Venelaste piirivärk siin Eesti poolel oli nii minnes kui tulles reisi kõige põhjalikemaid. Kusjuures tõelise ehmatusena selgus piiripunktis, et kui vene keele oskas isegi saarlane „ne panimöm“ ütelda, siis kirillitsas kirjutada mõistsid esialgu ainult Inseneer ja Vello. Teised pidi meenutama, harjutama ja spikerdama.
Tegelikult tuli täita ainult A5 formaadis kahe identse poolega blankett, mille piirivalvuritädi pooleks rebis ja ühe pole tagasi andis. Selle nimi oli „migratsionnaja kartotska“ ja oma olemuselt sama tähtis paber kui pass. Tolliamet piirdus meie puhul ainult autosse vaatamisega. Öö läbi kestnud sõidu järel varahommikul esimene peatuspaik oli ühes väikemotellis. Juba keskhommikul oli äratus ja hakati suunda hoidma Astrahani poole. Selleks veetsime terve päeva mingil Moskva kolmandaks ringiks kutsutud teelõigul ja hämara saabudes tutvusime lähemalt ka DPS ametnikega. Et tegu oli Eesti Vabariiki lugupidavalt suhtuvate meestega, siis võite neid Moskva vahel jalutades ära tunda meie seltskonna kollakas-roheliste T-särkide järgi. Tervitage neid!
Teekonnast Astrahani poole jäi meelde, et tempo oli endiselt kõva, autoliiklus oli tihe, me ei meeldinud ühele Lexus-tüüpi maasturile, Moskva müüdavad arbuusid tulevad just Astrahani suunalt ja seda Kamaz-tüüpi veokil. Nägime ära ka kiire elustiiliga venemaalase möödasõidunipi, s.t vastutulijana möödus meist paremale jäävat teepeenart mööda. See et tagant tulijad sinust paremalt möödusid, see oli lausa reegel, kui tegemist oli näiteks mägi tüüpi pinnavormiga, millel ronis isekulgev Kamaz-tüüpi suitsugeneraator või kui mingi ummiku tõttu kiirus oli <30km/h langenud.
Teekatte oli rahuldav, oli küll mingi piirkond, kus oli muidu päris siledal teekattel ilmselt löökaugud välja freesitud, aga kiirusepiirangut või noolekesega liiklusmärki ei olnud. Võib olla oli tegu kokkuhoidliku teeettevõtja garantiiremondiga tegemist.
Teepeal möödusime sellistest teeviitadest, mis lubasid viia Velikie Lukisse – pakuks Eesti militaarajalooliste huvi ja Tambovisse – seal olla ühele hundile mälestusmärk avatud. Vaatamata minu militaarhuvile ja armastusele loomade vastu, me ei kõlastanud neid linnu.
Korraks põikasime sisse küll Volgogradi (ka Stalingradina tuntud), jäi meelde, et seal olid suured sillad üle Volga jõe ja autopoe müüja ütles, et Zil 157 varuosi Venemaa autopoodides enam saada ei ole.
Astrahanis käisime Inseneeri lemmikpoes - Lenta. Oli küll vägev hüpermarket, edaspidi meie kõigi lemmikpood Venemaal. Idapoolsemasse Siberisse kahjuks veel polnud levinud.
Minu meelest viimane asula moodi asula, mis jäi siiapoole Kasahstani piiri, kandis toredat nime Krasnõi Jar. Sama nimega kohti ole Venes teisigi, isegi üks valge Jar jäi silma. Kusjuures mis asi see erinevat värvi Jar vene keeles tähendas, ei teadnud isegi Vello, sõnastikust rääkimata.
Ja siis tuligi Venemaa-Kasahstani piiripunkt. Vot see oli üks kole koht!
Venemaal on üsna levinud, et piiri kontrollpunkt, kus ametnikud sinuga kõikvõimalikke toiminguid teha saavad, asub piirijoonest hea mitukümmend km sisemaal. Nagu ka okastraataedade paar, mille vahe triibuliseks on küntud. Ja enne seda on veel piirkond, mida kutsutakse piiritsooniks ja kus mittekohalik tohib viibida kas maantee peal ja väljaspool seda ainult „propuskiga“. See tsoon on üldjuhul ainult plakatitega märgitud, kuid samuti valve all piirkond. Igal juhul saabub piiripunkt alati natuke ootamatult vara.
See vene poole kontrollpunkt, mida meie esmalt läbisime, meenutas mõnd vaesemat, aga sõjakat NL kolhoosikeskust. Puidust putkad ja natuke viltune angaar ilmselt põhjalikumaks puistamiseks – tegemist oli tolli ja veterinaarametnike pesaga. Kuivkäimla ajas vist natuke üle, igal juhul oli selle ees kümmekond ruutmeetrit kollakat ammoniaagilõhnalist lompi. Ja kõige ümber umbes selline aed, millist filmides on ümber koonduslaagrite. Ametnikud ja tegelikult üldse Astrahani kandi rahvas, eriti miilitsad, oli suuresti kasahhid. Tõsi küll, vene keel on neil ilmselt juba koduseks keeleks.
Tolliamet usaldas meid piiritult, peale passide ettenäitamist ja autode väljatollimist sõbralik pisike tõmmu onu ainult vaatas meie avatud luukidega karavani poole ja juhatati järjekorda, kes võis sõita päris passiametnike poole. See pahandas aga mingid kohalikke, kuna nemad olla juba ammu enne meid ametkonnas aega veetnud ja soovisid järelikult ka enne meid välja pääseda. Meid soosiv Ametnik seletas küll esmalt neile, et tegu on Valgete inimestega, aga et aasia veri on paksem kui euroopa veri, tegi siiski salomonliku otsuse, lasi esmalt välja Metsiku tiimi, siis kohalikud ja alles siis kõige halvemad muhameedlased Inseneeri tiimi näol.
Paarisaja m kaugusel passiametis – jälle kompleks soojakuid ja tõkkepuud, läks kähku, kui tolliametnikele piisas, et autojuht võttis reisijate passid endaga kaasa, siis passikontroll tahtis, et passil oleks pärisomanik ka kaasas ja võttis meie vaevaga täidetud migratsjonnaja kartotska ka ära. Passitädid olid Venemaal muuseas kas kenad neiulikud neiud või vastupidi, tegelenud raskejõustikuga.
Passide vahele pisteti plastikuriba numbriga – luba viibida piiritsoonis. Piiritsoonis tuli läbida lausa mitukümmend km tühermaale rajatud teekest. Saime aru, et vene pool siiski häbeneb seda meie poolt äsja läbitud kompleksi ning on tühermaale uut ja moodsat rajama asunud. Reisi Venemaa osa lõppes, kui jõudsime suurele jõeni, üle mille viis sild. Silla keskel oli putka ja putkas lõbus pilusilmne onu – kõige viimane piirivalvur, otse piirivalvuri istumise alt läks läbi mõtteline joon - PIIR. Piirivalvuril muuseas oli väga igav ja kes oleks hea meelega hommikuni juttu tahtnud ajada teemal, palju meie datsunid ka maksa võivad.
1m onust paremale oligi meie üks meie põhilisest sihtidest – olime Kasahstani riigipiiril.
Millega me käisime ja mis meil kaasa oli
Sõiduvahenditeks olid meil 2 Nissan Patroli. http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/75302209
Auto nr 1 oli tehtud aastal 2004 ja tehase poolt oli autole kingitud 3l diiselmootor ja nahksisu. Katusele paigutas Metsik katuseboxi, milles tiim hoidis oma matkavarustust, kuna pagasiruum oli põhiliselt täidetud kaasa võetud söögi- ja joogipoolisega.
Auto nr 2 oli tehtud aastal 2001 ja tehase poolt kingitust oli järel üksnes raam, kere ja tekstiilsisu. Originaalmootor, paljuvihatud 2,8 liitrine, oli asendatud kõigi nissani-austajate lemmikuga – neljakomakahesega. Kes veel ei tea, siis selle mootori kohta on isegi selline vägev legend loodud, et tehas lubab mootorist õli välja lasta ühes auulis ja uue õli peale valada hoopis naaberauulis, ainus tingimus, et nad ei oleks kaugemal kui 40 km.
Selle vägeva auto pagasiruum oli täis tiimi riide- ja magamisvarustust ja 1 kast toiduaineid oli ka.
Vaatamata sellele vägevale mootorile oli Metsiku autoga ilmselt mugavam ja parem möödasõite teha, kuna kaasa oli vaja võtta ka palju muid asju: telgid, varuosad, matkatoolid ja –lauad, pliit, gaas jpm. Vat selline kola topiti Inseneeri auto sabas olevasse „killerkuubikusse“: http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/75302433 alias Gaz 704, mida maakeeli ka uazi käruks kutsutakse.
Killerkuubiku disainis ja ehitas välja Wild Ride OÜ (asub Tallinnas Valdeku tn 107E).
Tänu killerkuubikule muutus selle neljakomakahese kiirendusvõime umbes sama ägedaks kui sellisel rallipillil: http://www.landroverclub.ee/est/galerii/2007/sygispaev07/ettevalmistus061007/image38.htm
Loomulikult Inseneer seetõttu killerkuubikut ei sallinud:
- kord tegi temaga nii: http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/75303599
- siis veel nii: http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/75303633
- ja siis veel rammis käruga sellist asja: http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/75342413
- ja siis hirmutas niisama: http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/75345233
Seepärast ei maksa üldse imestada, et sellisel viisil stressi viidud Killerkuubik kord hammustas Kasahstani kõrbes ära Nissani tagatule, siis jõi ära pesupesemis- ja nõudepesu vahendid või freesis mõlemal matkalaual pealt ära mõned millimeetrid ja ilmselt rahuldas ka muid üldjuhul elusloodusele omaseid instinkte, igal juhul lausa auk oli sisse nühitud nii päris mitmesse õli- ja õhufiltrisse kui ka 6kg tulekustutisse. Tuulise ilmaga oli jälle seal kuubiku (kuubiku ülemine osa kandis nime sahver) sees toitu keeta, isegi Tõva vanariigis kohatud tuuled ei suutnud seal tuld ära kustutada.
Meeletu hulk väga suuri rattaid kuubiku erinevates osade küljes oli algselt mõeldud eelkõige autodele tagavaraks, sest erinevalt Nissanist oleks kuubik osanud ka sealkandis populaarsematel UAZ-i rehvidel veereda. Mägedes selgus ka, et kui hull piloot käru külje maha saab, siis jätavad teise korruse rattad ülejäänud käru terveks. Ainult kinnitus vedukiga tuleb kohalikele oludele sobivama asendada - http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/75344901
Selle pildi peal võib täheldada paljusid automatkal vajalikke esemeid:
http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/75353547
1) gaasipliit (käru luugil). Tegu oli päris uue asjaga, kui kogenud matkaja Metsik ei olnud temaga üldse rahul ja väitis mingi Poolamaal (ka Poolast on siiski midagi head pärit) tehtud toote palju võimsama olevat. Ülejäänutel puudusid võrdlevad kogemused.
2) Matkalauad. 1 selline laud on paras kuni neljale.
3) Korralik matkatool. Kui tooli üldse ei ole- seda olukorda kirjeldab Vello. Kui on odav tool, seda olukorda kirjeldab Saarlase olek. Kui on mugav tool, siis sellest annab aimu Inseneeri näoilme.
4) Ketšup. Ainult siinkirjutaja arvates on ketšup mõeldud eelkõige praevorsti ja –kartuliga maitsestamiseks. Ülejäänud 7 sõid seda vist isegi supiga. Ketšup maksab kõrbekülas palju ja seetõttu võiks seda 8-le inimesel 40-ks päevaks varuda kaasa umbes 7 liitrit.
5) Toidukastid. Kuivained ühte kasti ja joogid sõltumata taarast alati teise kasti.
6) Veekanistrid. Eriti hea, kui on varustatud väikese kraaniga.
7) Prügikott. Kui eelpool siin lääne-Venemaa kandis jäätmekäitlusprobleem oli lahendatud kõikjal, kus oli teel äär - seal käitlegi, siis märka puhtamal Siberi trassil olid suured üleskutsed praht konteinerisse koguda – ja sellised asjad oli teeääres ja tanklates olemas ja erinevalt näiteks Kose-Risti prügikastist ei olnud kunagi prügikuhja alla ära mattunud. Kõrbes oli lihtsalt piinlik olla, kui tuuleke tõi kusagilt luitunud kilekoti vms.
Loodusrahvad ise tekitasid prügina kas tavalist vanaraud või selliseid loodusele ohutuid orgaanilisi jäätmeid: http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/75355567
Me matsime oma prahi maha.
Mongooliasse minnes kindlasti kaasa soe JOPE, väikelinna riidepoes saab neid ka osta, aga see maksis 115 000. Kui keegi tahab, võin ära müüa. Metsik oli ka nõus müüma.
Matkavarustuse osa aitas meid MATKSPORT, tehes tõsise allahindluse. Mina näiteks võtsin sealt sandaletid, pealambi, madratsi, magamiskoti, sääsevõrguga kübara, matkapüksid ja julgen kõigile sealt ostetud asjade kvaliteeti ainult kiita. Madratsite koha pealt näiteks selline fakt, et Matkaspordist võtsid nn isetäituvad madratsid siinkirjutaja ja Eero. Ja ainult need 2 madratsit tulid matkalt eluga tagasi, kõik ülejäänud erinevatest ajajärkudest tooted lõpetasid koheselt õhupidamise Kasahstani okkalise loodusega kokku puutudes. Täispuhutavaid madratseid ei ole mõtet kaasa võttagi, sest need on õrnemad, ebakvaliteetsemad ja nende täispumpamisega rehvikompressoriga kaasneb esiteks kole lärm, teiseks tuleb madrats tassida auto kõrvale (kompressor kasutab ju aku voolu), kus on okkad ja pärast ei mahu täispumbatud madrats enam telgiuksest sisse. 30 päeva janti (10 ööd olime kas hotellides või korterites).
Killerkubiku alumine osa oli täis rasket rauda. Mina autoosi nägupidi eriti ei tunne, aga tundus, et seal oli laagreid ja filtreid; genekaid ja startereid; tööriistu; uusi ja imedepõllu saadusi, aga enim käis Inseneer, killerkuubiku isu pärast mures olles, vaatamas ja hellitamas oma Koni amorte. Konidega varustas meid Motoral. No igal juhul oli tegu kõvade asjadega, sest sellenimelist asja autodel ära ei vahetatud. Kuubiku originaal amort küll sülitas Siberis õli välja.
Üldse oli Metsik oma energiat kõvasti ära kasutanud ja hulga toetajaid meile leidnud. Saku õlletehas andis sellise laadungi õlut kaasa, et viimane purk sai alles keset Mongooliat otsa.
http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/75304095
Pildil keskel olev nooremale perepojale tuleb kaasa tunda, nagu vanataat oma purgi tühjaks sai, nii poisi oma ära krabati.
http://fotoalbum.ee/photos/metsik35/75332297
Kasahstanis veel väärt kraami jagus...
Põhja-Kasahstan
Kasahstan lülitus reisiplaanidesse küllaltki planeerimise viimases järgus. Ja nagu mina aru sain, siis põhiliselt seetõttu, et Siberis oli võimalik sõita sinna Baikali juurde kaht suuremat trassi mööda, milledest üks möödus Kasahstani piirile küllaltki lähedal ja sellisel juhul miks mitte ka korra sinna sisse vaadata. Eriti kui viisa maksab ainult 20$ ja seda saab lausa naabervabariigist.
Ja seda otsust ilmselt keegi meist ei kahetse. Nimelt on see riigi loodus eriti just eestlasele jaoks eksootiliselt mitmekesine: seal oli kõrbed, seal olid kaljumäed, seal olid rohelise loodusega kaetud mäed, seal olid lumega kaetud mäed, seal oli kolmveerandi ulatuses ära kuivanud (õigemini küll Nõukogude võimu poolt ära kuivatatud) meri, kõrbes olid seal soolajärved, seal oli suuri jõgesid ja seal oli NAFTAT. Ja seal ei olnud Euroopa liitu oma nõmedustega ja seal ilmselt ei olnud ka sellist siinmaal väga ebapopulaarset asutust nagu ARK oma TÜV’ga.
Mis meile väga sobis, oli see, et kui kõrbekülade noorem generatsioon välja arvatud, siis vene keelt räägivad seal pea kõik. Sellise kõrgetasemelise multikultuursuse loomine on jällegi Nõukogude võimu teene, kes vahepeal asustas Kasahhi NSV 60% ulatuses vennasrahvastega, nüüdseks on nende osatähtsus küll 40%-ni langenud. Ja kõrbekülas (kui venelane emigreerub, siis kolib ta pigem linna elama, eriti kui Venemaal nähtud külad on kasahhide küladest vähemalt poole jõukamad), tuli lihtsalt pöörduda mõne eakama taadi poole, kuna neile Nõukogude võim võimaldas 2 kuni 3 aasta vältel keelekümblust oma armees.
Ainus, mis selle toreda maa juures oli halb ja nõme, selle kõik on tegelikult kasahhid (Inseneer mõtles kasahhidele ka hellitusnime välja – kazbekk) põhiliselt Vene riigilt üle võtnud - asulates oli rohkelt näha klassikalises miilitsamundris, aga politsei nime kandvaid altkäemaksulembelisi asjapulki, bürokraatia oli viidud uskumatule tasemele, nii et bürokraadid ise ka tundsid meile kaasa, et me nendega kokku pidime puutuma, siseministeeriumi ametiasutused olid pehmelt öeldes rõvedad – räämas ja remontimata nõukaaegsed hooned, uste eest trellidest uksed - ühel pool trelle järjekord kohalikke, teisel pool ülbe olemisega kumminuiaga ment…
Välismaalasel riigis viibimine oli tehtud võimalikult ebamugavaks Vene riigile sarnase migratsionnaja kartotška süsteemiga. Oma olemuselt tähendab see süsteem seda, et riigis viibimise ajal tuli ennast registreerida. Kui Venemaal piisas hotellis templi võtmisest ja seda iga 3 päeva tagant, siis Kasahstanis oli pealtnäha lihtsam, kuna selleks protseduuriga – minna politseijaoskonna vastavasse osakonda ja täita seal mõned formularid, tuli tegelda ainult iga kümne päeva järel.
Keeruliseks tegi asja aga see, et mitte igas linnas polnud politseis vastavaid osakondi; mitte iga päev polnud need osakonnad avatud; osakonna ametniku tööpäev ei alanud mitte uksele kinnitatud plakatil lubatud kellaajal vaid natuke hiljem. Ametnik oli tegelikult üldse mundris, aga õigusteta isik, kelle ettepaneku - meie riigis viibimine heaks kiita, pidi tema ülemus templiga kinnitama. Aga ülemus kahjuks kas oli ära või kui tõesti vedas, siis pesitses naabermajas.
Blankette anti meile kamba peale üksainus korraldusega - tehke omale koopiad. Koopia tuli teha ka oma passist, oma viisast ja oma „migratsionnaja kartotškast“. Ja koopiaid sai teha jaoskonna naabermaja keldripoes.
Eelnevalt on soovitav täpsustada, kas kõik kolm koopiat peavad olema:
a) ühel lehel;
b) ühel lehel, aga passi koopiad koos viisaga ühel lehe küljel ja kartotška teisel pool
c) eraldi lehtedel
Tavaliselt keldripoe müüjatädi teab täpselt, mis teha on vaja, lihtsalt ühe linna jaoskonnale tehtud koopia ei pruugi sobida teise asula jaoskonna ametnikule. Ankeedi täitmisel aga täpsustada selline asjaolu, kas oma nimi kirjutada kirillitsas või ladina tähtedega.
Peale sellise jama läbi tegemist ei tasu üldse imestada, et kartotška-süsteemita Mongoolias turiste väljastpoolt omaaegseid SRÜ maid suurusjärgu jagu rohkem kohtasime.
Kustumatu mälestus jäi öisest Kasahstani piiripunktist, mille kaudu me riiki sisenesime. Tegu oli ikka uue ja moodsa kompleksiga, nagu päris. Eriti äsja läbitud Vene riigi omaga võrreldes. Aga see mis seal see toimus, meenutas mingit vaesema araabia-maa turu kirjeldust.
Miskipärast oli ka selle riigi piiripunkti ees pikk joru rekkasid, nendega öösiti ei tegeletud vist eriti intensiivselt.
Meid peatati käeviipega tõkkepuu ees, ametnik ise kadus kuhugi ära ja meie saime umbes tunnikese elu jälgida. Seal sagis parvedena ringi valges vormipluusis ja furaškades piirivalvureid, kes kõik eranditult rääkisid mobiiliga. Kuna piiripunktis oli kottpime, valgus paistis ainult hoone akendest, siis nad paistsid tumedal taustal hästi välja – valge särk ja mobiiliekraanist valgustatud pool pead. Ja oma tööd paistsid nad tegevat silmatorkava rõõmuga.
Aeg ajalt veeres kohale salk gazjoolikuid (populaarne väikeveok nii Venemaal kui Kasahtsanis), juhid kiirustasid tõkkepuu kõrvale putkasse ja vahel ka tõkkepuu taha pimedusse. Ametnikel oli väga hea meel nende üle, naeratus ulatus kõrvuni, käteldi mehiselt ja varsti saigi see salgake väljujatele mõeldud tõkkepuu kaudu sisse ja kähku teiselt pool välja ka.
Aga meie muudkui passisime. Viimaks me vist hakkasime kedagi häirima. Üks noor kasahh tuli naerust särava näoga lõpuks meie juurde, tervitas autojuhti vaba käega (teine käsi on endiselt mobiiliga kinni) ja sai äkki naerukrambid. Kummardas sügavalt ja toetas oma vappuva furaškaga pea auto aknale ja muutku kõõksus ja itsitas oma telefoni. Ütleme nii, et meil oli lõbus ja kõhe samaaegselt.
Siis kui kõne otsa sai, oli tal aega ka meiega tegelda. Uuris, mida me siin üldse passime nii kaua, miks me pole putkast ankeete võtnud, ära täitnud ja sisse sõitnud. Tegelikult nii lihtne ei olnud, seni kuni me passisime, oli 1 suur buss sisse saanud ja me pidime ootama, kuni sellega tegeletakse.
Mõne aja pärast tohtis autoga sisse sõita ainult autojuht, teised pidi jala minema. Metsiku tiim sai enne loa ja kadusid kuhugi pimedusse. Meie Vello ja Mariaga kõndisime näidatud suunas neile järele, ja kui hakkasime juba hoone ja putkade kontuure eraldama, peatati meid valju kisaga. Selgus et me pidime majja minema. Üle muru ei hakanud minema, kõndisime tagasi ja leidsime ka jalgraja, mis majja viis. Maja esimese uksest sisse saanud, leidsime passiametniku ja grupi kohalikke ja meid visati välja, kuna see olla kohalike jaoks mõeldud koht.
Teise ukse taga oli koristajamutt, kes ka meid välja ajas. Ilmselt oli teenistuskäik.
Kolmas uks oli õige. Seal oli paar Kõrgõzstani tädi, kelle ühel polnud paberid korras ja viskus aeg ajalt passiametniku juurde midagi õiendama. See oli üldse asiaatidele iseloomulik, et nad jumaldasid vaheletrügimist. Uimane ja tagasihoidlik põhja-eurooplane on super järjekorrakaaslane nende jaoks. Ja teiselpool piiripunkti kollast joont, seal kuhu me just nagu pääseda ihkasime, oli Lilleke. Ja tahis ka passi näidata, sest nemad olid selles kottpimeduses esmalt piirijoone ära ületanud ja hoonesse hoopis teiselt küljelt sisenenud. Said natuke pahandada ja et kord säiliks, siis passid pidid võrreldes meiega teiselt poolt ametnikule ette näitama.
Kõigiga sooviti ka vestelda, kusjuures küsiti kõigilt ühtesid ja samu asju (miks ja kuhu ja kui kaua).
Olimegi riiki lubatud. Autojuhtidel läks vähe kauem, nimelt oli ametnikel seal sellised pastakad, mis ilma piletita kirjutasid väga aeglaselt. Ja ametnik tuli enne kusagilt üles ka leida. Siis ta süütas oma putkas tule ja pani arvuti käima. Pärast vastupidises järjekorras jälle lülitas välja kõik. Kuni järgmise kliendini. Viimane ametnik teenis oma soovitud piletitulu välja ka, sest mingi summa eest oli nõus tolliankeedid ise ära täitma. Ja piiripunkti keskel mingid vennad võtsid naturaalselt viina ja ametnikud käisid neil aega ajalt kätt surumas. Ja hoonet seintel oli riiklikud propagandaplakatid – ära toeta korruptsiooni.
Kasahstani ja Venemaa piiriäärne loodus on üsna trööstitu ja inimtühi stepp. Tegelikult oli ka Mongoolia piirirajoon samasugune masendav koht, põhjuseks pakun, et vägev naabrimees Vene Föderatsioon on sajandeid tasapisi laienenud oma naaberriikide valduste arvel ja nihutanud piiri sinnamaani, kus veel midagi väärtuslikku oli.
Piiriäärsete teede olukord oli sealkandis kohutav, seda enam, et me läbisime piiri öösel (ja ööd on seal maal sõna otseses mõttes mustad) ja sõitsime mitmeid tunde lootuses leida mõni „kemping“. Ennetaval võib öelda, et vaatamata sellele, et me sisenesime riiki ühest otsast ja lahkusime hoopis riigi teisest otsast, oli reegel, et teed muutusid piiri lähenedes järjest hullemaks.
Selline mõtlema panev fakt, et teel riigist välja kohtasime pikamaaveokit, mis oli oma haagisel silla alt ära sõitnud.
Levinumat teeäärset väikeettevõtluse vormi reklaamiti sõnadega „šinomontaz“ ja „avtomoika“.
Maa keskosa poole sõites aga muutusid nii teed kui loodus kiirelt kenamaks. See oli küll tingitud inimtegevusest, nimelt oli paljudes piirkondades tihe niisutuskanalite võrk (sinna kanalitesse Araali meri kadunud ongi) ja selle ääres oli hõre hein, põõsad ja küllaltki lopsakad puud.
Siin pildil on meie laager Atõrau linna lähedase suuremat sorti kanali kaldal.
Atõrau on küllaltki oluline linn Kasahstanist mulje kujundamisel. Tegu on tähtsa tööstuslinnaga ja töödeldakse seal muu hulgas ka naftat. Ja kus on nafta, seal on raha. Ja kus on raha, seal on väga ilusad majad, tänavad, niisutussüsteemiga pargid ja väljakud, aga poes ja restoranis on kõik jube kallis. Naiivselt esimesse söögikohta sööma minnes saime 17 000 arve kaheksa peale (kiirrehkenduseks sobib valem 1EEK=10TENGET). Rublade vastu tenged olime vahetanud alles eelmine päev, seepärast ei suutnud me kuidagi esialgu arvest aru saada, 1700 krooni ei suutnud uskuda, 170kr paistis jälle näotult väike.
Igal juhul läksime kiirelt raha juurde vahetama. Tegelikult on Kasahstani linnades olemas nii pangaautomaadid (Visa ja Maestro näites sobisid) kui ka suuremates poodides kaardiga maksmisega võimalused.
Me oma kirevaks kleepsutatud ja seninägematu hõbedase sahvriga komplekteeritud karavaniga linnas ekseldes pälvisime linnas väga suurt tähelepanu, meile lehvitati ohtralt ja et me ikka näeks, et meile lehvitatakse, siis signaalitati ka. Liiklus oli muidu alles õrn sissejuhatus Almatõ ja Ulan-Batori liikluskultuuriga võrreldes. Mina tundsin end juba kõrvalistmel olles nagu kella viie paiku Liivalaia tänaval belarussiga sitalaoturit vedav Võrumaa külamees. Roolis olev Inseneer piidles mind aeg ajalt üleoleva näoga ja rääkis, kui edukas tema Piiteris liigeldes on ja kui oluline sissetulekuallikas ta sellekandi liiklusmiilitsa peredele on.
Meiega liitus vabatahtlikult pooleks päevaks ka kohalik teejuht. Tegemist oli erakordselt abivalmi kohaliku venelasega. Vana keeldus esiotsa vene keeles sõnagi rääkimast ja praktiseeris hoolega väga head inglise keelt. Meile aidati vahetada raha, näidati ette pirakas siseministeeriumi hoone, ( no ikka selle migratsionnaja - värgiga tegelemiseks) ja otsiti kena laagripaik, kust ta päris mitu tundi kohalikust elust rääkis.
Atõrau järel pidime pisikese tiiru tegema, et see va migratsionnaja - värk ühele poole saaks ja siis suundusime mitmeks päevaks kõrbe.
 |
 |
Selles asulas pole nelikveolise autota mitte midagi teha. Muidu kõva pinnas muutus pealt poolt järsku eriti kleepuvaks massiks. Tänu selle pinnasele need teed kõrbes ringi rändasidki, sügise poole tehnika enam teise auto jäljes ei liigu, tuli omad jäljed kõrvale teha, järgmine veel rohkem kõrvale jne. Eriti mitmerealisteks muutusid teed tõusudel.
Kunagi on vett kõrbest saadud ka muul viisil, aga need rajatised paistsid maha jäetud olevat. Veepeeglit isegi nendest rakete vahelt nägi, aga sealt juua – siis peab ikka surm silme ees olema. Kusjuures vesi kaevust sinna moldi imeti ilmselt generaatori ja pumba abil, aga need värgid olid pihta pandud.
Kõrbes olevad majad olid üldjuhul sellised savist ja sitast rajatised.
Kõrbe ulatust võib iseloomustada nii, et kaks ja pool pikka päeva sõitsime nii, et ei kohanud mitte kedagi. See oli esimene ja vahtis meid varjamatu jahmatusega. Isegi lehvitada unustas.
Siis tuli külakeste piirkond, kusjuures osad küladest olid ainult vundamendid järel, enamuses polnud poodigi, tanklast rääkimata. Eelmainitud Saksaulnõi oli suurim ja isegi paberkaartidel olemas.
Kõrb muutus järjest liivasemaks ja lõpuks jõudsime kuhugi maailmanurka, kus nägime ja Kaspia merd ja mägesid.
Kõrb
Mina isiklikult teadsin Kasahstani kohta ainult seda, et seal tegeletakse lihakarja kasvatusega ja et kogu riik ongi üks suur stepp, kus saab uudismaad teha.
Tegelikult põhja-Kasahstanis pinnavormi kutsutakse kõrbestepiks ehk siis üleminekuvorm ühelt teisele. Savilt-liivale. Aga ma edaspidi kasutan üldistavat sõna - kõrb. Sest kõrbe alamliike oli seal maal päris mitmeid.
Ja nagu sellelt asfaldilindilt maha keerasid, nii sattusid kõrbesse. Meie eesmärk oli käia ära Araali mere ääres, näha ära kuivale maale unustatud laevad ja siis jõuda kunagisse pealinna Almatõsse. Atõraust edasi sisemaale oleks saanud sõita ka mööda korralikke asfaltteid, mis just nimelt läbi selle stepikõrbe looklesid. Aga meie valisime põnevama võimaluse minna otse läbi kõrbe.
Kindlasti tuleb esimesena meelde sõna kõrb kuuldes ääretu liivaväli, kust tuul koheselt kõik jäljed ära puhub. Stepikõrbes on teisiti – kõrb oli sõna otseses mõttes põliseid radu täis, kusjuures tublid punaarmeelased olid need kõik ilusti ära ka kaardistanud. Kuna Vellol kasutada olnud „GenStapi“ kaardid oli koostatud eelmise sajandi kuuekümnendate ja kaheksakümnendate vahel, oli küll huvitav jälgida, kuidas teed on aja jooksul nihkunud (põhjustest edaspidi), osaliselt ka ära kadunud ja uusi otseteid tekkinud, kuid orienteerumine oli „ozi“ abil täiesti võimalik.
Tsivilisatsiooni ligidal olid rajad laiemad, tihti ka mitmerealised ja neil liigeldi autoekspert Inseneeri tähelepanekute kohaselt ka LADA tüüpi sõidukitega.
Kaugemal loomulikult muutusid teed kitsamaks, esmalt hakkas sõidujälgede vahel kasvama taimestik, siis ilmus see ka sõidujälgedesse ja vahel juhtus ka nii, et rada kadus päris ära. Ja rööpad olid kohati nii sügavad, et jäime kõhu peale kinni.
Kui tee peal oli kohata loomi, siis oli küla lähedal. Kui lambad-lehmad, siis asula oli päris lähedal, kui kaamelid, siis kaugemal.
Kõrbemagistraalide ristumised meenutasid kangesti rikaste skandinaavia maade viaduktide pealtvaateid.
Kõrbes olid ka oma veekogud, soolajärved. Ilmselt sügise pool täitusid ka mingil määral veega.
Kasahstani kõrbes olid ka täiesti klassikalised liivaväljad, kui tekkinud olid nad üldjuhul külade äärde. Mis neid põhjustas, kas liigintensiivne karjakasvatus, inimese elutegevus või mõni nõuka-aegne põllumajanduseksperiment, ei oska arvata. Liikuda sai sellisel pinnasel ainult põhjagaasiga ja käru vedades mäge kohates ka see ei aidanud.
Kõrb muutus Araalile lähenedes tasapisi stepikõrbest lösskõrbeks. Löss on teatud liivsavi ja see kaotab igasuguse kandevõime vett saades. Selle kasvav taimestik on juba eriti kidur ja kui tuleb sahmakas vihma, siis seda nägime Saksaulnõi asulas.
Mina isiklikult teadsin Kasahstani kohta ainult seda, et seal tegeletakse lihakarja kasvatusega ja et kogu riik ongi üks suur stepp, kus saab uudismaad teha.
Tegelikult põhja-Kasahstanis pinnavormi kutsutakse kõrbestepiks ehk siis üleminekuvorm ühelt teisele. Savilt-liivale. Aga ma edaspidi kasutan üldistavat sõna - kõrb. Sest kõrbe alamliike oli seal maal päris mitmeid.
Ja nagu sellelt asfaldilindilt maha keerasid, nii sattusid kõrbesse. Meie eesmärk oli käia ära Araali mere ääres, näha ära kuivale maale unustatud laevad ja siis jõuda kunagisse pealinna Almatõsse. Atõraust edasi sisemaale oleks saanud sõita ka mööda korralikke asfaltteid, mis just nimelt läbi selle stepikõrbe looklesid. Aga meie valisime põnevama võimaluse minna otse läbi kõrbe.
Kindlasti tuleb esimesena meelde sõna kõrb kuuldes ääretu liivaväli, kust tuul koheselt kõik jäljed ära puhub. Stepikõrbes on teisiti – kõrb oli sõna otseses mõttes põliseid radu täis, kusjuures tublid punaarmeelased olid need kõik ilusti ära ka kaardistanud. Kuna Vellol kasutada olnud „GenStapi“ kaardid oli koostatud eelmise sajandi kuuekümnendate ja kaheksakümnendate vahel, oli küll huvitav jälgida, kuidas teed on aja jooksul nihkunud (põhjustest edaspidi), osaliselt ka ära kadunud ja uusi otseteid tekkinud, kuid orienteerumine oli „ozi“ abil täiesti võimalik.
Tsivilisatsiooni ligidal olid rajad laiemad, tihti ka mitmerealised ja neil liigeldi autoekspert Inseneeri tähelepanekute kohaselt ka LADA tüüpi sõidukitega.
Kaugemal loomulikult muutusid teed kitsamaks, esmalt hakkas sõidujälgede vahel kasvama taimestik, siis ilmus see ka sõidujälgedesse ja vahel juhtus ka nii, et rada kadus päris ära. Ja rööpad olid kohati nii sügavad, et jäime kõhu peale kinni.
Kui tee peal oli kohata loomi, siis oli küla lähedal. Kui lambad-lehmad, siis asula oli päris lähedal, kui kaamelid, siis kaugemal.
Kõrbemagistraalide ristumised meenutasid kangesti rikaste skandinaavia maade viaduktide pealtvaateid.
Kõrbes olid ka oma veekogud, soolajärved. Ilmselt sügise pool täitusid ka mingil määral veega.
Kasahstani kõrbes olid ka täiesti klassikalised liivaväljad, kui tekkinud olid nad üldjuhul külade äärde. Mis neid põhjustas, kas liigintensiivne karjakasvatus, inimese elutegevus või mõni nõuka-aegne põllumajanduseksperiment, ei oska arvata. Liikuda sai sellisel pinnasel ainult põhjagaasiga ja käru vedades mäge kohates ka see ei aidanud.
Kõrb muutus Araalile lähenedes tasapisi stepikõrbest lösskõrbeks. Löss on teatud liivsavi ja see kaotab igasuguse kandevõime vett saades. Selle kasvav taimestik on juba eriti kidur ja kui tuleb sahmakas vihma, siis seda nägime Saksaulnõi asulas.
Mäed ja mered Kasahstanis
Kasahstanis eristatakse tegelikult lausa 13 erinevat mäeahelikku. Kondasin jupikese aega internetis ringi ja julgeks pakkuda, et esimesena nägime me Talõši mäestikku. Tegelikult ma oleks võinud ka meie peanavigaator Vellole helistada ja selle väitele kinnitus küsida, aga kuna ta peaks teoreetiliselt just praegu minu autot parandama, siis ei taha teda üldse segada.
Kuna me lähenesime mäeahelikult kõrbest, siis nägema hakkasime teda tunde varem enne, kui reaalselt kohale jõudsime. Niisamuti nägime ka vett (Kaspia meri), kuid sinnapoole me ei hakanud trügima. Tegu ei olnud kõrgete mägedega, samas ta oli päris järsk ja peaaegu taimkatteta. Kui selline mägi Harjumaal asuks, siis Väo karjääris enam keegi tsikliga mäkke tõusmisvõistlusi ei viljeleks, vaid kõik oleks juba sinna üle kolinud. Samas on võimalik et see spordiala oleks praeguseks välja ka surnud, kuna sellises kõvas kohas pikali käies on üsna kerge otsa saada.
Sellest mäeahelikust alates algas tasapisi ka taas inimelu. Esmalt nägime ära selle eelmainitud UAZ, siis kaugelt-kaugelt nägime ka ühte veoautot tööd tegelemas. Nimelt selle mäeaheliku jalamis oli mingi veekogu ja selles kasvas aukartustäratavalt kõrge taimestik, mida kohalikud parasjagu kokku kogusid ja ilmselt oma sitast tehtud majaseinte sisse armatuurina või lihtsalt aiamaterjalina ära kasutasid. Umbes nii nagu meie esivanemad pilliroogu.
Mägi ei olnud sugugi igalt poolt ületatav, kohalikud kasutasid selliseid radu ja meie siis nende jälgedes. Sellise rakursiga foto muidugi ei anna õiget ülevaadet, kui järsk see tõus tegelikult oli, igal juhul oli see esimene koht, kus Inseneeri Nissanist sai äkki Datsun ja seni alati õigel kohal püsinud jahutusvedeliku seier hüppas kolme sekundiga punasesse. Järgnes kohene puhkepaus.
Siin pildil, peaaegu mäe tipul, on aga Kasahhide muinaskultuuri säilmed – kivikalmed. Kasahhide kalmistud on üldse üks põnev teema, mille kohta ma loodan edaspidi rohkem kirjutada.
Peale mägede tippu ei tulnudki oodatud laskumist, vaid järgmine platoo, kus tegelikult jätkus eelkirjeldatud kõrbemaastik, kuid kuna hakkasid järjest sagemaini tulema vastu elusolendeid või nende osi …
… ja isegi asulad, siis ta mõjus kuidagi vähem kõrbelikult. Taimedki olid pikemaks veninud. Majakeste ümber kasvas vahel isegi mõni kidur puu.
Kauaoodatud koht, kus me saime taas külma juua ja ei pidanud värisema paaki valatava kütuse teadmata päritolu ja põlemisomaduste pärast, oli Aralski linn. Omaaegne sadama- ja tööstuslinn, kuid meri oli sealt nõukogude võimu eest ära põgenenud. Wikipedia andmetel oli sadama ja merepiiri vaheline kauguse rekord 100km, aga kuna kasahhid on tõsiselt käsile võtnud Araali mere elluäratamise, siis nüüd olla merel umbes kümmekond km jäänud tagasi tulla. Selles wikipedia väidet ma kinnitada ei julge, me sõitsime seal vanas merepõhjas ikka tunde igas suunas ringi, varbaga jäigi Araal katsumata.
Aralski sürrealistlik sadam.
Siinse teema algusest peale lugejad mäletavad, et palusime otsida merepõhja jäänud laevade koordinaate. Sama muret kurtsime ka koha peal. Koordinaate küll neilt ei saanud, aga laevadest teadsid linnas elavad kohalikud küll. Nad nimelt tegelesid nende vanametalliks lõikamisega. Põhimõtteliselt saime üsna täpse kirjelduse, kuidas jõuda lipukestega tähistatud kõrberada mööda mingisse kaugesse kõrbekülla ja läbi küla edasi läheduses olevasse merepõhja. Merepõhjas aga soovitas vaadata hoolega ringi, et umbes 50km kaugusel olevatki meie unistuste laevake. Mida meie juhendaja, kes koostas meilegi isegi kaardi, alluvad parasjagu tükeldavat. Vana teadis ka seda, et kaugel-kaugel teisel kaldal olla ka vist veel üks laevake, aga muidu olla selle vaatepildiga finitio.
Seda kõrbeküla me otsime läksimegi. Sinna pidi hulka maad sõitma teed mööda ja tee ääres kohtasime ka vägevaid jõgesid. Mida me koheselt ka ära kasutasime. Pildil Lilleke.
Araali veega varustav Sõrdarja jõgi, mida parasjagu laiendati. Mullatööde mahud, mida selle käigus liigutatud oli, ajasid minusuguse ehitusvaldkonna börsiettevõtte töötaja kadedusest roheliseks.
Meile joonistatud kaarti jälgides juba koduseks saanud kõrbesse pöörates …
… me selle kõrbeküla ka leidsime.
Aga kõrbekülas ei teatud laevadest mitte kui midagi. Kohalik vanataat oli meid valmis küll oma maja tagant laevade otsimisel aitama, aga kaugemal polnud ta kunagi peale N-armees viibimist käinud.
Ka merepõhja me leidsime üles. Merepõhjas oli Inseneri Nissani arvates +46ºC, Metsiku Nissan oli lahjem, tema arvates oli ainult +42ºC sooja.
Need inimesed, kellel kohe tekkis nüüd vajadus vahele hõigata, et mis siin erilist, meil Eestis oli ka see suvi 35ºC ära, võiks ikkagi pigem vait olla. Nimelt meiesugused valged inimesed sõitsid kõrbes kliimaseadmega varustatud Nissanitel ja olid väga rahul, kuna said viibida Eesti vabariigi Tervisehoiuministeeriumi määrusega tööruumidele ettenähtud temperatuurivahemikus (suvel +24 ±3ºC). Merepõhjas sai mõlemast Nissanist jälle Datsun.
Pinnas oli pehme ja autodel minek väga raske ning mootorid pidid sama kõvasti pingutama nagu mäkke minnes. Egoistlikult hoopis autode tervist hoidvad autojuhid esmalt lülitasid kliimaseadme välja ja vähemalt Inseneer keeras ka kütteseadme täisvõimsusele …
Kui see sadist lõpuks ometi auto kinni pidas, et neid laevu kaugusest otsida …
… siis ma läksin välja ja lasin kargel tuuleõhul, mille temperatuur oli erinevatel andmetel siis +42…46C, ennast jahutada. Uskuge mind või mitte, aga mul tekkis käsivartele kananahk!
Muuseas, kui petlik võib olla vahemaa tunnetus lagendikul, selle kohta väike näide - pildil taamal paistev mäeahelik ei tundugi olevat väga kauge, aga kui Vello kaardilt täpselt järgi vaatas, siis tegelikult oli ta umbes 40km kaugusel!
Ilmselt sellesama tajuprobleem oli ka meie kaardi koostajal, kelle koostatud skitsi kasutades me olime nii kaugele jõudnud ja tegelikult lõppeesmärgini ei jõudnudki. Kui me mobiililevisse tagasi jõudsime ja Eestist saadetud koordinaadid saime, siis põhimõtteliselt olime üsna õiges kohas olnud, aga teejuhi öeldud 50km asemele oleks pidanud 500km sõitma.
Laagri tegime sealsamas merepõhjas. Üritasime ka mereni jõuda, aga kui kolmveerand tunnise sõidu järel meri ikka sama kaugel paistis, autodel rattad järjest sügavamale vajusid, siis loobusime. Autod muuseas vajusid öö otsa vaikselt sügavamale. Kahepäevane laager või öine vihmake lõppeks mammutvintsimismaratoniga.
Merepõhjas veetsime enamuse järgmise päevastki, enne kui käega lõime ja sobiva koha leidisime, kus „kaldale“ tagasi saime.
Need jäidki ainsateks laevadeks, mida me Aralski inimliku rumaluse vabaõhumuuseumis nägime.
VII osa
Lauskmaal enne Almatõd
Araali äärest pisut pettununa lahkunud võtsime suuna endise pealinna Almatõ poole. Selles piirkonnas võis teedega juba päris rahule jääda. Teedel liikus meeletult koguses selliseid koormaid:
Ümbruskond oli aga natuke apokalüptiline–stalkerlik. Maapiirkondade tööstuskompleksid näisid küllaltki mahajäetud olevat.
Maa-asulad aga jõukusest eriti ei kõnelenud. Majakestel oli ühiseid jooni venemaa külades nähtuga, aga seinu muidugi selles kõrberiigi puidust ei ehitatud, vaid kohalik savipinnas segati sitaga, segu kuivatati vormides ja laoti müürideks. Katusekonstruktsioon tehti puidust, ilmselt importvärk. Vundament oli aga majadel klassikaliselt betoonist.
Samas oli massiliselt arusaamatult suurejoonelist ja ilma praktilise otstarbeta arhitektuuri teede ääres.
Suuremates asulates aga oli päris uhked majad, eestlase jaoks natuke liiga toretsevad.
Erinevate haldusüksuste piirisildid olid samuti igaüks väike kunstiteos.
Selliseid plekist obeliske olid kõik teeääred täis. Piirkonniti olid nad hästi sarnased, ilmselt neid toodeti lausa mingis ettevõttes. Sellised olid ka Siberi mujal levinud, aga ilma islami tunnuse - poolkuuta. Oletasime, et tegu on autoõnnetuses hukkunute mälestusmärgiga, sest kohati oli neid kaks-kolm tükki kõrvuti. Ja mõnes piirkonnas ka auto rool külge keevitatud. Peale oli kirjutatud inimese nimi ja ilmselt sünni-surma daatumid. Pildil kujutatud oli levinum. Aga oli mõõtudelt päris suuri ja fotoga varustatuid. Enamik väga uhked just välja ei näinud, aga nende eest ilmselgelt hoolitseti – mingil lähemalt vaadatud obeliskil oli juba 1978 a ära surnud mehe pilt.
Religioon oli nõukogude ajal ebasoosingus ja seetõttu olid Kasahhidel sakraalehitisi vähe, kuid nad oli päris uued ja üpris uhked.
Kasahhid on loomulikult musulmanid, kui selles suhtes väga mõistlikud. Joovad viina, käivad napilt riides, ei kogune parklatesse ühispalvusele ja ei alusta hommikul vara religioosse lärmiga. Viina valik ja kvaliteet jääb küll Venemaale alla, kui see palju soodsam. Samuti pidi tunnistama, et meelasti miniseelikuid kandvatel kasahhitaaridel on väga kenad jalad. Nägime ühtainsat näokatte ja meessaatjaga naisterahvast.
Tee ääres oli ka lihtsalt oma loodusele ja rahvusele pühendatud ausambaid. Kotkas, nagu ka siin 4x4.ee foorumis, on lugupeetud olend seal maal.
Paljusid juba huvitanud teemal ka natuke .See on aga Baikonuri skeem oma tipphetkel.
http://www.astronautix.com/sites/baikonur.htm
Meie riivasime Baikonuri alumist osa, Lenisk 10 linna ja IP-5 Saturn (vene ajal kandis see nime Saturn-3) kompleksi vahelt sõitsime läbi ja sealsamas lähedal aia ääres me ka ööbisime. Vaatega Saturn-3le. Kõige lähemal olevas telgis ööbisime mina ja Inseneer. Inseneeril pidi üle eelama väga raske öö, kuna olin pannud telgi üles otse raja peale – hea lage koht, kus taimed ka ei torkinud läbi telgipõhja. Vaeseke aga nägi terve öö und sellest, kuidas URAL 375-ga teed mööda patrullivad sõdurid ja kottpimedas õigel ajal pidama ei saa …
Täiesti keelatud pilt. Selle pildi tegemise eesti peaks Lilleke siiamaani FSB uurimisvanglas istuma ja venekeelseid seletuskirju kirjutama. Tegemist on Leninsk 10 KPP-ga ehk siis linna peaväravaga. Linn oli ümbritsetud aiaga. Samas sealkandis N-armees aega teeninud töökaaslane teadis rääkida, et vene ajal sõjaväepatrull nr 1 otsene töökohustus oli ajada linnast välja kõik öösel linna „tekkinud“ ning peaväljaku muruplatsilt heina sööma kogunenud lehmad. Kuidas loomad sisse sai, oli tol ajal täiesti müstiline olnud. Linna sisse peaks ka legaalsel teel saama, aga ainult turismibüroo kaudu asju ajades ja FSB loal.
Saturn 3 KPP, sealsed sõjaväestatud ja raskelt relvastatud turvamehed olid jutukamad, kuna nad ise ei olnud vist veel taibanud, et nad midagi väga salajast valvavad. Soovitasid Leninskisse minna ja omale propusk võtta ja tagasi tulla - nende valvatava kompleksi muuseum olla palju huvitavam. Tunnustus siinkohal Metsiku ja Eero isiklikule vaprusele, et nad julgesid neile nii lähedale minna. Meie teises autos ootasime tükk maad eemal, Inseneeril käik sees ja jalg gaasipedaali kohal.
Kuna Inseneeril avaldas soovi, et räägitakse ka sellest kuidas, tema Baikonuri ääres sital käis, siis natuke ka selle sündmuse põhjustest.
Lõunat sõime ühe teeäärses söögikohas. Tegu oli klassikalise rekkate peatuspaigaga, parkla, tankla ja pikk maja, mille ühise katuse alla mahtusid poeke, söögikohad, tagapool ka peldik.
Meie pakkus enim huvi söögikoht. Vaevalt olid meie autod juhuslikult valitud vasakpoolsema urka terrassi ees seisma jäänud, kui parempoolse ukse vahele ilmus tädi ja kukkus meile viipama.
Ka vasakult ilmus onu ja tädi. Ja siis me nägime lõunamaa ehedat kapitalismi, mis võitles meie hingede pärast. Põhimõtteliselt tehti meile selgeks, et me peaks sööma vasakul, kuna seal olla parem söök ja samas oleks me pidanud ka sööma hoopis paremal, kuna seal olla puhtam ja viisakam …
Võitiski parempoolne tädi, kuna lubas pilaffi teha. Kuna Metsiku unistus oli lisaks lambale mongooliapäraselt süüa ka ehedat lõunamaa pilaffi, siis oli otsustatud. Eriti kui vasakpoole tädi meid natuke ähvardama hakkas vale valiku tegemise korral.
Maha istunud, selgus et pilaffi siiski menüüs ei ole, see olla lihtsalt müüginõks. Pilaff olla aserite toit üldse!
Saime selle asemel mingit liha hakitud kartuliga. Maitses enam vähem, igal juhul läksime sõbralikult lahku. Võite vaadata selle kohta pilte foorumi piltide lisamise õpetuse juurest.
Söögi tegemise ajal tutvusime ka kohaliku meistri kätetööga – kolmeliitriseks tuunitud mootoriga Gaz 22.
Et vasakpoolne tädi meid ikka ära oli neednud, selgus minul praktiliselt kohe ja ülejäänutel õhtul Baikonuri ääres. Kui telkide paigaldamise vaatamist nautinud Inseneer ja Vello üheaegselt järjest kiireneva tempoga kaugustesse minema hakkasid - soovitan meie laagripaiga fotolt mõni põõsas leida, siis oli teistel algul naljakas, pärast joosti ise ka. Õnneks tuleb pimedus seal päris kähku.
Rohelised mäed
Kaugemalt paistvad mäeahelikud olid muidu meie jaoks juba üsna tavaliseks nähtuseks muutunud. Tempokalt Almaõ poole veeredes kerkis esile järsku ettepanek natuke lõigata. Nimelt olid kaardi koostajad tõmmanud selliseid radu sümboliseerivaid jutikesi ka üle mägede ja kellegil tuli idee järgi vaadata, mis seal siis üleval ka on. Boonusena oleks saanud mitusada km säästa ja ekspealinnale lähemale saanud.
Mägedesse saamiseks keerasime suurelt teelt maha ja sattusime mingisse külakesse. Külakeses, mägede jalamil, elasid hoopis kirgiisid. Kirgiisid on kasahhide natuke vaesemad naabrimehed. Natuke kitsama näoga ja vanemad mehed kasvatavad omale lõua otsa väikese habeme. Ja räägivad vene keeles. Kasahstanis on just nemad, kes mägedes suuri loomakarju peavad.
Külast saime kinnituse, et mägedes on autoteed küll, aga kas just Alamtõsse siit saab, selles keegi väga kindel ei olnud. Isegi hiljem mägedes kohatud karjakud ei teadnud seda.
Enne mägesid saime ületada ka klassikalise koolmekoha.
Mäestikujõegede veed on põhimõtteliselt joodavad (eelistasime küll natuke kõrgemal seda teha) ja krampitekitavalt külmad. Tänu temperatuurile ja käredale voolule seal ennast pesta sisseronimise teel on muidugi peaaegu võimatu.
Mägede jalamil jäid silma mitmed karjakasvatusele omased rajatised, aedikud ja laudad ning hakkaski tee vaikselt kõrgemale tõusma. Rajad olid üllatavalt sõidetavad. Kohalikud lendasid neil põhiliselt Nivadega. Algus oli järsk, hiljem läks laugemaks, tulid orud ja uued mäetipud.
Vaated olid fantastilised. Kenaks tegi lisaks looduse suurejoonelisusele need mäed just see rohelisus.
Õhtu ilusaim hetk oli see, kui pilv mäe tipus voolas auto ühest aknast sisse ja teisest välja. Mina ja Inseneer oleme sõna otseses mõttes pilves olnud. Vellol ja Marial tagaistmel olid aknad kinni, nende kohta saab öelda et on pilves oleku lähedases seisundis viibinud.
Laagripaiga valik tuli ära teha väga äkitselt. Nimelt äkitselt oli meie auto esiklaas natuke udune, siis hakkas nagu natuke sadama ja siis juba tuli kõlarist Metsiku küsimus: "teil läks keema va"?
Ei läinud. Lihtsalt lõdvik lendas radiaatori küljest minema. Koos ämbritäie jahutusveega. Seda nalja tegi auto veel paar korda, kuni Barnaulis üks treial väikese torukese treis kummivoolikule toeks.
Igal juhul sai Inseneer oma kuulsa presentmantli jälle selga tõmmata ja hämara saabudes oli voolik radika küljes tagasi ja meie hambapesuvesi radika sisse valatud.
Magada oli see öö kohutavalt mõnus. Mägedes kukkus õhutemperatuur sinna +13ºC peale ja see oli peale kõrbetemperatuure ütlemata kosutav.
Kottpimedus muidugi mägedes liiklust ära ei lõpetanud, üks Niva kimas põhjagaasiga meie laagrist mööda, juht ei uskunud silmanurgast nähtut ja keeras lausa tagasi, et meie laagrit oma ainsa esitulega valgustada ja seejärel edasi kõrgemale sõita. Hommikul nägime teda ja veel paar tema kolleegi uuesti. Siis nad sõitsid mäest jälle alla tagasi ja lehvitasid meile rõõmsasti.
Alanud pool päeva oli põhendatud tõelisele looduse ilu nautimisele.
Kõrguse poolest olime meie kusagil 3km juures. Mägedes see tõeline karjakasvandus asuski. Põhiliselt jälle muidugi lambad-kitsed, aga ka veised ja hobused. Tavaliselt hoidis 1 ratsanik karjal silma peal ja abistas teda ka paar suurt, aga kuulekat koera.
Mägede lõhnast - mäestikes pidi olema erakordselt puhas ja kopse raviv õhk. Need imeilusad Kasahtsani mäed lõhnavad naturaalselt lamba, vahel ka lehma, sita järele. Seega kunagine Kükita Grilli (legendaarne söögikoht Mäo lähedal) nüüdseks minevikku vajunud kuivkäimla juures olev teade, et "sitahais on kopsurohi" võib sealtkandist inspireeritud olla.
Kuna teed olid kividest hoolega puhastatud, siis Insener läks järjest uljamaks ja lõpuks saigi hakkama:
Esmalt piirdusid kahjustused väändnud veopeaga. Kuidagi tagasi kinnitatuna murdus ta sajakonna meetri järel täiesti ära. Ja kui te lugupeetud Gaz 704 omanikud seni arvasite, et käru küljes tolknevad ketid on mingi täiendav turvaelement, siis unustage ära. Need kestavad umbes 20m mägiteed.
Üldiselt õnnestus see suure elujanuga (all oleva oru sügavus oli vähemalt 100m) käru kahe suure seekli abil autole uuesti sappa saada ja nii pidas ta Alamtõni vastu küll.
Käruga tegelemise ajal tekkis meie seltskonda paar kohalikku ratsameest, kes väga rõõmsad olid turiste mägedes kohates. Kutsuti külla ja puha. Kusjuures üks taat ehmatas meid mõningase eesti keele ja geograafiaalase teadmisega! Oli Tapal, Keilas ja Pärnus aega teeninud.
Mägedest viimaks alla saanud, oli meie peaeesmärk leida koht käru remondiks. Esimese külas oli keevitaja lausa tee äärest võtta, aga vat seda neetud euro-veopead me ei leidnud terve Kasahstani pealt.
Kuidas me Almatõ "avtorõnokitelt pritseptile sabtasti" otsisime
Almatõ ei olenud enam kaugel ja õhtuks olimegi kunagise pealinna väravatel. Analoogselt Venemaale kasvas linna lähendes politseipatrullide arv, vahetult linnas väljuval teelõigul mõõdeti kiirust lausa kahes kohas. Linna ääres hakkas silma hulgaliselt vanu häid Zil-MMZ kallureid, mis kõik müüsid koos kohaleveo teenusega kas liiva, mulda, killustikku või tsementi. Ka Almatõs on parasjagu ehitusbuum käsil.
Viimasest külakesest saadud info põhjal oli meid huvitav koht - avtorõnok ehk siis autoturg kohe linna piiril. Saadud info vastas tõele.
Kellaaeg oli Eesti mõistes kusagil kuue paiku õhtul, liikluses oli tipptund ja turg oli tegelikult just lõppenud. Jäi mulje et parklat kui sellist väljaspool turgu nagu ei olnudki, olid vägevad väravad, kus turvamees piletiraha küsis. Ilmselt kehtis seal loogika, et kui Sa juba autoturule tuled, siis tahad Sa ju uut autot ja järelikult tahad Sa ka oma vanast lahti saada ning seetõttu ongi just mõistlik varakult müügis olevate autde vahele end parkima sättida. Ja kel autot veel ei ole, tuleb nagunii jala.
Värava ääres parkida ei tohtinud, aga meid kui väljamaalasi juhatati natuke kaugemale ja võisime teepeenrale oma autod jätta. Tüdrukud jäid igaks juhuks autodesse ja meestejõuk siirdus turule.
Ennist juba mainisin, et turg oli tegelikult otsa saanud ja seetõttu leidsime eest kolossaalse väljaku, mida poolitas putkade rivi ja mida ka ümbritsesid putkad. Ruumi oli seal ikka sadadele ja sadadele autodele. Ilmselt turu öine turvavärk ei ole kõige parem, aga see megaplats oli peaaegu tühi. Platsile oli ööseks juletud jätta kõigest paarkümmend autot, neist mõned olid omavahel kettidega kokku aheldatud. Ja mis hinnad seal olid! Autod, ka vanad rondid, on poole kallimad kui Eestis. Muidugi kõiki sellised mudeleid, mis seal väljas oli, pole Eestis kunagi saada olnudki. Ega ilmaasjata juba ka ajakirjanduses ei räägita kasahhi autoärimeestest, kes Leedus on ammu põhikliendid ja nüüd vaikselt Eestis suuri V8 maastureid välja viivad. Igaks juhuks mainin üle, et kütus sealmaal 6,5 kr liiter maksab.
Platsi ümbritevad putkad oli peaaegu kõik juba suletud. Päevasel ajal mõõdi neis kõikvõimalikke varuosi. Ehk just seda kraami, mille vastu meil kõrgendatud huvi oli.
Keskmises putkaderivis paiknes aga toitlustusbisness. Mis küll tolleks päevaks hakkas lõpetama oma tegevust, aga veel täitsa toimis. Kujutate ette - turg muidu juba täitsa inimtühi ja siis korraga kamp väljmaalasi. Seda valjuhäälset pakkumiste tulva, mis meile kaela langes. Saime esialgu sealt tulema põhjendusega, et meil on kiire turvamehele teadaolevalt viimasesse lahtiolevasse varuosa putkasse. Kuna viimase toiduputkade rivis oleva kompleksi kokk meile kõige kauem järele jooksis, siis talle lubasime, et tagasiteel astume läbi.
Varuosade putka oli lahti küll, aga meie jaoks halvasti varustatud. Ja olimegi gurmeetänaval tagasi. Seekord võeti meid juba kahe mehega vastu ja meenutati meie lubadust. Ainut seekord pidid nad kõvasti rohkem vaeva nägema, kui nad algul arvasid. Armutu kapitalist Inseneer koos lõunamaiselt mõjuva jässaka tõmmu ja temperamentse Metsikuga, on ilmselt ka mõnel India või Araabia turul tegijad kauplejad. Vaesed müügimehed olid päris segaduses. Igal juhul tutvustasime neile anekdooditegelast "Gorjatšii Estonski Parenit" ja siis nad rahunesid maha. Šašlõki saime kätte Eesti rahas 30 krooniga varras. Kusjuures kartellikokkulepped toimivad seal hästi - kuigi konkurndid käisid oma näilist pahameelt lausa meie toitlustjate köögis näitamas, toodi puudujäävad lihavardad üle kogu turu konkurentide juurest kokku.
Hästi lõbus ja lahke seltskond tegutses seal tururestoranis. Välimuse järgi olid pigem venelased, aga rääksid ka ilmselt kohalikku keelt. Kokk oli kindlasti kohalik. Ainult ettekandja tibi, kes bossi sõnul anti päriselt meie omandusse kohustusega absoluutselt kõik meie soovid täita, mõjus pisut kohtlasena. Tibi ei viibinud diili tegemise juures ja seetõttu põhjustas segadust nii tellimisel kui arve koostamisel.
Saime kasulikke soovitusi öömaja valiku osas ja täiendavat infot, et Almaõs on veel päris mitu rõnokit just varuosadele. Hotelle oli turu naabruses lausa kaks, aga kuna ühes elavat palju usbekke, siis olla see kole lärmakas ja kasimata. Usbekke kui põhilisi "gastarbaitereid" üldse ei armastata kusagil. Seal turul tegelesid nad prügivedajatena - sõitis tasakesi Gaz 53, üks mees kastis ja kolm tükki sõna otseses mõttes loopisid teda prügitünnidega. Kastis olev tegelane püüdis need osavalt kinni, tühjendas ja virutas tagasi. Väga osav.
Meie hotell asus otse turu vastas üle tee.
Hotelli ees oli päris suur tasuline valvega parkla ja külastajate sihtgrupiks just autoturu külastajad. Parkimise mõistatuse osas saime selguse kätte.
Väliselt näeb hoone oluliselt kenam välja kui seest, aga meie tagasihoidlike vajadustega ta sobis. Eriti kui öö maksis vist 165kr/nägu, kuna oli külastajatevaene aeg ja hinnad all. Esimest korda reisi jooksul saime dušši all käia.
Samal ööl teostasime esimese retke Almatõsse. Hotellipidaja, kes uuris suure hoolega pikalt meie karavani, soovitas küll käru maha jätta ja esimese asjana pesulat külastada, kuna mendid seal pesemata autodele suisa trahvi tegevat. Kuna seeklid oli kole kõvasti kinni väändunud ja Inseneeril oli kõigest "pohhui", siis käisime niisama ära.
Enim silmatorkavam majandustegevus oligi linnas "avtomoika" ja "zinomontaz". Ilusasti vene keelsest üks-ühele üle võetud terminitega ja valgusreklaamidega reklaamitud.
Ja üles leidsime ka esimese "rõnoki". Ja see oli öösel lahti! Kasahstani uute varuosade "rõnok" kujutab endast mitmekordest büroohoonet, mis on täis pisikesi kaubabokse. Meenutab oma olemuselt näiteks Merekeskust vms turistilõksu. Ainult boksid on täis autoträni. Kõike võimalikku ja võimatut. Kõikidele maailma automarkidele. Ainus, mida me kusagilt ei leidnud, olid: tonnine euro-veopea, Zaz 965 ja Zil 157 osad.
See öösel külastatu oli selles mõtte avatud, et peaustest sai sisse ja paar lähemat boksi esmaste autotarvetega (pirnid, õlid, filtrid, kergem tuuningvarustus) olid avatud ka ja neid sai turvameeste saatel ka külastada. Liftid ja trepid olid aga lukus, neil sai päevasel ajal liigelda. Hoone katusel olnud reklaamide põhjal võis oletada, et üleva pool siiski olid ka mingit muud tüüpi bisnessid. Saime hea soovituse tulla normaalsel kellaajal tagasi ja külastada hoopis hoonet teisel pool teed. Olla suurema valikuga keskus.
Hoone kõrval olid ka klassikalised kioskid samale kaubagrupile, samuti sai lisaks rehvidele vahetada tuuleklaase ja tellida keevitustöid. Samuti lubati parandada kõikide automarkide elektrisüsteeme ja mootoreid.
Neid kõiki teenuseid me vastu õhut siiski tarbida ei soovinud ja käisime ka linna südames ära. Liiklus oli kellaajale vaatmata tempokas ja kehtis ülimalt õiglane ja lihtsalt mõistetav reegel - suuremal on õigus. Me olime endiselt seal maal populaarsed ja pälvisime piisavalt tähelepanu.
Öösel oli kesklinnas isegi parkimiskohti ja tegime pisikese tiiru ka jalgsi.
Linn nagu linn ikka, hulganisti moodalt riides noori jalutas ringi, kõikjal sai osta fast-foodi ja isegi interneti-saal oli olemas. Pimedas vilkuvaid ja lärmi tegevaid mänguasju müüdi ka, ainult müüjateks polnud neegrid. Väljakutsuvalt liibuvalt-napis riides ja pilku tabada püüdvaid neiusid oli ka, aga meie militaarstiilis multisoolise kamba ligi nad ei tulnud. Seega selle linna selle teenuse hinnaklassi ei oska öelda. Ah jaa, kerjav mustlastädi lapsega oli ka täitsa olemas.
Eero peatas kõhklematult kohalike ja ajas nendega pikalt juttu, kes vene keelest aru said, kuulasid huviga pealt, mitteoskajad nagu mina, igavlesid.
Kusagil nurgataguses bistroos tehti ka kiire õhusöök ja hotelli tagasi.
Järgmine päev oli laupäev ja meie, pakkinud oma asjad, kohe hommikul taas "rõnokile".
Tung linna oli päris vägev. Selle põhjustas üks ära koolenud bussirisu, millest kõik vasakult-paremalt - teepeenart pidi, läbi kõrvalolevate parklate või teise ritta vahele kiiludes, mööda püüdsid saada; ja maarahva soov pääseda turule aiasaadusi realiseerima. Maarahvas kasutab üldjuhul vene autosid ja neist võeti välja ikka päris viimane:
Metsik kasutas juhust ja käiski kohalikus pesulas ära.
Teine autotäis aga läks siis kolmandat "rõnokit" kaema. Jälle ei pidanud me pettuma. Kujutate ette moodsat viiekordset hoonet, mille korruse pindala on korvpalliväljaku mõõtu ja mis on täis ainult ja ainult autode osade müügiga tegevaid bokse. Kõik kellel on vaja kroomitud esiraudu või valuvelgi või eriti isikupäraseid tagatulesid oma Land Cruiserile, minge kõik Almatõsse "rõnokile"! Või vahate kastiraudu oma Navarale, minge ka kõik sinna! Tohutu valik ja hinnad poole odavamad, kui siin. Ka saksa ja hiina autode omanikud saavad seal õnnelikuks. Ainult inglise autosid seal miskipärast ei fännata. Ja mingi sertifikaadi jutuga ka ärge hakake kohalikke ärritama.
Meie seekordne probleem oli nüüd hoopis see, et olime liiga vara tulnud. 2/3 bokse oli lihtsalt veel kinni. Õige elu nädalavahetusel pidi kella 11 paiku alles algama. Isegi selle neetud veopea leidsime ühe suletud klaasukse tagant üles. Kahjuks ainult 600kg veojõuga. Selle oleks me juba enne kasahstanist väljasaamist katki tõmmanud.
Aga ka seekord ei jätnud kohalikud meid hea nõuandeta - oli ka neljas "rõnok". Nn kasutatud varuosade turg. See autopedede paradiis asus täpselt eelmiste vahepeal ja sinna pääsemiseks pidi taas natuke kohalikku liiklust nautima. Seda lõpnud autobussi polnud keegi ju vahepeal ära koristanud.
Kasutatud varuosade turg meenutas natuke omaaegset kadaka turgu. Oli mingi läbipaistev katus ja selle all sajad merekonteinerid. Müüdav kola ei olnud üldjuhul üldse mingi romula toodang, lihtsalt eelmises kohas olid müüjatel mingid kataloogid kasutada ja asju oleks saanud tellida tehasekoodide alusel, samuti oli iga müüja puhul täheldatav mingile kaubagrupile või margile spetsialiseerumist, siis siin pigem tuli leppida kohal peal oleva kaubaga. Rahvast oli murdu ja vähemalt mina hoidsin ühe käega rahakotist ja teisega passist.
Vaevu sisse astunud, kui juba keegi kargas meile ligi ja soovis meid kangesti aidata. Imestunult meie väändunud veopead vaadanud, uuris, et mis asi see üldse on, mõtles veidi ja teatas siis, et selliseid saab ainult ühest kohast ja pani ees minema.
Viiski põhimõtteliselt õigesse konteinerisse. Ainult päris seda õiget asja ei olnud ka seal. Oli mingeid USA turule mõeldud analoogseid tooteid (kohalike rikaste paadihaagised pidid nendega komplekteeritud olema) ja klassikalisi silmuse-kujulise haakeseadme vedamiseks mõeldud asju.
Kuna see pidi Patrolile peaaegu polt-on lahendusena külge sobima, siis saigi asi ära võetud. Inseneer rõhutas veel meie piiritut vaesust ja üllast eesmärki ja tingis umbes 200kr eest alla ka.
Lisaks selle ahnitses ta kaasa veel mingi snorkli, mis kogu ülejäänud reisi kõigile närvidele käis, kuna see ei mahtunud kusagile ja oli seetõttu pidevalt kellelgi jalus.
Nüüd jäi ainult leida koht, kus koksu külge Nissan kinni panna.
Onu Kolja
Esialgu oli meie tehnikakomisjoni peamine prioriteet leia töökoda, kus on "Kemppi". Kemppi on Venemaal ja Kasahstanis siis moodne termin keevitusviisile, mida vanasti lihtsalt CO-keevituseks kutsuti. See et Kemppi midagi väärt on, seda teadsid ka kohalikud ja sellise riistapuu olemasolu korral kuulutati seda ka suure plakatiga.
Mingil põhjusel "rõnoki" ümbruse omad ei kvalifitseerunud ja mingil hetkel olimegi juba linna teises otsas ja lausa linna piirist välja sattunud. Kellegil tuli hea mõte linna ääres passival tehnikakolonni, needsamad, kellelt oleks saanud jaekaubanduse raames osta koorma liiva või tsementi, meestelt küsida, kas keegi laupäeviti ka keevitustööd pakub ja probleemi rõhutamiseks näidati jälle meie kõveravõitu veopead. Üksmeelne meestekollektiivi vastus oli, et meid saab aidata üksnes onu Kolja.
Onu Kolja leidmiseks tuli meil natuke tagasi sõita ja äärelinna sügavustesse sukelduda.
Onu Kolja oli kohalike lugupidamise pälvinud sellises basiilika-tüüpi majakeses rauatööd tehes. Kunagi oli see ilmselt mingi sots.majandi metallitöökoda olnud.
Hoovis ja hoovi ümber oli natuke "venerauda" ja päris valmis vanaraua hunnik oli ka. Töökojas oli päris mitu meest, onu Kolja, näojoonte järgi otsustades tema poeg ja ajas muutuv hulk kohalikke. Põhiliselt paistsid nad tegevat veoatode-traktorite ja nende haagiste raamide-veokastide remondi ja ümberehitamisega ning meie külastuse hetkel tehti varbaia väravaid.
Meie mure kuulati osavõtlikult ära, tehnilise komisjoni ettepanek painutada jupp armatuurrauda loogaks ja keevitada see käru diisli peale tunnistati ka mõistlikuks, ka töö hind lepiti kokku ja töökojas hakkasidki sädemed lendama.
Töökoda oli nagu enamus selle maakerapoole omad, täis õli ja rauatükke ja igasugu kavalaid seadmeid. Seinad oli kaetud rohke rauaga, mis kõik omavahel oli kokku ühendatud ja elektrikilbi 0-ga ühendatud. See oli selleks kaval lahendus, et onu Kolja nagu vana kooli mees ikka, keevitas ikka trahvo ja elektroodi abil. Elektroodi hoidik oli tal aga ise tehtud kolmest armatuurraua jupist, mis omavahel olid kokku keevitatud omapäraseks ruumiliseks kolmeharuliseks ragulkaks, mille harude vahele sai elektroodi tugevalt suruda. Käepidme osa oli tavalise isoleerpaelaga kaetud ja kuidagi oli ka + juhe sinna külge saadud.
Mass aga võeti lähima raudukse küljest samuti pika armatuurvarda jupiga, mis painutati käru diisli ja rauast vaheukse vahele natuke pingesse ja kontakt missugune. Mask oli ka klassikaline, mitteisetumeneva klaasiga. Nagu vanasti.
Meie tehnikaüksus samal ajal kiskus Patroli haakekonsu tagant ära ja asus seda teisega asendama.
Kui pilti hoolega vaadata, siis tuli natuke ka põrgerauda pealset sissepoole õgvendada. Poldid tuli ka pikematega asendada. Pikemate poltide leidmisel pidime jälle onu Kolja abi paluma. Pooled poldid leiti kohaliku "tookari" (treial) juurest , pooled tuli kusagilt kaugemalt romulast tuua.
Selle hankereisi käigus muidugi Inseneer rääkis meie reisist ja Eesti elust olust ja onu Kolja jälle oma elust. Tema oli koos vanematega Novosibirskist ammu-ammu juba Almatõsse ümber asunud ja eluaeg selles töökohas töötanud. Ja oli väga pahane kohaliku nooruse peale, kes üldse ei tahtvat enam rauatööd teha.
Igal juhul olid need kaks nii headeks sõpradeks saanud, et onu Kolja algu küsitud 1500 rublast andis 1000 tagasi. Meie omakorda jätsime talle kasti eestimaist õlut.
Töö tulemus oli igal juhul aus, käru jõudis sellisena komplekteeritult Eestisse tagasi ja ma ei tea siiamaani, kuidas ma selle värgi sealt diisli küljest lahti saan, kui see tehnoülevaataja Eerole meeldima ei peaks.
Oranž kanjon. Hiina piir.
Almatõst minema saanud, meil esilagu muud eesmärki ei olnudki, kui suund piiri poole võtta. Viisapäevi veel jagus,
aga uuesti migratsionnaja kartotskaga politseisse sattuda ka tahtimis ei olnud.
Eero oli aga kusagilt internetti sattuda osanud ja hakkas vaikselt värskeltavastatud kultuuriväärtusi peale suruma.
Nimelt olla kusagil mingi kanjon, mida kohalike poolt kutsuti kas oranje kanjoniks või siis ka tsarskoje kanjoniks. Jäi veel enam vähem tee peale ka.
Kuna koordinaadid olid teada, siis kohale me ka täiesti probleemivabalt ka jõudsime. Teeristil, mis sinna päris kanjoni juurde viis, kohtasime lääne turiste. Jalgratastega. Keeleoskajad meie hulgast, st. kõik peale minu, muidugi tõttasid kontakti looma. Oli sakslased ja inglased olnud ja mingil jalgratastega ümbermaailma-tüüpi matkal üldse. Ehh-uhhuduuri masti eriti segased tegelased.
Kanjonisse aga nii lihtsalt ei pääsenudki. Teel oli šlagbaum ja selle kõrval putka. Selgus et putkast pidi pileti ostma. Pilet oli selline kespäraselt kallis, meie rahas nii 50kr. Kuna me täpselt siiski keegi ei teadnud, mida meile selle raha eest pakutakse, siis võtsime mõttepausi. Piletimüüjas muidugi ärkas kapitalist ja pakkus veerandi võrra odavamalt sissepääsu. Mõjus, ostsimegi ennast sisse. Šlagbaumi tagant aga avastasime teeraja, mis Vello kaardi kohaselt väikse ringiga ka suurele teele välja viis. Sealt oleks ilmselt piisava ülbuse korral peatumata otse kanjoni äärde välja kihutada saanud.
Aga kanjon oli vägev ja kandis võrdluse vene imperaatoriga auga välja. Tegemist oli siis tohutu suurte orgude ja lõhandikega kaljupinnases ja kivimite värvi värvus oligi selline oražikas.
Ümbrus oli ilusasti korrastatud, varustatud infotahvlitega, prügikastide ja isegi tualettidega. Ehitatud oli ka väike vaatetornike. Kes viitsis, võis alla orgu ka ronida. Seda maalõhet jätkus veel palju pikemalt,kui silm seletas, aga kuna tegemist oli rahvuspargiga, siis kõikjal autoga liikuda ei tohtinud. Tegelikult ei tohtinud seal igal pool jalgsigi liikuda.
Selle koha nimi eestipäraselt on šarõni kanjon (inglise päraselt Sharyn). Suuruselt jääb see ainult USA suurele kanjonile alla.
Vaatajaid lisaks meile oli seal kohale tulnud kümnekonna sõiduauto ja 5...6 hobusega.
Autodega oli kohalikud ja seda tervete peredena, aga hobustega oli mingid eriti eksootilised mehed - pikka kasvu, tõmmud, kräsus peadega. Kuna enesele ümber tõmbasid nad midagi pontso taolist, siis meenutasid nad kangesti lõuna-ameeriklasi. Sellistega ei söandanud isegi Metsik ja Eero tutvust sobitama minna.
Järgmisena hakkas Eero promoma kuumaveeallikaid. Kuna me olime hotellis kõik dušši all käia saanud ja mingisugune reisikarastus juba tekkinud, siis me ülejäänud eriti entusiastlikud ei olnud. Aga kuna kanjon oli ju kokkuvõttes midagi vägevat, siis miks mitte. Lepiti väikse ringiga.
Mingi hetkel tekkis tee äärde hästi ametlikuna mõjuv sildike, kus midagi oli kasahstani keeles kirjutatud. Kasahstani keel kuulub türgi keelerühma ja selle valdamisega meil loomulikult probleeme ei olnud. Ainsana omas ettekujutust, kus me globaalsemas mõttes asume, Vello, kes targasti arvas, et mingi piirivärk siinkandis olla võib.
Oligi. 2 mundris noorukest mehehakatist, salveta kalašnikovid igaks juhuks seljas, peatasid meid vapralt kinni. Vaatasivad vaikides meie passid üle ja siis autode passid ka ja lubatigi meil edasi sõita. Me olime sellise lahendusega väga rahul.
Natukese aja pärast leidsime selle kuumaveeallika ka üles. Tegu oli hoopis mingi tara taga paikneva kuurortkompleksiga, mille hinnatase sundis ka Eero sealt tagurpidi välja tulema.
Kiire ja üksmeelne otsus: läheme piiri poole edasi. Aga enne otsustas meie auto meeskond auto taga natuke teeäärt kasta. Kuime rivis oma asju ajasime (Maria sukeldus selleks tavaliselt kuhugi sügavamalel põõsasse), kuulsime eespoolt väga tuttavliku R4 karburaatormootori häält ja trummelpidurite kriiksatust.
Kui me mõne aja pärast auto tagant ükshaaval välja tulime, siis lisaks UAZ-le olid kohale saabunud ka 3 piirivalvurit, kelle ees Seisid meie reisikaaslased kuidagi ehmunult, passid näpus. Lähemale loivanud, selgus põnev tõsiasi, et me olla piiritsoonis, kus tohib viibida ainult eriloaga. Me olla sisse saanud ainult tänu sellele, et eelpool kohatud post oli mehitatud kogenematute kursantidega. Rumalukesed lasid meid sisse ja ise helistasid igaks juhuks kordonisse. Sealt saadeti kohe patrull meid siis püüdma. Ja kursante ootas õhtul väike narjaad väljaspool järjekorda.
Piirivalvurite juht, noor mittekasahhist pikka kasvu ohvitser oli aga ääretult sümpaatne inimene. Korjas kokku kõikide passid ja Uurinud meie reisi eesmärki, seletas meile situatsiooni ära. Palunud viisakalt vabandust, et tal on siiski omad töökohustused, raporteeris ka telefonis oma ülemusele piirireziimi rikujate tabamisest. Üldiselt jäi ülemuse juhtnööridest mulje, et meile soovitati administratiivkaristus määrata. Mis kujutanuks endast muidugu kõva rahatrahvi.
Aga kuna oli tegemist siiski kena inimesega, kes ei tahtnud üldse meie reisi ära rikkuda, ta siiski talle antud volitusi ei kasutanud. Rääkis hoopis miks sealkandis selline karm kord on kehtestatud. Nimelt taamal paistis vägeva mäeahelik, mille taga asus Hiinamaa. Mäetagused hiinlased aga pidid mingeid ravimtaimi korjama ja kuna olid oma riigis juba kõik lagedaks noppinud, siis tasapisi trügivad üle mägede Kasahhi poolele. Ilmselt peavad vägevate raviomadustega taimed sealkandis kasvama, tabamise korral pidid nad viieks aastaks trellide taha pandama. Ju siis on asi seda riski väärt. Kuna meil poolt tuli kohe laviinina igasugu küsimusi, et mis taimed need on ja kui kaugel see piir on ja kui kõrged need mäed on, siis hakkas ohvitser lõpuks naerama ja ütles, et me muutume nii palju piiri kohta pärides kole kahtlasteks, justkui tahaks me ise ka üle piiri pageda ja andis juhised kõige ohutumat teed pidi sealtkandist jalga lasta.
Tänutäheks mõistlikkuse eest kinkisime mehele väikese meene - vana Tallinna. Kusjuures pidime teda kinki vastu võtma pigem sundima, tegemist ei olnud üldse temapoolse väljapressimisega.
Piiritsoonist põgenedes (vastu tulnud suvaline UAZ-k põhjustas südamerütmihäireid korraks kõigil) selgus, et ühest mäeahelikust pidi ka veel risti üle sõitma. Mäkke jõudsime ilusasti, aga mäe tipul, vahetult enne väga pikka, kurvilist ja järsku laskumist otsustas Metsiku auto meile nalja teha ja lödistas läbihõõrdunud piduritorust välja viimase pidurivedeliku.
Leidis ikka koha, kus seda teha. Samas väga mõistlik temast, et ta seda keset laskumist teha ei otsustanud. Igal juhul sain Inseneer jälle tunnikese millegipärast kõvasti ja ropusti kirudes auto all veeta, Vello ja Metsik varustasid teda tööriistadega ja lohutasid kannatuse katkemise korral. Ülejäänud nautisid looduse kätetööd.
Mis veel Kasahstanis huvitavat oli
Ühest huvitavast kasahhide kõikjal silma hakkavast tavast räägiks veel. Nimelt nende kalmistukultuurist. Iga küla ja linna kõrval oli kalmistu, suurmates linnades moodustasid nad lausa omapäraseid morbiidseid eeslinnu. Väiksemates külades aga oli mõnikord kalme rohkem kui külas hooneid. Ühe keskmise kasahhi kalm kujutas endast väikese garaaži mõõtu silikaadist kiviaedikut. Ja väikse uks on ka aediskusse jäetud. Kivimüüri peale oli kadunu nimi kirjutatud. Ühes asulas tuvastasime ka nime Borat. Peab siiski tõdema, et Borat ei ole sealkandis üldse levinud nimi.
Ka sügavas kõrbes leidus uhkeid kalme.
Jõukama kadunukse mälestuse eest sugulased hoolitseid ka vastavalt. Oli nimelt ka väikese eramu mõõtu kalme, betoonist ja krohvitud müüridega. Ka katuse lisamine andis krüptile soliidsust juurde. Või suure portree lisamine. Islamitavade kohaselt oli ka tihti poolkuu sümbol kuhugi sisse põimitud.
Vaesemate inimeste hauad aga meenutasid natuke armatuurrauast kokku väänatud kasvuhoone karkasse, kuhu kile või klaasid on panemata ununenud ja raud ise ajapikku rooste läinud. Kasahstani loodus väga lopsakas ei ole, seetõttu ka kalmistud heina ja võsa sisse mattunud ei olnud ja jätsid pigem hoolitsetud mulje. Venemaa kalmistud paiknevad tihti poolenisti kasesalu sees ja haud asetsevad mingis padrikus.
Iive ilmselt on seal riigis positiivne, nägime mitut pulma ...
... palju väikseid lapsi ja ainult ühte matust. Matusel me muidugi ei osalenud, sõitsime lihtsalt matuserongist mööda. Katafalkiks oli MTZ haagisega. Sark oli haagisel ja ülejäänud ruumi haagisel täitsid matuselised. Need matuselised, kes sinna ei mahtunud, tuli zigulidega sabas.
Oluline ese kasahhi elus on ka liikumisvahend.
Kaugemates maakolgastes ja kõrbekülades, ehk siis kohtades, kus on palju pinnasteesid, on siiani au sees vene tehnika, eriti UAZ ja Niva. Aralskis, ääremaa väikelinnas, kuhu veel korralikumad teed ei ulatud, turu ääres läbi viidud tehnikavaatluste põhjal esines kõige rohkem 06 ja 07 Lada mudeleid, liikus palju ka volgasid, mudelid 24 aga ka uuemad 3102...3110 mudelid. Volga oli muidugi kõikjal direktori auto staatusest tavaliseks põllumeheautoks taandunud. Mõlkis ja kaubakaste täis. Moššesid eriti ei armastata enam kusagil.
Sisemaa poole liikudes aga hakkasid maanteid ilmestama klassikalised saksa automudelid, nagu sigari-audid jt selle põlvkonna tehnikasaavutused. Valmistatud üheksakümnendate alguses ja keskel. Suuremale linnale lähenedes tekkisid liiklusvoogu aga kolakamad maasturid, eriti hakkasid silma Land Cruiserid, mudelid 80 ja 105 (talasillaga 100). Viimased tundis ära lihtsalt, kuna Inseneer hakkas neid juba kaugelt nähes häälitsema nagu saksa pornostaar. Hiljem Mongooliasse jõudes oli tal otsus küps, tema peab omale ka sellise ehitama, ristates 80 ja 100.
Ka Lexuse maasturid oli üsna populaarsed nagu tegelikult oli esindatud päris lai valik Saksa ja Jaapani autotootjatelt. Päris linna jõudes, meie reisil kvalifitseerusid päris linnadeks siis Atõrau ja Almatõ, aga läks autopark päris uhkeks. Ferrarisid muidugi ei olnud, noh teeolud seal riigis mõjutavad päris oluliselt autovalikut, aga ülejäänud autopark oli päris uus, päris uhke ja hästi puhas. Vene tehnikat sagis ka kõikjal ringi, aga olid rohkem sellisteks põllumeeste liikuruteks taandunud. Linnas muidugi olid tavalised esiveolised sõiduautod enamuses, aga jäi mulje, et linnadevahelisel marsruudil eelistati maasturiga läbida. Almatõs nägime näiteks ka paari Jaguari ja Range Roverit. Rangega erinevalt Jaguarist muidugi julgesid mõned isegi linnapiiridest välja sõita. Autoesindused olid enamus vist linnas olemas, ainult Nissani kaubamärgiga maja müügisalongis olid rivis Lexused ja üksainuke Patrol...
Kaubaveo absoluutne põhiraskus oli langenud Kamazide õlule. Neid oli seal nagu kirjusid koeri kõigist aastakäikudest. Tossasid mägedel ja uimerdasid langustel. Vaesekestest võeti välja ju kõik, furgoon oli sõna otseses mõttes laeni täis arbuuse või meloneid ja samamoodi koormatud haagis ka veel sabas. Auto ei jaksanud ka siledal teel üle kuuekümne välja võtta, tõusudel, aga neid oli sellel maal väga palju, jäid päris seisma ja jahutasid kõrgete pööretega mootorit. Haagised olid uskumatult pikad ja koorma kinnitamisega väga palju vaeva ei nähtud.
Minu isiklik jäi mulje, et venelased müüvad järjest oma Kamazid kasahhidele ja Zil-d mongolitele ja lähevad järjest lääne ja hiina tehnikale üle.
Väikeveod lahendati Gazellide abil, neil autodel ka eriti lääne ja idamaiseid konkurente ei olnud.
Minu meeleheaks kohtas teedel ka meeletult palju 6x6 eritehnikat.
Võrdselt palju oli uuepoolseid 6x6 Kamaze ja Urale, vanemaid Kraze, samuti erineva ajajärgu 4x4 Gorki tehase toodangut. Lääne maastikuveoautosid silma ei hakanud. Uralid ja Kamazid olid varustatud suurte silmatorkavate õhufiltritega, kamazidel olid need katusele mahutatud, Uralidel poritiiva peale. Zil 131 aga olid päris haruldased, ka Venemaal on neid väga vähe järele jäänud - ilmselt tehakse neist metsavekärusid, mida siis hea Uraliga vedada on.
Ehitusvedudeks aga oli hinnatuim isend ikka Zil-MMZ tüüpi kallur ja hiinamaa toodang.
130 nina oli tihipeale ajas paremini kestva 131 omaga asendatud.
Kusjuures hiinalsed on replica isegi Zillist teinud.
Lemmik liinibuss maaliinidel oli Paz, linnades oli kirju valik jaapani veterane ja uuemaid korea-hiina tehaste üllitisi. Ka paljud 6x6 ja 4x4 veoautod oli omale spetsiaalse inimeste vedamise furgooni selga saanud. Paistis mingi tüüptoode olevat ja oli peaaegu alati kollast värvi nagu kunagi linnaliini Ikarused olid.
Vanaduspõlve olid päris mitu KAVZ või Paz bussi mägikuurorti veetma läinud.
Tõelise kasahhi külamehe kummalisevõitu rituaal oli aga omale mingi vana Zil-i kabiin hankida ja see oma elamise ette paigaldada. Neid vanu kabiine nägime ikka kümneid ja kümneid oma reisi jooksul.
Üks lõik Kasahstani maanteed, mis viis pealinna, läbis naaberriigi Kõrgõstani territooriumi. Ilmselt oli see juba nõuka ajal rajatud magistraal ja kuidagi kasahhid selle endiselt omale kaubelnud on. Tee kõrvale oli küll rajatud, või kohati ka alles rajamisel, okastraat aed ja sellised vägevad valvetornid. Mõni neist oli isegi mehitatud binoklitega ja kalašnikovidega varustatud piirivalvuritega. Piirivalvureid luuras ka põõsastes. Ma ei kujuta ette kui sellel lõigul kellelgi oleks kõht lahti läinud. Üks "võska" oli aga mundrisse topitud topistega mehitatud.
Kolhoosi-värk kestis sealmaal edasi.
Ratsutamiskunsti oli küll Mongoolias rohkem levinud, seal oli hobutranspordil isegi linnaliikluses mõningane osatähtsus, aga ka kasahhid-karjakasvatajad pidasid sellest oskusest lugu, kuid pigem mägedes.
Tanklaid oli sealmaal samuti piisavalt ja nagu ma mitu korda juba maininud olin, hinnad on seal maal sellisest hinnaklassist, nagu meil 1998 viimati oli. Kütus ei olnud vist küll kõige kvaliteetsem, pani autod suitsema, kuid see võis ka mägipiirkonna madalast õhurõhust tingitud olla. Filtrid samas umbe ei läinud, autojuhid lisasid küll natuke õli kütusele sekka.
Joogivett saime kogu reisi vältel sellistest infopunktidest.
Süüa tasub Kasahstanis eestlaste rahvusrooga - šašlõkki. Sealiha sealt ei leia, islamimaa ikkagi, kuid lammas, veis ja kanaliha on valikus. Mina kohe üldse lambaliha ei armasta, selle "higise kasukamaitse" pärast, aga Kasahstanis tuli meelt muuta. Olen nüüdseks igasugu teooriaid kuulnud, aga täpselt ei tea ikka, mispärast lõunamaa lammas ei higista. Igal juhul liha oli hea ja pagana hästi oskasid nad seda valmistada ka, lihal ei olnud mustaks kõrbenud servi ega ei olnud varras vaiksel tulel ära kuivanud. Lisaks sellele oli see toit odav ka. Lihavarda hind kippus garniirile ja salati hinnale alla jääma. Keskmiselt 30EEK-u.
Tavaliselt olid söögikohtades klassikalised toolid-lauad, aga oli ka idamaist interjöri.
Väiksemate asulate toidukohad ei olnud kahjuks eriti suured, meie kaheksaliikmeline grupp pärastlõunasel ajal pidi vahel mitmesse kohas üritama, lihtsalt igal pool polnud enam piisavalt sööki järel. Soe kliima, liha kipub riknema ja suuri varusid sees ei hoita. Samas kui teenust pakkuda ise ei suudetud, tuli tädi lausa teejuhiks kaasa, et meid järgmisse kohta juhatada.
Lõppeb aga söömaskäik igal maal sellises kohas.
Tagasi Venemaal
Kasahstanist lahkumine oli pigem selline igav sõit mööda tühermaad. Teed läksid järjest viletsamaks, kuni muutusid aukudega kaetud teetammiks - mingil päris pikal teelõigul oli remont küll plaani võetud, asfalt lastud lõpuni laguneda, tehnika oli isegi tee äärde kohati valmis seatud, aga töödega miski takistas alustamast. Liiklus kujutas endast totaalset anarhiat – sõita võis kõikjal, tee peal, vastasuunavööndis, suunavööndite vaheliselt haljasalaribal või üldse tee kõrval. Õnneks oli liiklus hõre, seepärast keegi kedagi ei seganud, olime vahel vastassuunavööndis ja keegi tuli vastu meie suuna vööndis, mitte mingit probleemi. Ainsad õnnetud olid Venemaalt saabunud rekkajuhid, kes olid saatuse kurjal tahtel sõidukiks Kamazi asemel saanud mingi lääne veoki, Volvo vms, mis seal kuumaastikul totaalselt ära lagunesid.
Meie 35’’ ratastega olime raudselt kõige kiiremad liikurid sealkandis.
Kasahstani-Vene piiriületust kartsime kõige rohkem. Väidetavalt pidi see piir olema oluline narkotransiidi lõik, kust anaša Venemaale tuleb. Õnneks oli see siiski üks libedamaid piiriületusi. Kasahhi poole läbisime nii lihtsalt ja ruttu, et mul ei ole isegi ühtegi mälestuskildu sellest säilinud.
Vene poolel oleks reisijad poole tunniga hakkama saanud, aga autojuhtidel läks ikka jubedalt aega, et kõik oma tollipaberid jälle ära täita. Autojuhtide põhjendus oma rohkem kui tunniajasele kaotsisolekule oli lihtne, esmalt õpetas Inseneer Metsikut pabereid täitma, siis täitis oma auto pabereid ja siis veel käru paberid ka takkajärgi. Käruga seal mingi jama alati oligi, ka sise-Venemaal küllaltki vähelevinud Gaz-704 ületab piire ilmselt päris haru-harva ja tolliametnikud ei oska talle mingit koodi määrata.
Seni saime kuuekesi seista väikese varjualuse all ja piirivalve-tolli-FSB tegutsemist jälgida. Autode puistamisega tegeles 4, vahepeal koguni 5 meest, igaüks ise värvi mundris või lausa tunkedes. Enamuse aega see jõuk lihtsalt passis pika pingi peal, haigutasid ja ajasid omavahel juttu. Ainsana erines oma käitumisega piiripunkti ülemus, ülejäänud jõugust mõnevõrra noorem ja hästi karmi olekuga kapten, kes hoidis kõigist distantsi ja vaatles kurja näoga eemalt, kas alluvad ikka kõik autode luugid lahti teha lasevad.
Reisijad peale passikontrolli passisid omakorda seda jõuku ja ootasid autojuhte, kes kusagil kaugemal tolliga maadlesid. Tolliga joones, siis võis autojuht oma sõiduki läbivaatlusele viia ja seejärel alles rahva peale võtta ja riiki siseneda.
Meie imestuseks vaadati kõik autod hoolikalt üle: vaadati pagasnikusse, istmete alla, kõikidesse panipaikadesse, ka mootoriruumi, aga mitte ühtegi kotti ei tulnud küll kellegil avada. Samas meie käru huvitas piirivalvureid tegelikult igal pool väga vähe ja nii meid lubatigi taas Venemaale.
Venemaal oli meie sihtmärgiks Baranauli linn. Oli vaja autosid remontida ja korralikus poes kuivaine varusid täiendada.
See lõuna-Venemaa kant on tegelikult väga ilus kant. Eriti peale Kasahstani tühermaid ja olematuid teesid. Teed olid siin ka Baltikumi mõistes head, loodus roheline, palju kuulsaid vene jõgesid voolas siitkandist läbi. Kohati oli euroopalik tunne, kuna teede ääres olid puhkeplatsid prügikastide ning tualettidega ja üleskutsed puhtust pidada – kohalikuid näisid üleskutset tõsiselt võtvat.
Väikese mõttevahetuse tulemusena offroaderite rahvusvahelist solidaarsust testida, hangiti Eestis informatsiooni kohaliku Altai 4x4 nimelise off-road klubi (http://www.altai-offroad.ru/about.html) kohta ja enne linna jõudmist Inseneer ka helistas klubi presidendile. Presidendi nimi oli Aleksandr Aleksandrovitš Tšernjok ja meie poolt hakati teda kutsuma Sassiks. Sassil osutus solidaarsust kõvasti olevat, igal juhul eriliselt imestamata määras ta meile kohtumispaiga linna äärde ja lubas ka muude asjade suhtes aidata.
Barnaul osutus ilusaks roheliseks linnaks. Venemaa mõistes mitte väga suur linn. Sassi poolt määratud kohtmispaigast me suutsime mööda sõita ja leppisime kokku kohtuda hoopis kohaliku televisiooni hoone ees.
Sass oli muidu tore poiss küll, ainult kella ta ei tunne kohe üldse. Esimene kord me ootasime teda ainult tunnikese. Ja üldse ei pahandanud, vaid kujutasime ette kuidas ta meile oma suure maastikuautoga parasjagu hotelli ja mehaaniku sebides ringi tuiskab. Järgmise päeval uuesti kokku saades ei olnud tal jälle probleemi 1,5h hiljem välja ilmuda, aga siis me juba v’tsime seda loomulikuna.
Sass osutus nooreks kleenukeseks heledapäiseks iti-meheks. Mehel oli ka Venemaal küllaltki moodne Nykase-Mati soeng - muidu normaalse pikkusega juuksed, ainult kuklas oli juuksed pikemaks kasvada lastud. Umbes nagu meil kaheksakümnendate lõpus. Ja ei sõitnud üldse millegi TR-2 laadsega, nagu me loodsime, vaid täitsa tavalise jaapani sõiduautoga.
Hotelli kus öö veeta ja järgmiseks päevaks ka remonditöökoja oli ta meile aga leidnud ja selle eest me oleme talle väga tänulikud.
Barnaulis on üldse palju uhkeid ajaloolisi hooneid, nagu me hiljem teada saime. Miks keegi sellest linnast pilti ei ole üles riputanud, ma ei sellest ausalt öeldes aru. Mina olin enda ja Inseneeri fotoka akud juba tühjaks klõpsutanud. Paneks siis lihtsalt lingi selle linna kohta.
http://www.barnaul.org/gorod/archi/monument/
Ka Hotelliks oli päris vägev tsaariaegne hoone ja kusjuures üllatavalt soodsa hinnaga. Uhked laiad trepid, põrandal punased vaibad ja kipsornamentikaga laed. Kõige odavamad toad olid õnneks välja müüdud, saime sellised hotelli mõistes DDL tasemega toad. Õnneks selle pärast, et mina oleks meelsamini kallimates majutuskohatdes ööbida tahtnud, ülejäänud häälekam seltskond eelistas alati kavliteedile soodsamat hinda. Toad olid pisut kulunud, aga ka uhked. Rõdu, suur ja lai, uhke betoonpiirdega avanes peatänavale. Miskipärast Venemaal ei ole veel san.ruumide erilist tählepanu pöörama hakatud, see oli Eesti mõistes paras peldik. Robustne silikooniga kokku määritud duššikabiin, erinevastest materjalidest torud seintel nähtaval, peeglilauake oli vist 80-tel plastikust lohakalt väljasulatatud toode. Aga kuna sooja vesi olemas, siis kokkuvõttes väga lux meie jaoks.
Hotellis jagunesime kaheks, vene keelt oskav duumik viskas asjad tuppa ja läks Sassiga kultuurisidemeid looma, ülejäänud läksid pesema ja asju lahti pakkima ja pärast liitusid grupiga.
Toas tegin „meeldiva“ avastuse, kuna minu kott puutus vahetult kokku veekanistriga, mis kliimast tingituna ohtralt higistas, siis oli seda „kanistrihigi“ ka minu kotti tunginud ja riided osaliselt juba kopitasid ja kaasavõetud raamat marssal Zukovist (et piiripunktides igav ei oleks) oli noore kapsa kuju võtnud. Kaunistasin meie toa ühele peatänavale avaneva rõdu oma tuulutamist vajavate trussikute ja särkidega.
Sass veetis meiega tunnikese ja kui kõik omad passid ja kartotškad olid hotelli retseptsioonile formaalsuste läbiviimiseks ära andnudm, einestasime hotelli sööklas, mis kujutas endast väsinud väikest ruumi leti, külmiku ja paari lauakesega. Teenindaja kujutas endast pahuravõitu olemisega vanatädi, kes ilmselgelt oleks eelistanud meiega tegelemise asemel seebikat nurgas olevast telekast vahtida. Toit oli mikrouunis üles soojendatud ja mitte just väga maitsev. Oleks hea meega naabruses olevat trahterit külastanud, aga kuna see oli puupüsti täis ja kuna ülejäänud kokkuhoidlikusega huvides minuga liituda ei soovinud, ei söandanud ka üksi sinna minna.
Einestamise ajal, mille käigus laudedele ka mõned klaasist äkke-piid siginesid, aga küpses üks väärt mõte - minna linnapeale ekskursioonile. Mis minu nägemuse kohaselt oleks pidanu kindlasti toimuma mõne uuema Volga-taksoga.
Öine Barnaul
Peale õhtusööki pudenes meie kamp siis laiali. Mina hoidsin Inseneri ja Vello ligi ja aega ajalt ikka korrutasin, et mina tulen ainult siis kui Volga võtame. Isiklike kulude optimeerimise nimel on Inseneer nõus sõitma ükskõik millega ja nii kulgesimegi hotelli ette. Enamus ülejäänutest olid juba seal ja tegid paarikaupa mingeid omi plaane.
Nagu tellitult ilmus nurga tagant Volga, Gaz 24 järeltulija Gaz 3110
(volga nime kandavatest autodest kõige koledama disainiga) ja lasi hotelli eest oma kliendid välja. Võiduhüüdega kihutasime kambas autosse ja ehmatasime juhi täitsa ära. Pahase näoga vaatas meid ja tahtis teada, mis meil vaja on. Mina esiistmelt vaatsin talle õnneliku näoga otsa ja teatasin, et „delajem malenkii ekskurssija v goride“. Minu vene keel on sellistel pehmest puust jalgadel ja nii veendunud ugri-mugri aktsendiga (rõhk peab käima sõna esimele silbile), et olen korduvalt venelastega juttu ajades täheldanud, kuidas nad nad esmalt mind jahmunud pilguga vaatavad, siis vastastikku üksteise osta vaatavad ja siis midagi vastu kosta ei oska.
Võib olla sellest, võib olla polnud keegi varem öösel kl 11 linnaekskursiooni temalt tellinud, igal juhul taksojuht ei uskunud mind ja Inseneer pidi meie soovi natuke pikemalt üle seletama. Tema esituses kõlas soov, natuke ekskursseerida, usutavamalt ja meile omistati reisijate staatus.
Samal ajal oli ka Saarlane jõudnud otsusele, et soovib ka meiga liituda ja mahutas end ka luksussedaani.
Ülejäänud seltskonna liikmed jäid arusaamatu näoga järele vaatama. Et miks, kuhu ja veel millega?
Taksojuht osutus omapäraseks kujuks, turske viiekümnendates pahura olekuga vanamees. Oma kodulinna ta igal juhul armastas ja ajalugu teadis.
Esmalt näitas ta meile pärsis suurt jõesadamat ja sildu. Barnauli läbib nimelt kuulus Ob’i jõgi. Ühe suurema silla peal oli taat nõus ka auto kinni pidama ja lasi mehaanikahuvilistel noormeestel ka oma auto kapoti alla vaadata. Igal juhul oma autost vana pidas lugu ja iseloomustas teda sõnadega „russkii tank“. Volgadele saab nüüd peale osta ka kolmeliitrise mootori ja automaatkasti. Maksab selline tank alates 250 000 rubla.
Siis tiirutasime erinevates ajalooliste majade rajoonis. Nagu ma aru sain, siis oli siin tsaariajal elanud tuntud valgekaartlane admiral Koltšak, kes paistis taksojuhile sümpaatne tegelane olevat.
Sügavad Venemaa proletaar-blatnoi kultuuri huvilised Inseneer ja Vello soovisid aga läbi viia veel ühe rituaali. Nimelt peavad Venemaal alati „bellamorkanali“ nimelist legendaarset paberossi kimuda ja kohaliku õlut peale juua saama.
Sellise soovi täitmiseks viis taksujuht meid turule. Seal on alati väike valveputka, kus saab sellist kraami ööpäev läbi. Muuseas, erinevalt Peterburi ja Moskava oblastist saab Siberis ka kanget alkoholi ööpäev läbi osta.
Mina tegelikult meditsiinilistel õlut ei tohi juua (ma siiski reisil seda keeldu paar korda rikkusin, nagu ka piltidel tuvastada võib) ja nikotiinipilves olemist ka ei armasta, seetõttu jäin taksojuhiga autosse. Teised kolm kudrutasid müüjaga, kaanisid sisse paar õlut ja ajasid suust tossu välja (saarlase noorust arvestades ja talle pahandusi mitte soovides täpsustan, et ei ole enam kindel, kas tema ka tossu suust välja ajas :=)).
Mina püüdsin taksojuhiga natuke vestlust arendada, aga too vastas hästi lakooniliselt ja kehakeelega andis pigem mõista, et ma võiks parem vait olla. Nojah, ka Eesti kandis Venemaa kodusõjas tegutsenud kindral Judenits ei armastanud oma liitlasi. Siis me lihtsalt nohisesime seal tüdinult omaette.
Järgmisena sooviti külastada kohalikku ööklubi. Loomulikult oli ka Barnaulis selline koht olemas ja väga populaarne kohalike seas. Parkla oli tümpsu, autosid ja tossupilvi tekitavaid pilves jõukusid täis.
Mina kui paandunud diskovihkaja soovisin hotelli tagasi saada, loodus seedekulglas ka juba andis märku, teised jäidki sinna. Lubasin taksoarve kinni maksta, see soov tõlgiti ka taksojuhile ja kihutasime sõna otseses mõttes minema. Vaatsin mahajäänuid nukra pilguga ja ei olnud üldse kindel, kas neid enam kunagi näen.
Mul tekkis selline kahtlus, et peale südaööd Barnaulis liiklusmiilitsal tööpäev saab otsa, igal juhul k u m m i d, vabandust, rehvid, küll ei vilisenud, aga sõidukiirus kippus kolmekohalise numbriga kirjeldatavaks muutuma. Raha küsis taksojuht paarsada rubla. Kui ma tahtsin teda veel tänada asjaliku ekskursiooni eest, visati mind kõike head soovides kannatamatult välja. Tundsin end tõelise fašistina.
Hiljem selgus, et taksojuht oli joonelt ööklubisse tagasi sõitnud ja seal kolmikult veel paar tuhat rubla raha välja pressinud väitega, et mina polnud midagi maksnud!
See et kaaslased siiski ellu jäid, selgus umbes kolme tunni pärast, kui uksest kedagi-midagi sisse kukkus, kolksuga midagi lauale pandi, telekas lõugama sätiti ja süüdimatut jauramist kõlama hakkas. Olin pehmelt öeldes ärritunud ja kui jauram tunni aja pärast vaiksemaks jäi - üks tõbras magas oma voodis ja teine oli kadunud, siis läksin ja keerasin jooksma unustatud dušši kinni, vajutasin teleka kinni, lukustasin ukse ja suutsin tunni aja pärast isegi uuesti uinuda.
Hommikul pidin veel otsima oma tuulduma laotatud riideid taga, need olid miskipärast diivani taha loobitud ja kuivatama laual olnud lombi - see pärines laual olnud gaseeritud alkohoolse joogi, mida küll tavaliselt pokaalist juukase, pudelist.
Ootamatult külastas mind mureliku olemisega Maria, kes tahtis teada, et Vello juhuslikult meie juures ei ööbinud. Kontrollisime üle, Vellot meie juures ei olnud. Siis vaatas Maria vihkava näoga laual olnud rohelist pudelit ja läks ust paugutades minema. Ülejäänud tube läbi otsima. Tundsin end jälle fašistina.
Alla sööma minnes olid ekskursioonil mitte käinud kohal, ka omaette hoiduv Maria sõi vaikselt. Muljetasin oma öiseid muljeid ja hakkasime üles minema ,kui äkki ilmus uksele Vello. Väsinud aga õnnelik. Mina ei tea, mis ta Mariale kokku valetas, ülejäänutele ei rääkinud ta mitte midagi oma kadumise üksikasjadest.
Tõbras voodis ilmutas ärkamise tunnuseid. Nõustus jooma, söögist keeldus. Kuna Sassiga oli mingi kellaaeg kokku lepitud, hakkasime end vaikselt välja kolima. Põnev üritus oli autode kättesaamine kitsast tagahoovist. Sinna oli parkijaid natuke juurde lisandunud, lisaks selle tuli käruga Nissan sealt kuidagi L-kujulisest hoovinurgast tagurpidi kätte saada. Vello keris end kohe tagaistmele kerra ja maailma asjade vastu õhtuni huvi ei tundnud. Juba enam-vähem sirgelt kõndida suutev Inseneer püüdis mulle selgeks teha, et mina peaks rooli minema. Mina teatasin vastu, et mina võin edaspidi seda karavani juhtida küll, aga tagurpidi sõitmiseks peab see käru mõne muu auto küljes olema. Kust tahapoole välja ka näeks. Proff jääb proffiks ka 3,5 promilli juures ja välja see karavan sealt urust sai.
Kell oli kümme läbi natuke, aga kulus veel 1,5 tundi, kuniks ka Sassi kell viimaks kümme sai ja ta koos sõbraga kohale jõudis, et meid töökotta juhatada.
Barnaul-Altai
Sass oli selga tõmmanud talle eile kingitud kollakas-rohelise T-särgi ja säras selles rahulolust. Ta nimelt kollektsioneerivat just sedasorti kraami. Ja pidingi ma esimest korda sellest Nissan+käru`st moodustunud rongi juhtima hakkama. Barnaulis oli päris tihe liiklus, ei tundnud ennast roolis üldse hästi. Metsik nagu kiuste ka sätitas ennast meie selja taha, pidin ise Sassi madalat autot silmist mitte ära kaotama. Teist Nissanit olekspalju mugavam jälitada olnud.
Esmalt juhiti meid mingisse hoovi, kus oli lisaks barakkidele ka moodne töökoda. Meie autorongis olesklesime niisama seal tunnikese, Metsik korraldas aga töökojas omal õlivahetuse ära.
Järgmisena suunati meid „avtotransportnaja ulitsale“, kus oli ilmselt nõuka ajal vägev „meh.baza“ paiknenud, nüüd aga sellel paarihektarilisel asfaltplatsil kümned „tsastnoje biznesid“ tegutsesid. Treialid, keevitajad, lukksepad, autopesula, rehvitöökojad, parkis seal kümneid Zille ja Kamaze ning nagu vanasti kombeks oli, siis sisse pääses läbi vägeva KPP. Huvitavaim tegelane oli seal miilitsavormis kapten, kes autodel mingeid mootori ja kere numbreid kontrollis. Ilmslt mingi ARKi filiaal oli ka seal omale pesa teinud.
Sass näitas autojuhtidele vajalikud asutused ette ja jätsime sõbralikult jumalaga. Metsikul hakkas 2 tegelast piduritorustikku remontima, Inseneerile aga 1 treilal torukest jahutussüsteemi lõdvikule toeks meisterdama. Pärast säristas 1 mees kempiga veel summuti kallal ka. Peale seda kui ta oli selle ARKi kapteniga tamka mängimise ära lõpetanud, milleks kulus tal ainult pool tundi. Meie kliendi saatuses (mitte)kuningad pidime seni pealt vaatama.
Vaikides autos lebanud Vello tõi korraks letargiast välja hoovi keeranud Ukraina päritolu maastur. See sapik pani korraks mehe väsinud silmad särama ja saime teada, et kui see arusaamatu auto kunagi välja mõeldi, oli ta kõige kõrgema kliirensiga euroopa sõiduauto!
Midagi head hankima käies tänava teises otsa kõmpides kohtasin ka postamendi otsa tõstetud Gaz AA´d. Sobis hästi tänava nimega kokku.
Pealelõunaks oli meil jälle autod perfektses korras ja täiendasime reisivarusid oma lemmikhypermarketis Lenta. Tõeline nauding oli süüa poest ostetud pagaritooteid ja jogurtit. Leidsime Saarlasega ühise huvi – piimatooted. Piim kahjuks lõuna-Venemaal ja loomulikult ka Kasahstanis on gaseeritud ja hapendatud. Üle kolme lonksu ei olnud keegi nõus jooma. Siis me kaanisime jogurtit. Selgus aga selline nukker tõsiasi, et lõuna-eestlase ja saarlase seedimine on kaks hoopis ise asja. Pidin elama üle elu kõige koledama veerandtunni, kui linnast väljasõidul see neetud jogurt tahtis jalamaid minu organismist välja saada ja ainus võimalus seda võimaldada olnuks sulgeda liiklus ja kükitada otse asfaldile. Nimelt teedel puudusid teepeenrad ja rauast piiretega teetamm oli mitu meetrit kõrge ja praktiliselt püstloodis.
Ja kui tuli siis selline koht, kus sai auto teepeenrale parkida ja kus sai köie abita põõsastikku sukelduda, siis ma otse paiskusin sealt alla. Obi soostunud jõe kallastel otse kihises sääskedest ja fauna oli ka selline karedamat sorti (noh paber kadus selle sööstu käigus taskust kuhugi ära), siis tuli ennast mitu päeva hiljemgi pidevalt kratsida ebasündsatest kohatdest. Saaralsel, raipel, pol´nd aha häda midagi.
Teed Barnaulist Altaisse oli laiad ja siledad. Aga perioodiliselt tuli vastu sügavaid orge, mille järgnes koheselt järske tõus. Lageda maa peal nagu veoautoliiklust ei olnudki, aga selle eest nad mägede peal olid nagu kiuste alati olemas.
II ms ohvreid mälestati selles piirkonnas suhteliselt sageli:
Altai linnast me sõitsime lihtsalt läbi, meelde jäi ainsana gigantne traktoritehas, mille piirdeaed ohtra nõukogude-stiilis töölissümboolikaga kaetud olid.
Altai piirkonna mäed (regiooni ametlik nimetus on Altai Vabariik, aga varem kandiski ta nime vastavalt kas Mägi-Altai oblast, ANSV või Vabariik) meenutasid mulle kangesti Skandinaavias nähtut. Mäed on järsud, kõrged ja kohati ka lumise tipuga. Mis nad ilusaks tegi, oli see et nad on kaetud metsaga. See ilmselt teebki nad Eestlasele kuigi omasemaks.
Teed vonklevad ja kurvid on järsud. Möödasõite on peaaegu võimatu sooritada, eriti kui käru on autol sabas.
Mägedesse jõudsime vastu õhtut ja jäime tõsiselt hätta ööbimiskoha leidmisega. Turism on sealkandis eriti hästi arenenud. Ent sellist kohta, kuhu telk püsti panna, enam pole. Kõikjal on „kempingud“ ja puhkekodud ja kui mõni telkimisplats hakkaski silma, siis oli see kubinal täis: lõke ja läbu ja vennastumine. Proovisime ka paari odavamasse kohta jutule saada, aga miskipärast ei vedanud, kas polnud pererahvast kohal või pidasid meie liidrid seda kalliks.
Kui viimaks kusagil küla servas koht leiti, siis hommikul ärgates selgus, et olime ööbinud väiksel isetekkelisel prügimäel.
Tõva Vabariik
Järgmise päeval peale prügimäel ärkamist jätkasime oma teekoda Altai mägiteedel, mis tasapisi muutusid Tõvamaa tühjust läbivateks stepiteedeks.
Kohe keskhommikul ühe tõusu tipul sattusime äkki väikesesse teesulgu, mis kiiresti pisikeseks liiklusummikuks edasi arenes. Teel oli väike varing olnud, mida siis likvideeriti. Töö tegijatel oli alpinistivarustus ja selle abil olid nad 6...7m kõrgusele roninud ja torkisid ausõna peale pidavat kivimikihti teele. Pärast tuli greider ja lükkas lõplikult tee puhtaks.
Teesulus aega parjaks tehes pälvis tähelepanu lombike Inseneeri Nissani all. Asja lähemalt uurides selgus, et tegelikult on paanika-aeg. Radikas mulksus tasakesi ja paisupaagist väljus rasvaseid mulle, millised mootorikatte alla sattununa lagunesid, kusjuures mullide gaasiline osa nähtamatuks jäädes ülespoole siirdus ja vedelikuosa tasapis alla asfaldile valgus.
Tehnikat jagavatel tegelastel oli kohe mitu päeva arutamist ja protsessi jälgimist ning erinevate teooriate püstitamist. Aga tõe kriteerium aeg näitas lõpuks seda, et jahutussüsteemi äkiline tühjendamine lõdviku küljest sülitamise teel siiski plokikaane tihendit väheke rikub ja selle tulemusena hõredas mäestikuõhus mootori gaasid satuvad jahutussärki ning mootori jahutumisel lahkuvad sealt mullikestena. Justkui radikas keeks <90C juures.
Juurdevalamisk vajaliku vee leidmisega õnneks sealkandis probleemi ei olnud, mägedest voolas väga puhast ja väga külma vett kümnete ojadena alla. Ja kuna loomakasvatuse intensiivsus oli varemnähtuga võrreldes kõvasti vähenenud, siis põhimõtteliselt oli see vesi ka joodav, polnud enam segavat eelarvamust lambasitalisandi osas.
Mäed tasapisi kaugenesid autoteest ja neid sai täies ilus nautida.
Mingi hetkel pälvisid teravsilmse Lillekese tähelepanu mägenõlvadel toimuv liikumine. Algul oli näha ainult täpikesi, hiljem muutusid need täpid sõjaväe autokolonniks. Ja siis tekkisid taevasse ka siidist kuplikesed., mis lagendikele lauglseid. Me olime miski dessantväeosa manöövrite keskele sattunud. Õnneks tegu mingi salastatud operatsiooniga ei olnud ja kuigi meil oli loll komme alati militaristidele hambusse jääda, siis need tegelased meid ei tülitanud. Poisid juba pakitud langevarjudega olid nagu matkalised tee ääres, ilmselt see autokolonn neid kokku korjama tõttaski.
Tõvamaa kujutas endast kõledat pruuni või rohelist lagendikku, kus aeg ajalt mõni madalam mäeharjake või käredavooluline jõeke läbi jooksis.
Kohalikud elanikud on rahvuselt tõvad, kes on ajalooliselt mingi mongoli hõim olnud. Välimuselt olid üsna mongolite moodi küll nagu me hiljem tõdeda võisime. Päris mongolitel oli minu subjektiivsel hinnangul natuke kurjemad kolmnurksed silmad, tõvad, kellega meie kokku puutusime, olid natuke leebemailmsemad ja tänu selle vist ilusamad.
Natuke pikema peatuse tegime enne viimast piirilinna ühes tanklakompleksis, mille koosseisu kuulus lisaks autopesulale ka näiteks hobuste varjualune. See et Metsik kohe pesula teenuseid kasutama tõttas, oli loomulik. Aga et Inseneer ka oma auto ja isegi käru lasi puhtaks pesta, see oli suur sündmus. Esimest korda ikkagi umbes poole peale jõudnud reisi jooksul.
Tanklas saime autode puhtumise protsessi ajal jälgida ühte teist eriti ilmselt mitte eriti kaasaegsete meetoditega läbi viidavat tehnoloogilist protsessi. Nimelt puuriti pesula kõrvale uut puurkaevu, aga sellise veeuputusaegse masinaga, et ikka oli. Tööpõhimõttelt meenutas see asjandus natuke Skanska vaiapuurimismasinat, mille jõuallikaks olnuks aurumasinaks maskeeritud diiselmootor. Esmalt lasti puuritera trossidega manteltorusse, puuriti natuke aega, tõsteti puur välja ja taoti manteltoru sügavamale maasse. Noorem operaator samal ajal kaapis lödivõitu pinnase puuri keerdude vahelt välja. Ja protsess algas uuesti. Minu meelest nad ei saanud tunni ajaga meetritki edasi, pinnaseks kusjuures oli pigem pehmeks peetav kivim nimega savi.
Piirlinn, kus me viimast korda enne Mongooliasse jõudmist poes varusid täiendasime, oli ehtne sõjaväebaas. Ainult aeda ei olnud miskipärast ümber linna ehitatud. Kõle ja kole. Rahvastiku moodustasid lapsed ja erinevas mundris mõlemast soost täiskasvanud. Ma pole kusagil nii palju mundris naisi näinud.
Kuna meie luureandmete kohaselt Mongoolia piiripunktid öösiti ei tööta, siis me otsustasime päris piiripunkti mitte välja sõita, et mitte järjekorras ööd veeta, vaid varakumalt laagri püsti seada.
Keerasime teelt kõrvale et ilus laagriplats leida. Päris tee äärde ei tahtnud jääda, kuna tee ääres oli küla. Edasi sõites tulid vastu purupurjus kohalikud, kes meilt sõjakas vormis puksiirteenust oleks tellida tahtnud - igaks juhuks ei hakanud nendega jamama ja kimasime neist kaugemale edasi piki siledat heinamaad. Laagripaiga mõttes muutus olukord järjest paremaks, kuna heinamaale tekkis oja, mis vahel täitsa mingeid deltasid moodustas. Jõgi ei olnud ilmselt sügav ja kaldad olid madalad, aga voolukiirus viinuks jalad alt.
Ka seal ei leidnud me algul head laagrikohta, kuna nüüd oli maastikule jurtad ja loomakarjad tihedate vahedega tekkinud. Ja mingi lõputult pikk traataed. Ning tuul. Külm ja tugev tuul. Jätkasime otsinguid, ainult nüüd me pidime marsruuti jälgides ennast oja ja aia vahele sättima.
Lõpuks leidisme väga hea koha. Jõekäär ja järsk seljandik, mis väikse jõnksu tegi. Seljandiku peal oli veel mingi kruusatee. Seal jõnksu sees autoide taga oli natuke tuulevarjulisem. Aga tuult oli endiselt piisavalt. Igal juhul üksi telki üles panna ei olnud võimalik. Võis deltaplaaniga sõitmise kogemuse tahtmatult omandada.
Telkide püstitamisel oli meil selline õiglane traditsioon juurdunud, et Inseneer ja Vello istusid autos ja mängisid arvutis Solitairi, meie Mariaga siis püstitas kumbki oma telki. Seekord tänu sellele hullule tuulele ei tulnud seekord traditsiooniliselt välja: Vello ja Inseneer said küll rahus oma kaarte laduda, aga kui tuul kippus mu telki vägisi juba kokkupanemata olukorras ära viima, vaiad ka maasse (õigemini kividesse) mitte kuidagi ei läinud, siis ma loobusin ja läksin Mariale appi. Tema telgi saime püsti, vaiad tuli asendada telgi servadele laotud kividega, ise aga toppisin telgi sahvrisse tagasi ja läksin magamiskotiga autosse ja teatasin laulusõnadega, et olen looduskaitse alune ja ööbin täna siin. See fakt võeti tuimalt omaks.
See õhtu oli meil viimane laager, kus õhtul oli väike mõnus lõke ja võeti ühiselt viina ja vaatamata külmale oli lõbus olla. Eks viina võeti hiljem ka, aga mingis kitsamas seltskonnas või üldse hoopis teises olukorras. Seltskonna ühtsus hakkasid peale seda väikseid mõrasid täheldama.
Hommikul tõusin esimesena. Autos ei olnud üldse hea magada, kuigi erinevalt telgist ta ei plagisenud ja laperdanud. Tuul oli otsa saanud ja väga ilus päev tõotas tulla.
Kuni Mongooliani tavaliselt ärkasin kas mina või Metsik esimesena. Kui mina ärkasin, siis avasin oma sahvri metalsed luugid ja tekkinud helitaust meelitas koheselt ka Metsiku välja. Kui Metsik esimesena ärkas, siis ilmus ta koheselt minu telgi ust kriipima, et sahvri võtmed välja nõutada. Ja siis koos panime teevee tulele ja ülejäänud ilmusid ka tasapisi ise välja. Ainult Vello tuli alati välja meelitada kohvilõhna telgiukse vahelt sisse puhudes ja võileiba näidates.
Sellel hommikul oli natuke teistmoodi, telgi ukse vahelt ilmus järgmisena hoopis Saarlane ja oli kole häbeliku olekuga. Piilus mind korraks, muutus näost veel roosakamaks ning hakkas oma voodivarustust oja äärde tassima. Siis mulle tuli meelde, et viimane, mis ma enne uinumist kuulsin, oli Eero nördinud piiksumine ja Metsiku räme naer: „Saarlane ropsis telgi täis!“. Nojah, noortel poistel ikka juhtub...
Lillekesel oli ka õhtul paha olla olnud ja et Marial oli hommikul väga paha olla, selgus alles hoopis hiljem vahetult piiripunkti tõkkepuu kõrval.
Kui hommikune jalutuskäik üksikusse kohta tehtud ja seedimisprotsess korralikult lõpetatud, hakkasin tasapisi hommikusööki ette valmistama: avasin sahvri, sättisin pliidi paika, täitsin kannu veega ja läksin Metsiku autost tikke otsima. Saarlane küüris endiselt töökalt midagi oja külmades voogudes. Avanud tagaukse, ehmatati mind põlvest nõrgaks reipa „tere hommikuga“. Ka Eero oli autos ööbimist eelistanud. Kuigi vist mitte tuule pärast.
Edasi oli klassikaline hommik, võib olla ainult Metsikul oli tavapärasest vähem kiire. Vello ja Inseneer polnud veel jalgu alla saanud, ülejäänud tarbisid juba vastavalt oma tervislikele iseärasustele kas jooki või sööki ka.
Korraga keegi hõikas: „näe, koer!“. Oligi, täitsa klassikaline väheldast kasvu hundikoer. Ja tal oli kaks kohalikku tõmmut pilusilmset piirivalvurit ka kaasas. Seisid meie laagri kohal mäeseljandiku otsas ja paistsid segaduses olevat. Kuna meie võtsime asja rahulikult ja jõime kohvi edasi, siis üks julgeskoos koeraga alla tulla, teine jäi ülespoole julgestama.
Propuskit tahtis. Ja kui me kõik teda suurte ümmarguste silmadega vaatasime ja peaaegu kooris küsisime: „kakoi propusk?“, paistis mehe näost ehe meeleheide, ohkas südamest: „ohh bljääd“, jooksis poolde mäkke, siis kohe tagasi ning korjas meie passid kokku.
Järgnes väliselt rahulik, aga sisemist rahutust täis tunnike, mille käigus me eine lõpetasime, magajad üles ajasime ja laagri kokku panime. Piirivalvurid algul hoidsid distantsi, kadusid isegi täitsa silmist vahepeal, mis olnuks väga tore, kui meie passid nende käes poleks olnud. Pärast aga meie passid kokku korjanud vend tuli sõprust looma ja selgitas meile olukorda. Analoogselt Kasahstanile olime jälle piiriäärsesse tsooni sattunud, kus me tohtinuks viibida ainult põhimagistraalil ja vajadusel ööbima hotellis. Teoreetiliselt ka teepeenral telkimine oleks lubatud olnud. Miskipärast nad ei uskunud meid, kui väitsime tee siinsamas olevat.
Samas oli nad nii kohusetundlikud mehed, et keeldusid asja mitteametlikust tasustatud lahendamisest. Põhjus oli lihtne, absoluutselt kõik kohalikud jurtaelanikud on ka erinevate riigiametite informaatorid ja seltskonna väljamaalaste ööbimisest oleks kindlasti ette kantud. Eriti kui me olime oma väljamaalaste sekka kuulumise paljastanud ühest jurtast luba küsides nende naabruses ööbimise kohta.
Isegi lihtsalt kingiks pakutud „vanakesest“ keelduti. Seda küll vaadati uudishimulikult, aga pandi tagasi lauale. Selle asemel kiideti küll ühte kohalikku marki ja soovitati ära proovida.Ka nende peni ei võtnud, nagu teenistuskoerale kohane, pakutud toitu peremehe loata vastu.
Lõplikult sulatas mehe südame (ausale ametnikule kohasele tasemele muidugi) võimalus Inseneeriga maastikuautode teema diskuteerida. Tal oli mingi Jaapani või Korea nelikveoline ja juttu jätkus neil kahel kauemaks ... .
Teine tegelane püüdis samal ajal kasvava meeleheitega kordoniga ühendust saada. Olime kuskil leviaugus või sidetehnika kehvake, igal juhul katsetas ta mäe peal ja mäe jalamil ja jõe ääres ja tee peal ja siis kusagil kaugemal (ei kujuta ette, kuidas nad rünnaku alla sattudes abi oleks saanud paluda?), enne kui sai raporti edastatud ja karmi käsu meid kordonisse eskortida.
Mul tuli seda kuuldes silme ette ajalooline film, kus hobusega võidukas sõdalane ratsutab ees ja mornid vangid on kaelaraudades hobuse teha kolonniks seotud...
Siiski pidime kummaski autos esistmed vabaks tegema ja meie autos Inseneeri värske sõber koos Šarikuga, teises autos vähemsõbralik piirvalvur, kulgesime vaikselt eilset rada pidi tagasi. Saime ise ka aru, et meie väide, et me vahetult tee ääres ööbisimegi, ei ole eriti adekvaatne, kuna teeni saamiseks tuli oma 20min sõita. Ja see lõputult pikk aed oli lihtsalt järgmise turvatasemega piiritsoon. Vedas et me seda ei ületanud, siis oleks asi veel karmim olnud.
Piiripunkti vahetus läheduses paiknevasse kordonisse ei olnud sellest kohast, kus me eelmine päev olime teelt maha keeranud, kümmet kilomeetritki. Ühehäälselt otsustati, et Inseneer on meie esindaja, kes koos meie passidega ülemuse juurde kordonisse aru läheb andma, ülejäänud jäid aia taha piiripunkti vaatama ja omaette isekesi arutlema, et ei tea mis temaga seal küll tehakse. Elukogenud meditsiinitöötaja Maria poetas sellise arvamuse, et on ainult kaks võimalust, kas saab ... või võtab ... . Ja läks näost punaseks.
Igal juhul polnud protseduur Inseneerile halvasti mõjunud. Tuli umbes tunni aja pärast reipalt tagasi ja pajatas, kuidas tema oli esmalt kogu kordoniga sõbraliku meeskonnaga kätlema ja suhtlema pidanud, siis president Medvedjevi pildiga toas plakatitelt piirivalvetarkust omandanud, kuniks ainsana ebasõbralikuks jäänud ülemus ülekuulamiseks valmistus ja siis tollele kõik ausalt üles tunnistanud. Lõpuks kästud tal ruttu uttu tõmmata ja oma Mongooliasse minema sõita. Selja tagant kuulis veel ülemuse telefoniraportit veel kõrgemale ülemusele, et need neetud turistid siiski trassist kõrvale ei olnud kaldunud. Ilmselgelt ta ei viitsitud meiesugustega lihtsalt jamada.
Mongooliasse oli nüüd lihtne pääseda, tuli 30m edasi sõita ja paari tsemendiga koormatud veoauto järele sappa võtta. Edasi järgnes juba rutiinseks muutunud passikontroll ja vähem kui tunniga lubati meid teisele poole tõkkepuud. Olime Mongooliasse lubatud.
Esimesed muljed
Vene ja Mongoolia piiripunktide vahel oleval tühermaal tulid lendlesid meile vastu lumehelbed. Olid augusti esimesed päevad ja sealkandis algas sügis. Sooja oli tollel keskpäeval +11ºC. Hiljem õnneks läks pigem soojemaks. Minu (tegelikult ka Metsiku-Lillekese) varustusest puudus selline asi nagu jope, siis tundus tulevik karm.
Mongoolia piiripunktid näevad Vene piirisoojakutega võrreldes võrreldes soliidsemad välja, üldiselt ikka on neil piiri äärde ikka soojakute asemele kapitaalsemad rajatised. Ja ametnikud on väliselt väga viisakad. Selle vaatamata süsteem ise on küllaltki mäda. Süüdimatult jäetakse mingi tempel panemata, milleta teine ametnik edasi ei lase. Süüdimatult muutub paar tundi sabas passimisest närviliseks läinud ja kusagil ära käinud kaasreisija järsku diplomaadiks, kes eelisjärjekorras minema saab. Kusagil mujal piiripunktides ei ole ma kohanud sellist nähtust nagu "lõuna 2h". Jne.
Kusjuures eelkõige kannatavad pigem kohalikud, kes kannatlikult ilmselt päevi piiriületuse sabas passivad ja püüdlikult tolliametnikule isegi teiselt poolt piiri ostetud tomatid-kurgid röntgeniaparaadile läbivalgustamiseks tassivad.
Erinavalt Kasahtsanist ja Venemaast tuleb Mongoolia piiril mingeid täiendavaid makse tasuda. Ainsana Mongoolia piirivalve lasi autost kohvrid läbivalgustusele tassida ja sobrati läbi ka veel (seda küll riigist väljudes).
Meie kogemuste põhjal: Mongoolia piiripunktis tuleb väljamaalasel NAHAALNE olla.
Kohalikud seisavad sabas – sõitke mööda otse piiripunkti.
Amtenik käseb kõik asjad passikontrolli kaasa võtta – võtke ainult kõige väiksem kohver.
Saba venib ja miskipärast läbib piiri kümneid diplomaate- tehke kisa.
Aga kohalike elanikega toimub mingi imelik metamorfoos: kui muidu nad püsivad kenasti alandlikult sabas, siis ametiasutusse sisse saades nad oskavad kuidagi välgukiirusel sinust mööda trügida ja mingi probleemse paberiga kogu piiripunkti töö halvata. Et ära tuija mööda ruumi, vaid seisa nii ligi ametnikule (või kohale, kus ametnik olema peaks) saad.
Piiripunkti väravas ootas meid selline jõuk:
Neli uskumatult koledat last (pärast nägime, et mongolitel on ilusaid lapsi ka), kes lihtlabaselt kerjasid kommi. Tulid auto juurde ritta ja pistsid ilmeka šestiga näpu suhu. Meilt ei saanud need peletised midagi.
Muidu liikusid Mongoolia poole valdavalt venelased ja ilmselgelt sooviga kala püüda.
Vastu tuli aga ka turiste üle kogu maa. Kui me vintsutused piiripunktis mööda said, siis teisel pool tõkkepuud ootas meid maailma kõige ilusam auto – LR defender 110 kahe austraalasega, kes muuseas lubasid ka Eestist läbi põigata.
Samuti puutusime korduvalt kokku ka rahvusvahelise motopundiga, mis koosnes prantslannast ja itaallasest ja mingil perioodil ka sakslasest.
See Mongoolia läänenurk, kuhu me peale piiri sattusime, oli masendav pruun kivikõrb.
Ja sellel peaaegu igasuguse taimestikuta maastikul oli üksikud jurtad ja isegi mingi liiklus toimus.
Sellele kiviuputusele olid kohalikud praktilise väljundi leidnud - ladusid lambaaedu nendest kividest. Lambaid ei olnud kodus, seetõttu ei tea, kas puuduva taimestiku asemel lambaid sõid kive või piisas neile õhust.
Ja sealkandis tegeleti ka haruldase tegevusega – ehitati teed, mille jaoks oli hea need kivid vägevaks tammiks kokku lükata buldooseriga.
Tegelikult see kivikõrb asendus küllaltki kähku harjumuspärase mäeahelikega piiratud stepiga, mis oli kuidagi palju meeldivam pinnavorm.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et minu esmamulje ei olnud hea ja ei oleks üldse vastu olnud, kui oleks tehtud ettepanek samal päeval tagasi Venemaale sõita.
Maastik
Mongoolia „õnnetus“ seisnes meie jaoks selles, et me olime enne Kasahstani külastanud ja kõike mida see maa pakkus, me olime tegelikult näinud ja uudsuse võlu oli kadunud. Kuigi on tegelikult palju mitmekesisema loodusega riik. Seepärast ma esitangi palju näiteid võrdlusena just kasahhide maaga.
Nagu ma juba varem kirjutanud olen, siis Mongoolia esmalt näitas oma kõledaimat vormi –koos väikesed mäekesed, mida ümbritses pruun kivikõrb, kus ometigi mingi elutegvus oli.
Juba järgmiseks päevaks oli see muutunud hoopis kenamaks Kasahstanis nähtud kõrbeks ...
ja veelgi edasi minnes siis selliseks stepilaadseks, mis paikenes tüüpiliselt kahe mäeaheliku vahel.
Algul oli taimkate ikka selline kõre ja madal, mida kaugemale itta jõudsime, seda rammusamaks maapind muutus. Mida aeg ajalt ilmestasid siis taimevaesed kiviklibu-platood ja kaljurahnud.
Päris mitmed on minu käest küsinud, et kas tõesti Mongoolias teid üldse ei ole. Ülaltoodud piltidel võib näha, et tegelikult on küll. Lihtsalt valdavalt on tegemist kahe rattajäljega heinamaa peal. Selline tee, mis juba maakaardile kantakse, on juba vähenalt kahe auto laiune ja oma olemuselt täitsa klassikaline kruusatee. See et sa oled õigel „teel“ tunnus on läheduses paiknevad elektriliinid.
Mongoolia mäed on vähemalt selles piirkonnas, kus meie seiklesime, võrreldes Kasahstani mägedega, madalamad, aga teravama tipuga (hiljem tekkinud ja loodusjõudude poolt „nüriks“ kulumata). Ja ernevalt Kasahstanist, kus nad oli nagu konkreetseteks suurteks ahelikeks koondunud, oli Mongoolia neid kuidagi ühtlaselt täis.
Huvitav oli sattuda pika lauskmaa läbimise järel sellisesse pudelikaela ja see läbida - see kuru oli kohati nii kitsas, oli tunne, et Patrol jääb külgepidi mägede vahele kinni.
Aga mida Kasahstanil peaaegu üldse pakkuda ei olnud, olid väiksed veekogud – jõed ja järved. Neid oli riigi kesk- ja lääneosas juba üpris ohtrasti. Ja tänu kohalike veega seotud religioonsetele uskumustele olid nad tegelikult oma puutumatuses väga-väga ilusad. Tõesti loodan, et see nii pikalt jääb. Esimeseks ohu märgiks oli see, et pealinna lähistel tee ääres pakuti juba kuivatatud ja suitsetatud kala. Kohalikud ei pidanud üldse kala sööma, nii et kliendiks on siis eelkõige Vene turistid. Vene kapitaliga rajatud ja nõukogudeliku tehnoloogiaga ja suhtumisega kalakombinaat millegi sellise ääres oleks ütlemata kurb ...
Maa keskosas hakkas mägedele tekkima metsa. Algul oli see tilluke ja hõre, siis juba suurem ja hõre ja lõpuks täitsa metsa moodi. Mongoolia lõuna osas, kus me ei käinud, pidid juba päris paksud laaned olema.
Seestpoolt on Mongoolia ilmselt üpris kivine, kaevanduse, millest ma vast hiljem lähemalt räägin, aherainemägi näeb selline välja:
Mongolid ja nende elu
Huumorimehed on sellise võrdluse välja mõtelnud: “61 kuni 70 eluaasta vahel on naine nagu Mongoolia - kuulsusrikka ja vallutusterohke minevikuga, kuid tulevikku pole”.
Ja minu hinnagul selle väite paikapidavus hakkab murenema. Mongolite praegune elu väljaspool pealinna on üpris huvitav kompott karmist ürgsest nomaadlusest, nõuka-aegsest maakolka-elust ja moodsast tehnoloogiast. Meie reis oli liiga lühike, et mingeid paikapidavaid statistilisi järeldusi teha, aga väidetavalt elab tubli kolmandik mongoleid pealinnas ja ülejäänud ülihõreda asustusena jurtades ja külades. Võib olla on igal mongolil mitu jurtat, aga seal lagendike ja küngaste vahel kulgedes oli alati mõni valge onnike silmapiiril nähtaval.
Keskmiselt sattusime päevase teekonna jooksul vähemalt kahte külakesse või väikelinna. Selline oli üks väiksemaid asula-vorme.
Asulad olid meie jaoks tähtsad eelkõige selleks, et „maanteede“ ääres tanklakette ei ole veel rajatud ja külakestes oli vähemalt mingi taoline äri alati olemas:
Ka moodsaks jurtaeluks on kohalikel tegelikult bensiini vaja:
Samuti sai külakestes toidu- ja veevarusid täiendada. Kusjuures ei olnud üldse haruldane, et külas kaev puudus ja vesi sinna tsisterniga veeti.
Erinevalt linnadest, milles näis nagu aeg 40a tagasi peatunud olevat ja mõjusid seetõttu kuidagi nostalgiliselt, Mongoli küla kahjuks midagi ilusat endast ei kujutanud. Sarnanesid nad üks-ühele mõnele vaesunud ja poolenisti mahajäetud Venemaa külakesele.
Paaril korral jäi meile ette küll klassikaline (asulväline) teeäärne söögikoht. Söögikoht kannab sealmaal slaavi tähtedega kirjutatud nime „Guans“. Linnades olid juba sõnad „restoran“, „pub“, „cafe“ jt kasutusel. Mingi eraldi sõnaga (vist delguur) olid neil tähistatud rahvuslikus stiilis tavaliselt jurtades asuvad teemajad. Söögikohta sisenemine ei pruugi linnainimesele kõige söögiisu tekitavam olla, kuna eeskojas võib väike lihakarn olla.
Selle koha, mida me külastasime, menüüs olid ilmselgelt vene söögikohtade stiilis 1. roog (supp) ja 2. roog (praad). Praad kujutas endast vägevat portsu rasvaseid lintnuudleid lambaliha tükkidega. Söödav, aga pärastpoole hakkas mul ja mõnel veel natuke iiveldama.
Kuna meie läbisime Mongooliat varasügisel, siis kohtasime päris mitmeid koormaid lambanahkadega ja kokkupakitud jurtadega, mis tekitas loogilise mõttekäigu, et mongolid talveks pakivad oma jurtad (ja lambad) kokku ja koonduvad asulatesse talvituma. Ka oma lapsi peavad nad kusagil koolitama, sest lugeda ja kirjutada nood oskasid.
Selliste koormate otsas need kodanikud, kes kabiini ei mahtunud, ka reisisid.
Mongolitel olid minu meelest kuidagi kolmnurksena mõjuvad silmad, mis andis neile kuidagi kurja ilme. Ometigi oma reisil me ei kohanud ühtegi pahatahtliku mongolit, kuigi omavahel purjus peaga pidid nad siiski alatasa kaklema. Mida meile siiski ainult korra demonstreeriti.
Samas on mongoleid rohkem tundvad inimesed nende külalislahkuse iseloomustamiseks toonud sellise soovituse, et külla minekuks tuleb valida selline jurta, kus on sateliit-antenn püsti pandud. See viitab elaniku paremale elujärjele. Vaesem mongol võtab su sama lahkelt vastu, söödab sulle sisse oma viimase paki riisnuudleid ja sureb ise 3 nädala pärast nälga, kuna oma viimase bensiiniliitri mootorratta paagist põletas generaatoris külalisele valgust tehes ära ...
Mongolid on valdavalt budistid. Mis isenesest peaks ka üks inimsõbralik religioon olema, erinevalt muhameedlusest ja kristlusest, mis vaest patust eriti koleda elujärgse saatusega ähvardavad. Meie jaoks väljendus mongolite religioon ainult selliste siniste lintide kuhilatena tee ääres. Neid oli lugematu arv ja rajati need põhiliselt teede sõlmpunktidesse, küngaste tippudesse või lausa mitte millegi poolest eristuvasse kohta metsa puude vahel.
Kahjuks ei tea siiani, mille jaoks see komme hea on ja kas linte tuli siduda iga sellise tulba külge, mis teele saatus või piisas ühest reisi kohta. Ise usun, et mingi rännaku tarvis hea õnne palumise rituaal see oli.
Ka ühte rahvapidu külastasime. Sattusime kahjuks alles poole pealt sinna, aga ettekujutus tekkis. Põhiliselt sellistel rahavkogunemistel müüdi hobuseid. Nooremad mehed tegid nendega tiire ümber rahvamassi ja pärast võis ratsudega lähemalt tutvuda ja kaupa teha.
Toimus see kõik lagedal tasasel heinamaal, kuhu oli paar jurtat tee joomiseks püsti pandud ja rajatud ka mingid puust putkad ja varjualused auväärsematele ühiskonna liikmetele.
Põnevam osa oli aga mongolite rahvuslik maadlus koos selleks mõeldud riietuse ja rituaalidega. Mõned maadlejad oli ikka väga õlakad vennad, usun et meie maadlushuviline Metsik poleks isegi purjus peaga sellistega kokku tahtnud minna.
Maadlus kujutas endast vabamaadluse ja sumo segu. Väga tähtsad olid eelnevad ja järgnevad rituaalid, mis kujutasid siis tantsusammul ringide tegemist ümber mingi posti ja vanema meeskodaniku (ilmselt siis esivanem). Seeniori ülesanne oli võistlejale mütsi pähe asetamine ja pärast anti see tema kätte tagasi hoiule ka. Ka maadluse järel tuli neid tantsusid korrata.
Maadluse põhinipp oli oli vastase jalast kinnihaaramine ja sellega tasakaalust välja viimine. Kusjuures edukamad olid pigem kleenukesemad mehed. Vahel madistasid nad oma veerand tundi. Maadlusasend oli pisut kummaline – võistlejad olid tugevalt ettepoole kaldu, et jalast kinnhaaramine vastasel raskem oleks.
See pilt publikust annab hea ülevaate maaelanike riietumisstiilidest. Noorem rahvas kannab kaasaegseid drešše ja teksasid, keskealised on riides nagu kolhoosnikud kunagi üle kogu N-liidu riides olid, vanemad mehed on aga rahvuslikus „kitlis“, mida kantakse vöötatult ja tavaliselt väga kulunud kirsasaabastega.
Mongolid ja nende väiksemad asulad
Mongoolias saab eristada 4 elukeskkonnavormi: jurta, küla, maa-asula ja pealinn!
Kuna maastik on künklik ja kuna külad tavaliselt madalamas kohas (ilmselt tuulevarjulisem), siis enamasti saab juba kaugelt asula suurusele hinnagu anda.
Külakesed on väga venepärased, majad on tehtud kas puidust või kividest, mis sageli on üle krohvitud. Valdavalt on nad ühekordsed mõningate eranditega.
Suuremate külade peatänav on ka sageli asfalteeritud!
Veevärki tavaliselt välja ehitatud ei ole, küla keskel on „kaev“, mis mõnikord avati kasutamiseks ainult teatud kellaaegadel. See pildil olev värk saab ilmselt ise oma vee maa seest kätte, osad aga tuli autoga täis vedada.
Silma hakkas ka tsentraalkatlamajasid. Minule avaldas muljet ühe sellise rajatise korsten, mis oli kokku keevitatud umbes kahekümnest 200-l vaadist.
Privaatsuse saavutamiseks tehakse majakeste ümber koledad plankaiad. Vahel ka kivimüür. Selles suhtes on Kesk-Aasia riikide inimeste maitsed kõik sarnased.
Oletatavasti on tegemist koolimajaga.
Tööstust oma kodu lähedal mongolid eriti ei paistnud armastavat, päris mitu korda möödusime mingist tööstuskompleksist, mille läheduses oli väga vähe elumaju. Ilmselt personal eelitab kusagil kaugemalt tööl käia.
Need mongolid, kes suuremas asulas elada eelistasid, elasid milleski sellises.
Suuremate linnade tsentrumid olid aga aja juba ajatardumusest välja saanud ja kohati päris kenad.
Ka oli mongoli linnainimestele iseloomulik armastus suurte platside ja kujude järele. Dzingis-khan on endiselt lugupeetud kodanik, samuti ei ole kuhugi kadunud mingid tegelased, kelle aktiivsem eluperiood jäi eelmise sajandi esimesse poolde ja kes ka kivikujudena kuhugi relvastatult tormamas olid. Ehk siis mingid kohalikud punased. Päris mitu Leninit elas ka postide ostas.
Väljakutel kolasid põhiliselt lapsed ringi või kasutasid pruutpaarid neid ühispildistamiseks.
Ametiasutused ja väikelinnade hotellid olid aga stalinliku arhitektuuri mõju all, uuemad majad paistsid aga mingil põhjusel pigem araabia mõjutustega.
Kui pealinnas möllas ehitusbuum, siis ääremaadel oli tuhin mõnevõrra väiksem. Eriti meeldisid mulle betoonitöödel kasutatud vahelae raketiste toed.
Korravalvurid oli üpriski vähe näha ja ka nende pesad olid tihti tühjad. Eriti linnades. Külade sissesõitudel oli neil vist ohutum, seal oli neid aeg-ajalt ka näha. Küll on püütud rohkete trellidega mingit täiendavat turvatunnet seesolijatele tekitada. Õnneks välja tulla nad kunagi ei julgenud.
Meiesuguseid rändureid kohtasime igal pool. Nemad näiteks olid Belgiast ja juba mitmendat kuud Aasias ringi kolanud. Autoks oli neil päris vanake Land-cruiser.
Aga kohtasime ka briti-poissmehi ja paari huvitavat matkasõidukit veel.
Kohalikud suhtusid turistidesse vaoshoitult, visati uudishimulik pilk korraks peale ja tegeleti oma asjadega edasi. Napsusemad kodanikud proovisid rohkem suhelda, aga mõjusid sellistena pigem tüütustena. Ainus natuke turva-intsidendi moodi juhus oli see, kui Maria jäi üksi parklasse autode juurde ja kõrval passinud jõuk sedamaid aktiviseerus ja tuli meie karavani lähemalt vaatama. Olid autot väljastpoolt kõikjalt logistanud ja isegi ukse lahti tõmmanud, et sisse näha. Aga seda puhtast uudishimust. Taandusid koheselt, kui keegi meie meeshingedest silmapiirile tagasi ilmus.
Piirile lähimas linnas sai hakkama vene keelega, pealinnas lisaks sellele ka inglise keelega, kuid mujal võisid vabalt eesti või ladina keeles rääkida, tulemus oli sama.
Kuidas me päris mongolitel külas käisime
Metsiku juba ammu enne reisi algust välja öeldud soov oli külastada mõnda jurtas elavat mongolit ja lasta tal endale üks lammas küpsetada nii, nagu seda kohalikud teevad. See soov tal reisi vältel ei kadunud, ainult vahepeal aasia köögiga lähemalt tutvudes hakkas kahtlema, et äkki oleks kitseliha vähem rasvane. Kõik ülejäänud olid tema mõtteid kuulates mõtlikult vait ...
See plaani täitis Rait juba Mongoolia reisi esimestel päevadel, kui jõudsime piirkonda, kus olid lagedad väljad lopsakama heinaga ja jurtad paiknesid üksteised ainult paari kilomeetrise vahedega. Karjakasvatuseks oli ühesõnaga sobiv piirkond ja jurtad olid kenasti sat-tv-ga varustatud ja jurtade kõrval parkisid autod ja mootorrattad.
Kohe esimene üritus ei õnnestunud: oli üksik jurta, mille kõrval seisis Zil-130. Viisakalt 50m kaugusel pidasime kinni, lasime koertel enese peale haukuda ja ootasime kuni peremees välja ilmus. Tegu oli noore mehega, kellele aga ei suutnud ei Metsik ega isegi polüglott Eero kuidagi meie visiidi soovi selgeks teha. Ei rääkinud mees ei vene, ei inglise keelt, meie jälle ei osanud mongoli keelt.
Sõitsime tasakesi minema, mongol hämmeldunult järele vaatamas.
Järgmiseks valisime jurtade kompleksi. Jurtasid oli seal 3 + veel üks kividest rajatis ning kiviaedikud loomadele.
Elas seal mitu perekonda: vanapaar ja nende pojad. Kahel pojal oli omale juba naine leitud, kolmanda kohta, kes hiljem hilisõhtul saabus, meil selles osas andmed puuduvad. Meile jäi mulje, et nooremad paarid elasid ikka omaette jurtas, aga majapidamises lõid kõik ühiselt kaasa.
Suguvõsa tegeles umbes 50-pealise lamba-kitsekarja ja veiste kasvatamisega. 50 lammast on mongoolias päris suur kari, tavaliselt olid sellised 20..30 pealised karjad.
Lambad ja piimaveised koguti ööseks aedikutesse kolme suure koera valve alla ...
... jõulisemad lihaveised, kes algul üldse kusagil kaugustes ringi kolasid, tulid lihtsalt ööseks jurtadele natuke lähemale. Seda ma sain teada alles hiljem öösel, kui mul kõht juba korralikult lahti oli ja lagendikul kottpimeduses kükitades järsku taipasin, mis pagana imelik raskepärane nohin ja mörin see kümnekonna meetri kauguselt pihta hakkas. Sihukesi poissie valesse kohta si...se pärast ei oleks tahnud pahandada. Tõmbasin ruttu lesta.
Esmase suhtlemisprobleemi lahendamiseks tegin ma vahepeal ühe joonistuse paberile. Originaal on kaotsi läinud, aga hiljem tegin ma ühe vähem sisutiheda repro, mille Saarlane õnneks on üles pildistanud.
Ja selline „kirjalik“ suhtlemisviis (primitiivselt joonistatud lammas, nuga, lõke, vardas lihatükid) oli täiesti toimiv. Kunstikoolis käinud Maria naeris küll südamest mu kunstiteose peale, aga näost särama läinud mongolid kirjutasid paberile vastu 60 000 ja oligi kaup koos. Hiljem me nägime, et ka nipsasju ärivad mongoli lapsed teevad samamoodi, kirjutavad paberile numbri ja Sina võid sinna vastu oma nägemuse numbrites kirjutada. Noogutamine ja pearaputamine on peaaegu kõikjal sama tähendusega.
Hiljem otsisid nooremad mongolid ka ühe vestlussõnastiku (mongoli-inglise-saksa- vene) välja, aga too raamat oli nii raskepärase ülesehitusega, et oli peaaegu kasutu.
Koheselt alustasid mongolit ettevalmistustöid õhtusöögiks, lambakari aeti lähemale ja lasti lammas välja valida. Naispere hankis samal ajal kütust – mindi karjaaia taha ja korjati kokku kuivanud lemmasõnnikut. Seda varuvad nad, nagu ka kasahhidki, talveks kiviaedade äärde riitadesse. Neid riitasid kutsusime me briketivabrikuteks.
Põleb see kraam eeskujulikult. Metsik kinkis perekonnale ka paki süütetablette, soola ja mingeid kuivaineid veel. See võeti kõik siira tänuga vastu ja pandi aita tallele.
Pildil on siis vasakult paremale vaadates: vanema perepoja naine, noorem perepoeg, vanem perepoeg, noorema perepoja naine ja vanaperenaine. Pere pea oli loomulikult vanaperemees. Hästi muhe taat, tuli ligi ja põristas-kõhistas midagi omas keeles, mis meid alati naerma ajas ja siis naeris kõhinal ise ka kaasa.
Lambast filee tegemise esmase protsessi (mis võttis vaevalt tunnikese aega) ajaks meie Mariaga eemaldusime ja jalutasime ümbruskonnas, ülejäänud vahtisid huviga pealt. Maatüdruk Lilleke oli mongolite lihunikuoskustest väga vaimustunud, jäädvustas seda kõikide vahenditega ja kippus hiljem mulle seda protsessi ka kirjeldama, mille peale ma ähvardasin autosse sulguda ja taimetoitlaseks hakata. Mulle meeldiks elada siiski teadmisega, et vorsti saab poest.
Kuniks lõkke hoogu võttis ja sinna pandud kivid soojenesid, tegelesime oma toetajatele reklaamfotode valmistamisega. Mongolid jõid õlut väga hea meelega. Vanataat kummutas neid ikka 6...7tk õhtu jooksul sisse, muutus lõbusamaks, aga õnneks täis ei jäänud. Vanem perepoeg tohtis ka vabalt õlut juua, aga nooremalt-vaesekeselt krabas vanataat õlle kohe käest ära, kui tal oma purk tühjaks sai.
Toidu valmistamise protsess oli aga põnevam. Kuna olen seda eespool kirjeldanud, siis ei hakka kordama. Põhimõtteliselt topiti see piimanõu vaheldumisi täis põleva lehmasita sees välja urgitsetud kive (koos sellega mis seal külge võis jääda) ja liha. Nõu põhjas oli veel natuke vett ja mõni tl soola. Ja jäeti see kupatus lõkkesse hauduma.
Toidu valmimiseni paluti meid jurtasse. Meie kõigi imestuseks ei meenutanud jurta seespool üldse mingit ürginimese koobast või metsavenna muldonni, vaid pigem natuke vanamoodsa sisustusega puhast suvilat-korterit. Võib olla ainus asi, mida just korterist nagu tavapäraselt ei leia, oli seinale kuivama tõmmatud lihakeha.
Jurta keskel oli väike metallist pliit katlaga. Korsten oli läbi jurta kõrgeimaks tipuks oleva sektorite kaupa avatava katuseakna õue juhitud.
Mööbel oli nagu elamises ikka, kapid, diivan, voodid. Seinad olid kaetud vaipadega, millele omakorda olid kinnitatud pildid ja meened. Selgus et vanem perepoeg, isa uhkus, oli kõva maadleja. Medaleid oli terve kimp. Näitas meile ka oma maadlusvarustust – teravatipulist mütsi, saapaid ja sellist särki, mis kattis ainult käsivarred ja selja.
Vanataadi lemmikpilt paistis olevat hoopis huvitavast asjast – Kamazi autoportree oli ka seinal. Ei osanud küll keegi nii peent küsimust esitada, et kas tegu oli kunagise ametiautoga või unistus parimast saadaolevast veoautost.
Juua pakuti meile kohalikul viisil valmistatud teed. Tegu on päris jõleda asjaga – soolane õlikirmega kaetud vedelik. Mitte igaüks ei suutnud seda lõpuni juua. Hommikul sai sama jooki piimaga, see oli veel hullem.
Liha söömisel oli huvitav rituaal – tuli piimanõust omale üks tuline kivi pihku õngitseda ja seda siis hüpitada – kuum oli ju algul. Pärast aga sai selle rasvase kiviga käed ilusasti ära võida. Ilmselt mingid positiivsed hügieenilised kaasnähtused selle protsessiga kaasnevad. Otsest kätepesemise võimalust nagu silma ei hakanud ka koha peal.
Liha ise oli kusjuures väga hea arvestades asjaoluga, et mina muidu lambaliha üldse ei söö. Vanataat oli kusjuures täiesti hambutu, tema otsis omale pehmet kintsuliha, mille küljest ta noaga väikseid palakesi lõikas ja kuidagi igemetega need ära mäluda suutis.
Öö magasime siiski oma telkides kolme suure koera valve all, setap jurtas ööbimise kogemust me ei saanud. Penid olid targad, kui pererahvas meiega suhtlema hakkas, siis aktsepteeriti meid külalistena ja mingeid probleeme nendega ei olnud. Kuigi väike kõhedus tekkis, kui öösel ühe vältimatu tungi mõjul välja kondama oli vaja minna ja üks heinamaa peal vastu tuli, silmad peas hiilgamas.
Hommikul pakuti meile taas teed ja mingeid omapäraseid küpsetisi. Lamba jäänustest jätsime neile tubli poole, mille üle neil jälle hea meel oli. Hüvastijätt oli sõbralik, loodan, et ka meie meist hea mälestus jäi.
Kuidas mongolid liiklevad
Mongoolias rahvas liigub nagu igalpool maailmas. Ainult mida kaugemal pealinnast, seda väiksema intensiivsusega ja väga väheste mugavustega.
Piiripunktis tuli osta autole liikluskindlustus. Kui Metsik küsis, et kas see tegelikult ka vajalik on, siis vanamees oli öelnud, et kui te just Ulan-Batorisse ei lähe, siis ilmselt mitte. Elu näitas et tal oli tuline õigus.
Usun, et teedeta lääneosas jääb liiklus mingil hetkle päris seisma, kui saabub sügis. St algavad sügisvihmad ja selle mõju maapinnale võib kohati päris kole olla.
Meie nägime vaid varase sügise õrna puudutust, kuid ilmselt see selgitab mongolite vajadust rajada neid rattajälgi heinamaale kümnete kaupa.
Kui me selle maasse vajunud vennikese ära päästsime, siis me nägime maailma kõige õnnelikumat mongolit. Usun et ta on oma suguvõsas tehtud mees, kuna kusagilt lambist välja ilmunud 8 umbkeelset ümarsilmset pika ninaga inimest said olla ainult vana Budha enda poolt saadetud.
Maapiirkonna mongolite absoluutne lemmikauto on vana hea UAZ-buss. Neid kasutasid ka turismiettevõtjad, kohtasime tihti 3-st kuni 5-st bussist moodustatud kolonne, kus mongol oli roolis ja prantslased-sakslased salongis loksumas.
Et ka mongolid tegelikult mugavust armastavad, seda näitas see, et Mitusbischi 4-veolised L-300 ja L-400 bussikesed olid ka väga populaarsed. Neile olid hiinlased juba alternatiivi tootma hakanud.
Maasturitest lisaks UAZ-le oli Land Cruiser 80 populaarne. Patrolid mitte nii väga. Ja erinevalt Kasahstanist kohtas paari Land Roverit ka.
Asulalähedased sõidud tehti muidugi suvalise rondiga ära, Mongoolias oli haigelt kirju valik seninägematuid vanu jaapanlasi ja uuemaid korealasi-hiinakaid. Eriti pealinnas.
Konkreetselt see oli üks populaarsemaid linnaautosid - väga kena disainiga, kuid ainult parempoolse rooliga saada olnud Toyota. Mudeli määramisega jäin hetkel hätta, tegin sellest spets pildi isegi, kus mudelinimi kirjas oli. Aga ei leia seda hetkel üles.
See asi kimas meile järgi kusagil päris keerulistes teeoludes – mingi mastaapse teetammi ehitus käis, aga sõitma pidi teetammi kõrval. Kihutas isegi mööda meist ja pidi varsti tupikusse sattununa kinni pidama. Meie sõitsime lihtsalt risti üle teetammi, purjus mongolid suure pettumusega hakkasid aga oma juhile lõuga andma.
See et aasia inimestes ka edevust sees kohe küllaga on, iseloomustab ühes keskmisega suurusega linnakeses sihitult ringi tiirutav kanaarilinnuke:
Vene sõiduautod olid aga peaaegu kadunud. Aga üksikud vanakesed tegid veel vapralt tööd.
Mongolite lemmik veokas oli aga vana hea Zil-130. Bensiini ei olnud üldse odav seal maal – 14...18EEK/l, seetõttu pidi neid veokaid kusagilt odavalt kätte saama. Muud põhjust sellisele tagaveolise Zilli-uputusele ei oska välja pakkuda.
Koormad olid neil nagu mulle omal ajal autokooli õppefilmides näidati – suur, väga suur ja presendiga ümaraks kokku pakitud. Ökonoomsuse huvides oli üldjuhul ikka samasugune haagis ka sabas. Vahel ka kaks. Gaz 53 tüüpi sõidukeid oli aga miskipärast kordades vähem näha.
Kerge neil Metsiku kolleegide elu seal pinnasteedel just ei olnud. Autod läksid vahel kusagil inimtühjas kohas natuke katki või tööandja käskis paar asja rohkem kaasa võtta kui auto tootja arvates hakkama oleks saanud jne
Uuemad veoautod oli üldjuhul ikka Hiinamaalt pärit, isegi selle klooni logod mõjuvad kuidagi mersulikult. Selle firma tooted olid ka Kasastanis liikvel.
Bensiini hind oli kaugemates kolkakülades märgatavalt kallim kui pealinnas. Põhjus ilmselgelt see, et veeti neid selliste kolonnidega ja need vedukid ikka väikse veerandi sealt tsisternist endale küsivad.
Korraliku maastikusuutlikku rasketehnikat oli muidugi vähem kui kasahhidel, kuid ilmselgelt rohkem kui meil Harjumaal päevasel ajal vastu tuleb.
Mongolitel oli isegi sõjavägi olemas. Loomulikult liikus ka see vene tehnika baasil. Mida tundus vähe olevat, kuna neid pehmeid sihtmärke oli kole tihedasti kongi topitud.
Ja ainus GAZ-66, mida me konu Mongoolia peale kohtasime, oli ka sõjaväe oma. Kastis olev sõdurpoiss oli ilmselgelt igasuguse lahinguvõime kaotanud ja öökis üle kasti ääre keskmiselt kord minutis.
Ja lõpetuseks üks väike selgitus sellele arusaamatule ja udusele pildile.
Tegu on puksiirseadmega.
Jäik-elastne tüüpi kohalik leiutis. Stange külge seoti palk, mille külge risti seoti omakorda teine palk, mis veduki külge kinnitus. Ja et kurvis või pidurdamisel veetav vedajat väga ära ei kriibiks, oli vahe kaltsu ja lambanahku täis topitud.
Mongoolimaa muud elusolendid
Nagu arvata oligi, siis põhilised elukad, keda kohtasime, oli lambad-kitsed.
Aga erinevalt Kasahstani hektarite suurustest karjadest olid nad siin palju-palju väikemad karjad. Kuna headel karjaaladel elasid mongolid suhteliselt tihedalt, siis olid need loomakarjad kohati natuke vikerkaarevärvilised. Et loomad segi ei läheks, immutasid omanikud oma loomi värvainega. Jäi mulje et kemikaalidena kasutati aineid, mida juba vene-ajal olid populaarsed – kaaliumpermanganaat ja briliantroheline. Kuidas punaseid lambaid tehti, seda ma ei oska välja pakkuda.
Samuti olid imeloomad-kaamelid seal kandis täitsa olemas. Suurte loomade ekspert hobusekasvataja Lilleke väitis, et mongoolia kaamelid olid kasvult suuremad kui kasahhide omad. Ei oska kommenteerida, siuksed mõnusad jääaja-multika laiskloom Sid’i moodi poisid nad igatahes olid.
Lilleke, erinevalt meestekambast, julges ühte natuke taga ajada, et väike pai teha. Kaamel laseb pea meetri kaugusele võõra inimese, enne kui naljakalt jalgu liigutades eest ära hüppab. Lilleke pidi oma sadakond meetrit jooksma, et väike kintsupatsu loomaksele ära teha õnnestuks.
Aga mõningaid koduloomi kasahhidel ei olnud. Sellised karvased poisid oli vahel aia ääres söömas. Oli ka kohti, kus nad väiksemaid karju moodustasid. Me ise arvasime et tegu on jakkideks kutsutavate loomadega.
Kuid erinevalt rahumeelsetest kaamelitest olid need loomakesed, välimusele vastavalt mõnikord pahas tujus - kusagil karjamaal üks 2-tonnine pullike ajas ühte ratsameest jooksujalu taga miskipärast. Mina väga Mongoolias jalgsimatka teha ei tahaks.
Vasikana see jakk (või mingi muud tõugu karvane veis) on üsna imelik lamba moodi loom.
Ega tegelikult nende mongolite tavaliste veiste sarvemõõt ka just turvalisuse mõttes normaalsed ei olnud.
Ja loomulikult ei olnud islamistidest kasahhidel sigu.
Kui kasahhidel olid „gazjolid“, mida tehakse Gorki autotehases, siis mongolite sisetranspordivahendid oli täitsa naturaalsed, nagu asulates tehtud piltidel näha võisite. Eesel vedas tavaliselt kaarikut, hobune oli ratsutamiseks.
Oli täitsa tavaline, et ka linnas mõni ratsamees kabjaplagina saatel ringi džillis. Ja eakamatel ratsameestel on tõesti aukartusäratavalt suure raadiusega o-jalad, nagu ajaloolise romaani husaaridel või kauboidel kirjeldatud on.
Kodustamata fauna esines nähtaval kujul kahesuguses vormis – lendav ja hüppav.
Peaaegu igal postil istus kas pistrik, kull või kotkas. Kahjuks poste oli seal maal lubamatult vähe, iga kilomeetri kohta ainult paar tk, siis mõned linnukesed pidid postipuudusel lausa maas istuma. Raisakotkad olid mõõtudelt suuremad kui näiteks kalkun ja inimest nad peaaegu ei peljanudki. Kui pistrik tavaliselt tõusis lendu, kui auto kinni pidada, siis enamus kohatud kotkaid jõllitas sind või äärmisel juhul lihtsalt jalutasid natuke kaugemale. Kui mõni päris tee peal kükitas ja auto lausa tema poole veeres, siis tegi paar raskepärast hüpet ja tõusis pahuralt lendu.
Nägime ka täitsa tavalisi vareseid, aga nende arv jäi kullidele-kotkastele mitmekordselt alla. Ütleks nii, et Eestis on varesid sama palju, nagu seal kulle ja kulle sama palju, kui seal vareseid.
Teine massiliselt levinud eluvorm vist neid linnukesi eriti ei armastanud. Meie kutsusime neid algul suslikuteks, hiljem kusagil rahvuspargi plakati pealt keegi tõlkis need hoopis koopaoravateks. Ja kui ma ükspäev külastasin Mustika kaubanduskeskuse loomapoodi, siis seal müüdi seal väga sarnaseid elukaid nime all mustsaba-rohtlahaukur.
Tavaliselt nad kihutasid risti auto eest läbi ja sukeldusid maa sisse. Kohati elasid nad kolooniates, kes nagu üks mees uudishimulikult oma urust välja vahtisid ja korraga maa sisse ära kadusid.
Stepis elab raudselt ka mingeid kiskjaid, näiteks hunte ja korsaki-nimelisi rebaseid: eelkõige nende vastase kaitsena lammastele kiviaedikuid tehakse ja suuri koeri peetakse. Aga meie nii ettevaatliku loomi ei kohanud ja ainus, kes mingeid söögipakendeid laiali tassis, oli ühe naabruses elava mongoli koer.
| ||||
| ||||
Pealinnale lähemale
Pealinna lähenemine oli selgelt tajutav. Liiklustihedus kasvas pealinnale lähemalkui 500km märgatavalt.
Ja teede äärde olid tekkinud sellised nähtused nagu prügikastid, liiklusmärgid ja väiksed varjualused puhkepausi pidamiseks.
Enne kui asfaltteedega piirkonda jõudsime, nägime üht küllaltki mastaapselt ette võetud teeehitusprojekti. Hämmastav selle teeehituse juures oli kaks asja.
Esiteks lükati teetammiks üsna valimatult kokku koha peal saada olev pinnas, oli see nüüd parasjagu mingi kiviklibu või hoopis rammusavõitu must muld. Teetammi ülemistesse kihtidesse aga veeti mõnevõrra valitumat täidet, mille jaoks olid rajatud mini-maardlad kusagile teede äärde, ometigi seda materjali kruusaks või tardkivimist tehtud killustikuks nagu pidada ei saanud, pigem selline kruusakas savi. Ei ole pädev arvama, kuidas Mongoolia kliimas selline tee vastu peab, Eestis minu meelest nii ei tehta. Hiljem nähtud uued asfaltteed oli väga korralikud, kuigi kitsad. Aga nad paistsid äsjarajatud olevat, seega vastupidavust on veel vara hinnata.
Teiseks hoolimatus liiklejatest. Kõik need tavakodanike Kiad ja Hundaid pidid selle teetammi kõrval hakkama saada. Esmapilgul nagu mis selles erilist on – 95% Mongooliat on sellise kõvakatteta teedevõrguga kaetud. Seal teetammi kõrval aga liikus samal ajal teeehituse rasketehnika ka ja nende jäetud roopad oli päris vägevad. Just parajad meie Patrolitele, aga parajad pähklid Korea sedaanile.
Teetammil oli oluliselt mõnusam sõita, kuna see kruus-savi on kuivanuna päris kõva ja enam-vähem sile ka. Võrreldes tulevase „kraavipõhjaga“. Aga seda võimalust püüti teedeehitajate poolt igati takistada, trass oli püüdlikult ümbritsetud mullavalliga, iga 2...3km tagant oli tee kas läbi kaevatud või mõni suurem mehhanism risti ette pargitud. Nii me seal siis kulgesime, kui juht roobastes loksumisest ära tüdines, murdis ta teetammile ja kimas järgmised 3km kohalike kadetate pilkude saatel 100-ga, aga siis tuli teetõke ja tuli taas tammilt alla veereda ja leida uus koht mulkdvalli ületamiseks. Ka see oli piisavalt tüütu tegevus, et paar-kolm korda selliseid tsükleid tehes kulgesime jälle kohalike moodi „kraavis“.
Ma ei mäleta enam, kas me seda trassilõiku läbisime nädalavahetusel, aga enamus kohatud teeehitustehnikast seisis. Ja jälle pidi tõdema, et kõige levinum ja igikestev vene roomiktehnika ei ole mitte tank T-72, vaid buldooser Dt-75.
Nüüd natuke tähelepanekuid ka meie matkaseltskonna kohta. Minul näiteks hakkas tundma andma reisiväsimus ja igatsus pere järele. Ei olnud mina enam üldse esimeste ärkajate seas, vaid kuulusin pigem nende sekka, keda alati enne koitu ärganud Metsik kõva kisaga maast lahti üritas saada ja vaiksemalt oma nina alla pomisedes sajatas. Metsiku närvilisuse põhjuseks olid kodus tekkinud tööalased probleemid: üks oli ootamatult töölt lahkunud, teine oli oma krusa kusagil Euroopas ära mõlkinud ja jooma hakanud, kolmas ei maksnud arveid ära jne jne. Ilmselgelt oli alateadvuses tekkinud põletav soov koju korda looma minna. See olnuks inimlikult üsna mõistetav, kui seda tungi võimalikult kiiresti Ulan-Batori jõuda ja siis kohe koju kihutada poleks katkestanud ootamatud kalastamispausid. Metsik ise oli ilmselgelt liiga kärsitu sellise tegevuse jaoks, leotas 15min edudult lanti ja andis võimaluse saarlasele üle. Kes oli niisama edutu, nagu ka Lilleke, kellega kodurahu huvides neid kalastamispause ilmselt peetigi. Meie autokond oli selle tegevuse vastu sügavalt ükskõikne ja vahtis niisama. Õnneks olid püügikohtades alati ilus loodus ja oli midagigi vaadata.
Teine ärritav tegur oli Metsiku jaoks tema armastatud-hoitud Nissan. Lisaks sellele, et ta tüki vedru välja sülitas, kippus tegelikult kogu ülejäänud vedru koos kinnitusega auto küljest lahkuma. Ja mootor põletas käivitamise järel mingi märgutuld, õlirõhuga oli tegelikult kõik korras, aga tuli põles. See probleem oli juba Kasahstanis paar korda esinenud, aga tuli oli ise ära taibanud kustuda paari minuti jooksul. Mongoolias aga ei tahtnud enam seda kuidagi teha. Erinevalt Inseneerist, kelle autos alati mingi märgutuli põleb ja 2/3 näidikutest ei tööta (reisi lõpuks töötas meie autol ainult kütusenäidik, isegi Carmin kooles ära), Metsik sellist nähtust ei kannata. Tulukese sundkorras kustutamiseks tuli autot umbes 25 korda järjest käivitada ja välja suretada. Mida meie liigvarasest äratamisest unine autokond hommikuti pahurate mühatustega jälgis.
Ka Eerol olid probleemid, juba Mongooliasse sissesõites oli selge, et selleks kuupäevaks, mil olid tal broneeritud lennukipilet Irkutskist Moskavasse ja rongipilet Moskvast Tallinna, me ajaliselt ei jõua. Olime planeeritust kauemaks Kasahstani jäänud. Nii tegeles ta aktiivselt broneeringute ringimängimisega ja naisele olukorra põhjendamisega. Lennukipileti ja naisega sai hakkama, rongipiletiga kahjuks mitte. Igal juhul saavutas ta piisava ajalise vabaduse, et jõuliselt survestada meid mingeid kõrvalepõikeid kloostreid ja kõrbesid vaatamiseks tegema. Esimene katse luhtus, kuna 300km kaugusele jääva kloostri poole sõites läbisime teeolude tõttu 3h-ga 30km, siis tuli öö peale. Hommikul keeldusid ülejäänud veel kahte päeva kulutamast, et edasi sõita ning sõitsime tuldud teed pidi tagasi. Ülejäänud „mässukatsed“ trajektoori oluliselt pikendada surus Metsik juba oma autos laiemale arutelule panemata maha.
Meie autokond oli hämmastavalt üksmeelne reisi lõpuni, ainsaid emotsionaalseid avaldusi tegi muidu ülirahulik Vello, kellel ülepäeviti jooksis arvuti kokku ja järjekorne jupp salvestamata „tracki“ haitus. Avaldused olid suunatud ühe programmi halvasti installeerinud tuntud IT-spetsialistist autoklubi presidendi poole, kes Vello vihapurske hetkel sinnakanti sattununa oleks pidanud lisaks hambakaitsmetele kandma ka metallist voorusevööd. Vellol on õnneks lühike viha.
Juba üsna pealinna külje all asub üks suur tööstuslinn, mis on rajatatud Aasia suurima vasekaevanduse toodangu töötlemiseks.
Linn oli moodne, kuigi hästi venepärase planeeringu ja arhitektuuriga.
Linnaääres oli isegi selline kuidagi väga absurdsena mõjuv lõbustusatraktsioon.
Kaevandus asus linnast ainult paari kilomeetri kaugusel ja oli poolenisti ümbritsetud aherainemägedega. Vanade sõjaväekaartide pealt tegelikult tuvastasime, et kaevandusi oli lausa kaks, vanem oli juba maha jäetud.
Aherainemäed olid ikka kümneid ja kümneid meetreid kõrged ja koosnesid mingid kergest poorsest materjalist kollakas-roosat värvi kivimitest. Rusikasuurustest kuni poole sõiduauto suurusteni. Ümberringi olid maaliseid orgude ja küngastega karjamaad ...
... mida aeg ajalt ilmestasid mõneti kummalised esemed. Nagu näiteks oli keegi viitsinud mitu karjäärikallurirehvi mäe otsast alla veeratada. Mida me siis natuke edasi veeretasime ja niisama kena pildi kahest suurest sõbrast tegime.
Kellelegi oli sealsamas ka midagi pühendatud või kedagi mälestati.
Siis oli keegi suure söömaga kodanik mõned kallurikoormad liimi toormaterjaliks sobivat kraami mäe jalamile vedanud. Mõjus kuidagi sümboolse hoiatusena kena loodusvaate ja loodustkahjustava inimtegevuse tulemi liitumiskohal.
Kaevandus kujutas endast vägeva läbimõõduga lehtrit, kus megasuurused kaevandusmasinad ringiratast spiraali mööda üles ja alla kihutada võisid.
Kuna meie tekkimine kraatri serva peale tekitas „võškas“ rahutut liikumist ja üks UAZ-k hakkas ka kaevanduse värava poole liikuma, siis lahkusime igaks juhuks kiiruga kui mitte öelda et põgenesime. Seekord meid siiski ei arreteeritud. Nüüd terendas juba käegakatsutavas läheduses meie kaugeim eesmärk – Ulan-Bator.
Viimaks ometi Ulan-Bator ehk Ulaanbaatar
Küllaltki ootamatult tekksid pealinnast paarisaja km kaugusel väga viisakad asfalteed. Mis meile eriti meeldis, siis kiirust neil ka ei mõõdetud. Maantee ümbrus oli kena roheline ja üsna selline tsiviliseeritud kohas viibimise tunne tekkis taas.
Mõningase üllatusena tuli aga see, et kui me olime mõnda aega selle teel kulgeda võinud, siis ühel ristmikul Ulan-Batori poole keerates kerkisid meile teele ette ootamatult putka ja tõkkepuu. Selgus et pealinna pääsemiseks tuli teemaksu tasuda. Teemaks oli kena ümmargune summa – 500 tugrikut/auto. Ehk siis meie rahas umbes 5kr. Kokku pidid neid makse pealinna pääsemiseks tasuma kolm korda, viimane kord lausa linna piiril. Sama palju tuli tasuda hiljem, et sealt jälle ära pääseda.
Asfalteede linnast kaugemas otsas oli meeldivalt hõre liiklus, liiklejaid võis iseloomustada sõnadega – kohaliku külamehed, sekka mõned linnavurled.
Linnale lähemale jõudes aga liiklustihedus kasvas märgatavalt, teele tekkisid isegi seninägematud sõidukid nagu bussid (ok, ok. Paari PAZ-672 tüüpi liikurit olime väljaspool pealinna näinud) ja liikluskäitumisest hakkas silma torkama juhtide kramplik vajadus juhtida meie tähelepanu asjaolule, et ta on meile vastu tulemas. Mis väljendus hoogsas tuledevilgutamises. See oli meile algul kuidagi arusaamatu, sest me polnud ju veel Ulan-Batori liiklust näinud.
Linna jõudsime kahjuks alles pimedas, mistõttu uhke linnasildi all plaanitud grupifotot kaugemast reisisihist teha ei saanud. Tegime selle siis lahkudes.
Äärelinn meenutas klassikalist Venemaa tööstuslinna, silma hakkas ka lennujaam, mille tulesid me ööpimeduses vaadata võisime.
Meie esmane põletav mure oli leida omale öömaja. Eero oli ennast juba Barnaulis varustanud igasuguse internetist saadud infoga odavate ja kallite hotellide ning hostelite pingeridade ja hinnavõrdluste kohta, kuid ausalt öeldes vastu ööd polnud selle teadmistepakiga midagi peale hakata – meie karavaniga tundmatus linnas parima hinna ja kvaliteediga suhtega ööbimiskohta otsima peale pikka päevateed hakata oli liiga karm ettevõtmine.
Aga tegelikult oli majutusasutusi seal linnas väga palju. Juba kohe esimesse üsna kena välimusega väikesesse hotelli äärelinnas vaatas meie esindus ka sisse, hind oli mõistlik, sisemust iseloomustas Inseneer sõnadega, et seal oleks isegi mina rahule jäänud ja ... loomulikult me sõitsime edasi. Kesklinnale lähemale.
Kesklinn võttis meil karbi lahti. See liiklus!
Kõige tabavamalt iseloomustab seda ühes netist leitud matkablogis välja öeldud lause: kombinatsioon Indiast ja nõukogudelikust nahhaalsusest. Esiteks oli autosid kohutavalt palju ja nad püüdsid liikuda võimalikult kiiresti. Teiseks oli pool kesklinna üles kaevanud ja vahetati trasse. Kolmandaks polnud liiklusmiilitsal erilist autoriteeti, samas foore jälgiti, kuid neid polnud mitte igal ristmikul ja kõrvalteedelt tulijad tegid kõik, et end peasuuna liiklusvoolu vahele pressida. Ja neljandaks – meeletu signaalitamine. See ei lakanud ka päris südaöösel, sellega väljendati kõike:
tuut! - mina tulen;
tuut! – kussa trügid!;
tuut! – ma tahan vahele trügida!;
tuut! – hea küll said vahele, aga tõbras oled ikkagi!
tuut! – ma ei taha siin passida, hakkake juba eespool liikuma jne jne.
See tuudutamine oli liiklemise lahutamatuks osaks saanud, ka öösel kell 2, kui tänaval kihutas ainult kaks autot, lasi tagumine kiirem auto möödumisel väikse törtsaka.
Vaatamata sellele, et autod olid kõik kergelt mõlkis, ei näinud ma ometigi seal viibitud kolme päeva jooksul ühtegi avariid! Ja mis meile eriti sobis, et endiselt kehtis reegel – maasturiga mehel on natuke rohkem eesõigus.
Ja nüüd väike võrdlus kasahhidega ka – lisaks sellele, et kasahhid ei signaalita sedavõrd arutult (signaalitasid küll hoolega, aga peamiselt meie tähelepanu pälvimiseks, omavahel nagu ikka mõistlikkuse piires), peavad nad ka lugu vöötrajal teed ületavast jalakäiast. Mongolimaa pealinnas on teeületus jalgsi ikka tõsine ekstreemsport, soe soovitus on seda teha kambakesi. Keegi meist igal juhul pidi allajäämisest pääsemiseks käsi kapotile toetades väikese kitsehüppe tegema ja kõvasti vanduma hakkama.
Hotelli valimise aluseks oli asjaolu, kas hotelli ees oli piisavalt parkimisruumi karavanile. Selgus et sobivas kohas oli lausa kaks hotelli kõrvuti. Loomulikult valiti see, mis 5kr odavam oli.
Imepisikeses fuajees mul veel kahtlusi ei olnud, ka trepikojas mitte, aga koridori jõudes kangastusid silme ees kordamööda kaks hoonet, kus mul on kunagi au viibida olnud – omaaegsed TTÜ II ühiselamu ja PMÜ Kreuzwaldi 5 ühiselamu (mõlemad lammutati 2002 või 2003 aastal õnneks ära).
Selleks et toa ust lahti saada, tegi imeilus retseptsiooni-neiu meile Inseneeriga väikese koolituse – logista ust natuke edasi tagasi, võnkeamplituud oli uksel oma 3cm, ja siis natuke enne keskmist asendit oli sobiv koht, et võtmega ettevaatlikult keerata proovida. Insneer kui proff sai nipi kiiresti kätte, mina pidin veel järgmine päev harjutama.
Ka tuba oli nagu ühiselamutes ikka, aga lisatud olulisi konstruktsioonilisi täiendusi, mistõttu osad toa seinad oli tugevasti kaldu ja varustatud miskipärast väikese luugiga. Viimistluseks oli ilmselt juba aastal 1972 seina kinnitatud värv, mis vahvalt kobrutas ja oli kunagi olnud valge, nüüd aga mõnusalt hele- ja tumehalli laiguline, sekka mõni kollakas pahtliparandus.
Mööbel oli päris kindlasti mõnest lammutatud ühiselamust pihtsa pandud.
Keerasin end ringi, tegin juba suu ka ahastavalt lahti, aga nägin kuidas Inseneeri kulm kortsu ja käsi rusikasse läks ja tormasin hoopis vannituppa täiendavaid argumente otsima. WC oli, valamu oli, ka kümbluskoht, mille üheks esivanemaks oli tavaline duššialus ja teiseks tavaline vann, oli ka olemas. Ka vett voolas kraani mõlemast asendist, aga kumbki niredest ei olnud soe. Nüüd panin julgelt kisama.
Minu kisa peale kahmasid kõik juba tsumadanid kätte, et siia me küll ei jää, kui keegi va alatu hing, kes esimesena tuppa sisse said, teatas, tema oli oma kraanist küll sooja vee kätte saanud. See rahustas kõik maha ja otsustati lõplikult siiasamasse kinnistuda.
Otsustasin kontrollida teooriat, et hotellis puudub sooja vee ringlus ja lasin julgelt veelt voolata, et küll ta soojaks läheb. Ei läinudki. Kellegil teisel ka ei läinud järelkontrollimisel. Pidin tõdema, et hotellis on hoopis liiga väike soojusvaheti tarbeveele, jaksas soojendada ainult ühe-kahe kraani tarvis sooja vett. Öösel võis mõnuga sooja dušši võtta.
Ja hotelli ees oli just sobilik parkla meie murdmaa-autodele.
Juba samal õhtul tegime grupiviisilise esmase tuvuse linna ööeluga. Night clube hakkas mitmeid silma, ka meie hotelli all tegutses üks urgas. Meie karavani ümber oli terve pilv pidulisi tekkinud, kes õnneks tehnikasaavutuste vastu erilist huvi üles ei näidanud. Tegutses ka poode ja putkasid ning liikus rõõmsaid inimesi.
Meie külastasime seekord ainult ühte ameerikapärast kiirtoidukohta, kus sõime siis kes kanakoiba, kes mingit šnitslit.
Tagasteel külastasime ka ühte poodi, kus me algul segadusse sattusime, kuna uks pandi meie järel kinni ja isegi kardinad tõmmati ette. Selgus et seal maal ei tohi samuti öösel alkoholi müüa. Mina ostsin natulke magusat, ülejäänud õlut. Siis läksime hotelli magama. Metsik plaanis järgmisel päeval autole remondikoha leida, ülejäänud aga linnaga tutvuda.
Palju on räägitud, kuidas ühel õigel eestlasel pikemalt kodunt ära olles tekib meeletu isu musta leiva järele. Minul ei tekkinud, mina tahtsin meeletult kartulit ja praetud sealiha. Mongoolias toitusime suuresti valgest leivast ja vorstist + õhtul ja hommikul kaasavõetud pakitoit. Külapoodidest ostsime lisaks saiale-vorstile ka maiust, uskumatult hea oli süüa ära üks purk ploomikompotti või marineeritud kurki. Kõik söödi käest ära. Ühest poekesest leidsin ka eestikeelse etiketiga toote – sprotid. Toodetud küll Riias.
Tulenevalt ülaltoodust oli minu suurim soov hommikul midagi head süüa saada. Ulan-Batori kesklinn pakub võimalusi toituda nii euroopa- kui ameerikapäraselt. Kesklinnas on söögikohti palju ja õige mitmed reklaamisid end „european food“ või „american food“ sildiga aknal. Meie valis sildiga „Fast Food“ toidukoha, kus pakuti täitsa aktsepteeritavat, aga kuidagi harjumatu maitsega toitu (borš maitses nagu kapsasupp ja ei sisaldanudki minu meelest üldse peeti) ning klassikalist kiirtoidukoha interjöri – värvilised toidupiltidega menüüd seinal ja metallist ühiskonstruktsiooniga neljakohalised laua-tooli komplektid.
Edasi me lihtsalt jalutasime linnas ringi. Miskipärast jäi mulje, et linn on pikk ja kitsas. Elu toimus mitme kilomeetri pikkusel peatänaval lõigul ja sellega vahetult ristuvatel kõrvalteedel. Peatänavaga paralleelsed tänavad olid juba märgatavamalt vaiksemad. Ja omakorda nendega paralleelsed tänavad olid päris inimtühjad. Meiesuguseid turiste oli peatänaval kohalikega peaaegu pooleks.
Linna tuntuim vaatamisväärsus oli loomulikult gigantsete mõõtudega peaväljak ja sellega külgnevad valitsushooned. Selles ilmselt asus seesama kunagine kompartei hoone, mis vihase rahva poolt paari aasta eest põlema pandi. Hoone tehti hiljem korda ja ääristati khanide, kelle juhtimisel pool euraasiat paarikümne tuhande mongoli ratsanikuga ära vallutati, hiigelkujudega.
Peatänava äärne arhitektuur oli maailmaklassist, ülejäänud linn oli slaavipäraselt neoklassitsistlik või nõukogude tüüpprojektide järgi rajatud. Aga kuidagi puhtam ja korralikum kui sarnased Venemaa linnad.
Suuremate magistraalide vahele oli rajatud väiksemaid haljastatud ja pinkidega varustatud platsikesi puhkamiseks ja mõne kuju imetlemiseks. Meie andsime Leninile niisama lustaka pioneeri kombel au, jalga puhkasime Zukovi kõrval.
Ja linnas mühas täiega ehitusbuum!
Tüütuid postkaardimüüjaid oli meeldivalt vähe. Vello langes ühe ääretult stiilse husaarivuntsilise ja kiilaka vanamehe õnge, kes 500 tugriku eest Vello pika varrega nahksaapad filigraanselt läikima lõi. Kui ma olin kaks tund kadedalt Vello kiiskavaid saapaid piilunud, siis tagasiteel lasin oma kulunud alpid ka ära määrida. Vana määris saabastele vähemalt 5 eri sorti möginaid peale, viimane kiht oli mingi spets määre, mis takistas püksisäärtel saabaste vastu puutudes ära määrdumast. Tulemus oli igati oma hinda väärt.
Kalja müüdi ka Mongoolias nimega „kvass“. Ainult tünn oli roheline.
Ootamatult saime ka paar sõna Eesti keelt kuulda. Ühel kõrvalisemalt tänavalt möödusime mongoolia tänavapildis mitte just levinud pikalakalise soengu ja samasuguse habemega metsikuvõitu välimusega tegelasest. Tegelane kükitas mururibal ja hõikas meile järgi inglise keeles küsimuse, et kas me oleme venelased. Keegi hõikas talle üle üla, et: „no, from estonia“. Karvikul tuli sedmaid elu sisse ja kihutas meile järele. Vastu ootusi ei olnud me sattunud mitte röövli või kerjuse otsa, vaid tegu oli hoopis rändkunstnikuga, kes oli ka Eesti ja Soome pagulaslaagrites asüüli taotlenud. Kirjeldas vaimustunult selliseid kohti nagi „kaubamaja“ ja „viru keskus“ ja veel mitut Soome ja Eesti asulat.
Kirjutas mulle ühele sedelile ka oma blogi e-aadressi, mille ma siinkohal ka edastan.
http://the-painter.over-blog.com/
Temast on ka väike lõik ja foto selles artiklis.
http://artishok.blogspot.com/2009/07/global-container-vii.html
Turistilõksudest suveniiripoode oli teglikult hämmastavalt vähe ja need olid seetõttu üsna rohkelt ostjaid täis. Müüdi juba tuttavat käsitööna valmistatud ehteid ja nipsasju, kõikvõimalikku Dzingis-khaniga seotud atribuutikat (köögirätikust ja T-särkidest pronkskujudeni) ja natuke ka mongolite elu ja ajalugu kujutavaid asju nagu näiteks nahast turvis koos kiivriga. Piidlesin seda ikka päris jupike aega ja püüdsin välja mõelda põhjust, miks mul seda vaja läheks. Ei mõelnud välja. Ostsin siis 2 „koledat nukku“ lastele. Tasusin kusjuures ostu eest swedbanki pangakaardiga, täitsa toimis. Lapsed ei kartnud vastu ootusi üldse neid „kolle“.
Kolesuur ja ultramoodne kaubamaja oli ka täitsa olemas. Või isegi kaks oli. Kohe esimesel korrusel oli igavesti pikk kullalett, ise ei ole pädev, aga Maria väitel olid hinnad väga soodsad olnud. Mis on väga võimalik, kuna kulda kaevatakse koha peal.
Kolasime seal saarlasega tükk aega ringi, esmalt sooviga leida peldik, hiljem vaatasime niisama ringi. Leitud tualeti kohta peldik öelda on igal juhul solvang. Imeilus kahhelkividega ja saksa san.tehnikaga kliiniliselt puhas koht oli. Külastatud hügieenikohtade konkurentsi tipp asus just siin, Ulan-Batoris. Kõrbes oli luksus juba see, kui Sul oli varjumiseks põõsas, mitte ei pidanud privaatuse saavutamiseks ennast täpikeseks horisondil kõndima, põõsast omakorda luksim värk oli jäme puu või suurem kivi, mille najale oli hea selga toetada. Venemaa ja kasahstani tanklate „atškoo“ ümbrus vahel ei kannata jälle ruumi sisenemistki.
Metsik oli samuti toimeka päeva veetnud. Oli leidnud kohaliku Nissani esinduse ja ka romula, kus sai omale pruugitud vedru. Esinduses oli teda lahkelt vastu võetud, aga auto remondiks taheti hirmsasti auto päris pulkadeks võtta ja seda Metsiku büdzett ja ajagraafik ei võimaldanud.
Nii oli ta mingite tuuningjuppide koha leidnud, kes lisaks pruugitule ka päris uue vedru müüs ja talle ka järgmiseks päevaks natuke mõistlikuma hinnaklassiga remondikoha oli sebinud, kes oli nõus rentima tööriistu ja kanalikoha ilma mehaanikuta.
Õhtusöögi otsustasime ühise teha ja seda minu meeletuks rõõmuks kusagil korralikumas kohas. Tegimegi. Südaööpaiku sai restoranist äkki discokas. Kuna tekkinud lärm meid häiris, siis kobisime minema. Eero tegi veel lahkudes pisikese skandaali, kuna tema pangakaardiga ei saanud miskipärast maksta ja siis taheti teda autoga kuhugi sularaha automaadi juurde sõidutada. Millest ta otsustavalt keeldus. Kokkuvõttes ta vist pääseski arve osalise tasumisega ainult. Ja et enamus meie kambast seda mõneti arusaamatut tralli eriti tähele ei pannudki, kuna oli Inseneer leidnud ja edukalt külastanud üht neist poodidest, mis oma ukse koputamisel avas ja müügiprotsessi teostamise ajaks hoolikalt sulges. Hangitud toodet hakati klassikalisel viisil nurga taga hoolega manustama.
Mina seekord kuulusin vähemuse hulka ja nii ma siis jälgisin, et keegi ülejäänud kambast, mis kulges järjest tugevneva gravitatsioonijõuga võideldes ja järjest lollimat juttu ajades hotelli poole, maha ei jääks.
Täitsin oma missiooni peaaegu edukalt - juba peaaegu kohale jõudes otsustas kamp minna hotelli vastasolevasse discole ja mina magama.
Hüvasti, pealinn.
Mis seal discol põnvat juhtus, ma siis kahjuks tean ainult teiste juttude põhjal. Tean ainult, et saarlane, kellel teovõimele kartulimahl alati vägevat mõju avaldab, lunastas sissepääsu seitsmele 50 Eesti kroonisega, väites, et tegu on natuke kõvema rahaga kui läti latt ja et tagasi pole vaja. Ja peksa lubati ka meie poistele anda ... eduka skoorimise eest tantsupõrandal. Noh nagu meilgi külakohtades. Tegudeni siiski ei jõutud.
Turvameeste käitumise põhjal tehti selliseid järeldused, et mingist kellaajast alates on linnas kas vaikusenõue või lõbustusasutustel töö üldse keelatud: nimelt passis 1 turva tänaval ja politseipatrulli ilmudes andis märku muusika korraks vaiksemaks keerata. Mentide kadudes möll jätkus ...
Mina kui discojälestaja kontrollisin taas sooja vee olemaolu ja kebisin magama. Kuna võtmeid oli meil toa kohta ainult 1 – ust lukustada ma siis seetõttu ei saanud, Insneer alles peol. Kuhjasin lihtsalt hinnalisemad asjad ihule lähemale ja sain mitmetunnise uinaku teha, enne kui armas toanaaber saabus.
Armsa toanaabri saabudes sain ma kinnitust sellisele tõsiasjale, et täiuslikult viisaka inimese kujundamisel on oluline, et mingi eluperioodi oma elust veedaks ta ühikas ja soovitavalt suuremate ja unest lugu pidavate toakaaslaste seltsis. Selline kogemus loomulikult Inseneeril puudub, kuna tegu on pealinnas kasvanud ja ka õppinud poisiga ning tema saavutatud gabariidid teevad füüsilise noomituse tegemise ka raskeks, minu puhul siis suisa võimatuks. Igal juhul ta ei jätnud oma saabumist üldse saladuseks, tekitades selleks piisavalt valgus- ja helieffekte. Hea veel, et mingit mongolt kaasa ei vedanud, et kellega edasi viina võtta.
Ja egas siis öö veel möödas olnud. Metsik-vaeseke ei olnud üldse kursis asjaoluga, et mongolitel on kella ja ajaga omaette suhe. Ta nimelt arvas, et kui öeldi, et tuleb kella 6-ks hommikul töökojas kohal olla, siis tulebki kella kuueks tulla. Selleks peksiski ta Vello kui remonti teostama valitud kodaniku pool kuus maast lahti ja üritas seda igaks juhuks ka Inseneeriga. Noh et selle käigus minu uni lõplikult ära aeti ja Inseneer siiski keeldus otsustavalt oma voodist lahkumast, ei ole mainimisväärt, kuna erinevalt Vellost me saime oma voodis edasi vedeleda, Metsiku poolt kuhugi tundmatusse veetud Vello aga sai esmalt teada, et oli kaks tundi liiga vara üles aetud ja kahe tunni pärast sai teada, et üks vajalik kodanik hilineb veel tunnikese.
Kuna ülejäänutest elulooma ei saanudki enne keskpäeva, siis hommikusööki läksime hankima teisena ärganud Saarlasega kahekesi. Selles urgas-hotellis loomulikult söögikohta ei olnud, siis suubusime kuhugi äärelinna poolsetele tänavatele. Hästi vaikse liiklusega tänav oli ja kubinal täis hotelle, millest igaüks paistis meie hotellist mitme pea jagu viisakam olevat. Kuna meie eesmärgiks oli lihtsalt paar pirukat-saiakest hankida, siis põikasime sisse ühe elumaja I korrusel paikneva poekesse, kus meie heameeleks oli paar istekohaga kohvik. Saime oma pirukad ja lisaks sellele ka kohvi ning muna majoneesiga ja isegi salatit. Ja selline minu jaoks harjumatu olukord tekkis, et oli korraga kasu asjaolust, et mulle üritati 11 aastat olematu kasuteguriga vene keelt õpetada - tädi vene keelt rääkis, inglise keelt mitte. Saarlane oleks oma inglise keelega nälga jäänud.
Viimast ampsu neelates tuli korraga sms. Lillekeselt tuli paanikahõnguline teade: „kus te olete, me peame kl 12 toad ära andma“. Vaatasin kella – 11.50. Saatsin kiire vastuse: „kohe tuleme“ ja kihutasime 5min’ga hotelli. Mobiililevi töötab seal Mongoolias kohati kummaliselt, vastus jõudis Lillekese mobiili järgmisel päeval. Seetõttu vaadati meid kohalejõudes kergendusega ja vuristati info uuesti ette. Edasi oli lihtne, tassisime asjad autosse, tasusime arve ja mongolipäraselt kuuekesi tihedalt autosse pakitult läksime erinevate navigatsioonivahendite abil remondikohta otsima. Et off-roadiga tegelemisest on natuke kasu ka, seetõttu leidis Inseneer suurema vaevata Metsik auto üles. See oli sellisesse kohta pargitud ja kogu maailma vihkava näoga poolpaljas Vello kükitas selle all augus.
Vello ülesanne oli selle vedru kinnitusega raami külge midagi teha. Kippus see, nagu mina aru sain, auto küljest koos tükikese raamiga irduma ja vajas keevitamist. Ja erinevalt venelastest kui maailma parimatest keevitajatest Metsik mongoleid oma auto alla omapäi elektrit säristama ei lubanud. Ja nii pidi vaene Vello seal lahenduse välja mõtlema, valmistas ette mingeid metalliribad, millele siis mongolist keevitaja auto külge keevitas. Mongoli keevitaja ei erine üldse suvalisest ida-euroopa keevitajast, presendist tunked ja nii nõgine nägu, et kas silmad on pilus geenidest või päikesejänkust, üldse ei ei ole võimalik kindlaks teha.
Kuniks Vello autot remontis, polnud teistel suurt midagi teha. Kuna Metsiku kirjeldus tuuningupoest ajas Inseneeri imelikult kihevile, siis tehnikahuvilised noormehed läksid poodi, mina uitasin natuke ringi. Poes olid müügil sellised rauast asjad, jumal tänatud, Kasahstanist saadik kärus ruumi raiskavale stangele lisaks midagi ei toodud, aga nagu ma aru sain, siis majanduslikult olnuks see tasuv tegevus.
Kuna see töökoda paiknes mingi magalarajooni kõrval, siis vaatsingi natuke kohalikku lasnamäe vahele ka. Oli lõunaaeg ja igasugus made in USSR tehnikat oli majade vahel, kuna juhid on koju lõunale tulnud, põhilised ringiliikujad olid lapsed ja vanad mutid ja kõik oli kuidagi nii tavapärane mistahes ex-sots riigi sellistele linnaosadele, et isegi pilti ei olnud mõtet teha. Isegi kohalik poeke oli mingi elumaja I korrusel, nagu suvalises Vene linnas või meil Lasnamäel. Ja mis mind ikka ja jälle imestama pani, mitte keegi ei teinud välja, et mingi ilmselgelt väljamaalane väljaspool turismisektorit ringi uitab.
Vellol autoga kaua ei läinud ja saimegi varsti jälle teele asuda. Sedapuhku siis taas naaberriiki Baikali järve poole.
Linna piiril maksime jälle teemaksu. Maksude kogumiseks olid sellised putkad rajatud:
Tegime ka ühispildi reisi kaugema eesmärgi saavutamise puhul. Kui kõik olid juba linnasildi all ilusasti rivis ja fotorgraaf oli valmis nupule vajutama, ilmusid ootamatult nagu maa alt korravalvurid ja ajasid meid minema, kuna olime natuke tee peal ees oma karavaniga. Pidime siis pildi natuke kaugemalt tegema.
Viimne pilt linnale ja läksime. G-mersu omanike natuke irriteerida, siis leidsin, et pildile jäi ka defekas. Lisan veel juurde, et erinevalt Land Roverist, mis oli esindatud pea kõikide mudelitega (isegi Honda poolt toodetud klooniga), G-mersut me ei kohanudki terve Mongoolia peale ühtegi!
Mongoolia see piirkond, mis pealinna ja Venemaa vahele jääb, oli natuke teistmoodi. Oli näha, et Venemaa on tähtis kaubanduspartner, seetõttu kohtasime päris mitut tööstusasulat, mis meenutasid üks-ühele Venemaa tööstuslinnade vähendatud koopiaid.
Ja teed olid vist lausa piirini küll kitsad, aga asfalteeritud.
Ühes asulas oli isegi nõukogude võimule nii iseloomulik mälestusmärk hetke olukorrast (igivana linttraktor DT-54) ja peatselt saabuvast helgest tulevikust (läikiv muna)
Ja just kusagil sellise tööstuslinna ääres peeti meid esimest ja ainsat korda Mongoolias kohaliku politsei poolt kinni ja seda kuidagi väga kahtlastel asjaoludel. Nimelt oli tee peale üks moodne ringtee ehitatud, mida meie siis läbisime nagu „otse“ suunas. Paari km pärast oli jällegi selline ainult Venemaale iseloomulik GAI-putka koos tõkkepuuga, kust üks kollavest meile viimasel hetkel jooksujalu ette tormas. Väidetav põhjus – meil olla teemaks maksmata. Teemaks tulnuks maksta seal ringteel. Aga seal tõesti asunud mingi putkalaadne moodustiseni saamiseks oleks me pidanud põhimõtteliselt nagu tagasipöörde tegema.
Metsik oli vist väga vaidlushimulises tujus, igal juhul õiendasid nad selle vene keelt rääkiva pätt-mendiga oma veerand tundi, enne kui too oma 5EEK väärtuses tugrikuid kätte sai ja rahulolevalt oma kuuti tagasi sibas. Meie ehk siis tagumise auto käest ei tahtnud ta enam midagi.
Aga loodus oli sealkandis ilus. Kuna piirini, mis jällegi öösiti ei töötanud, me oleks pimedas jõudnud, siis viimase öö Mongoolias veetsime päris maalilises kohas – ilus jõgi, ümberringi lehtpuudest moodustunud puisniit ja koht, kuhu siduda sinine lint, et Jumal Sulle selles eest head teeks. Kaugemal karjatati hobuseid. Nagu oleks Vahitorni pildile sattunud, ainult taltsas taimetoitlasest tiiger ja puuviljakorv oli idüllist puudu.
Ja kuradi kahju on, et selle Mongoolia-osa reis rikuti põhjalikult ära piiripunktis. Me veetsime seal terve päeva – piirijoonest 150m kaugusel ja meie eest ainult 3 autot, ja pääsesime alles natuke enne seda, kui hämarduma hakkas. Probleem on tegelikult kahepoolne, mongolid öösel ei tööta, lisaks peavad ka 2,5h pikkusi lõunapause ja venelased ei lase oma piirilt tunnis läbi rohkem, kui normidega ette nähtud.
Ainus meelelahutus oli see, kui Vene poole pealt viibati (sõiduautod ja veoautod olid omaette järjekorras) ja siis saime näha gazellide streetrace, kui kahest paralleelreast korraga startinud väikeveokid võidu piiri poole kihutasid. Võitja sai ennem üle piiri. Kaotaja võidi vahel tagasi saata ja siis pidanuks ta vähese õiendamisoskuse korral lausa järjekorra lõppu tagasi minema.
Sõiduautode järjekorras oli lihtne, kõik seisid ja ainult mingid „diplomaadid“ ehk siis kallima hinnaklassiga ja vene numbritega autod, lasti edasi. Oli näha, et platsil korda pidaval noorel ametnikul on endal ka piinlik meile seletada, et ka selles autos oli jälle diplomaadid, nagu oleks äsja kusagil lähedal suursaadikute rahvusvahelised suvepäevad lõppenud.
Õnneks müüdi piiripunkti katakombi meenutavas keldris tegutsevas sööklas pagana häid pirukaid, mis tellimuse peale koha peal valmis küpsetati. Saime seal oma üle jäävat tugrikutevaru jäänused vähemaks kulutada.
Viimaks vene poole peale jõudnud tundsime end nagu oleks koju jõudnud. Isegi saarlane säras näost ja oli optimistlik, et kui meie olime lausa kodus, siis temal on vaja veel üle suure väina pääseda.
Vene poole peal kulunud tunnike oli nohu võrreldes mongoolia poole peal veedetud ajaga. Vähemalt mingi pidev sagimine käis, vaatasime muu hulgas draamat, kuidas üks itaalia mootorrattur kriipis natuke ühe vene bisnesmeni LC 120 stanget ja tolle reaktsiooni järgi otsustades oleks nagu ta laps ära vägistatud. Kisa, ähvardused (ja tebe taganju), piirivalve isikkoosseis kutsuti täies mahus asja klaarima ja lõpuks happy end – ilmselt itaallane lubas Irkustkis uue toyota talle osta.
Sellega ma selle reisijutu Mongoolia osa tõmbaksin kokku.
Burjaatias
Esimene asi, mis me taas Venemaal olles tegime – me läksime poodi. Täitsa tavaline külapood, suuruse poolest nagu mõne Eesti väikelinna, nagu Mustla, A&O pood - Venemaal kannavad sellised aga uhkusega nimega “maksimarket”. Poed suurusega nagu Tallinna Rimi, Maksimarket ja Prisma oleks otsapidi kokku pandud – need on “hypermarketid”.
Igal juhul see külapood oli nagu oaas meie jaoks – lisaks meile igapäevastele vajalikele kiirputrudele ja tavalisele saiale-leivale-vorstile, müüdi seal korralikus valikus pirukaid jms pagaritooteid, millest mina oli suurt puudust tundma hakanud ja ega teisedki pakutavast ära ei öeldnud. Piimatooteid oli ka muidugi, aga neisse ma nüüd teatavatel põhjustel suhtusin ettevaatlikult ja enne Peterburi oblastit ei tarbinud.
Mongoolia asulapoodides oli kompotte-konserve saada, aga hoopis teise hinnaga. Loomulikult tunti huvi ka viinaleti vastu, otsiti taga mingit “mõrnaja” nimelist püramiidi-kujulise pudeli ja loomapildiga jooki, kui sekkus turvamees ja soovitas hoopis üht tundmatut napsu ka proovida – õhtul selgus, et Siberi venelast tasub alati viina osas usaldada!
Laagriõhtu oli selles mõttes omapärane, et esimest ja viimast korda reisi jooksul tegi õhtusööki – Vello. Ta praadis meile sealt külapoest ostetud kanamune.
Külakesed, mis Mongoolias olid sellised ringikujulise planeeringuga, olid asendunud üli-klassikaliste Venemaa tänav-küladega. Majad olid peaaegu kõik halliks luitunud värvimata puidust, millel olid siis kenasti nikerdatud potisinist, harvem rohelist värvi akna piirdelauad. Sellised majad olid väga iseloomulikud tegelikult kogu Venemaa ulatuses.
Jõukamad kodanikud oli oma majad ära siniseks värvinud, maitsemeelega kodanikud aga olid päris kenasid tulemusi saavutanud.
Aga siinne kant oli kuidagi nukker-vaene. Umbes kolmandik majapidamisi oli maha jäetud. Elanike põhiline tegevus paistis seisnevat aia- ja metsasaaduste müügis. Ja see oli suure liiklusmagistraali äärne piirkond, ma ei kujuta ette, mis võib toimuda kusagil kaugemates kolkakülades.
Ostsime meiegi kartulit ühe vanapaari käest, kuna meil lahkelt lubati oma veevarusid täiendada, siis mõned pildid, kuidas üks külahoov seestpoolt välja näeb.
Piiriäärses osas oli Baikalimaa selline lage ja lauge.
Aga üpriski ruttu hakkas maastik meenutama natuke natuke nagu mägi-Altaid (metsased mäed) ja natuke nagu Häädemeeste kanti või Põlvamaad (liivased männikud).
Metsades olid tegelikult peidus vägevad tankipolügonid. Üks tehnikaime oli täitsa tee äärde ennast parkinud ja jahutas ülekuumenenud mootorit. Meie tuhisesime üllatusest suu lahti sellest peletisest (kes tahab tutvub tehniliste andmetega siit: http://et.wikipedia.org/wiki/2S3_Akatsija) mööda, Metsik aga oli julgem, pidas rehvide vilinal kinni ja läks sõprust looma.
Inseneer muidugi tahtis kõvem mees olla, keeras ümber ja läks ja lõi seda “akatsiat” käruga. Minu käruga.
Sõdurpoisid tundisid ennast selle rauahunniku sees turvaliselt, naeratasid viisakalt, aga olid hästi reserveeritud ja vähejutukad. Ju poliittundides spioonide kohta õpitu oli hästi meeles, isegi sõjariista tootmisaastat ei julenud meile öelda, samas luugist sisse piilumist meile ei keelatud.
Teeäärsetel reklaamtahvlitel tutvustati natuke moodamaid sõidukeid ka.
Baikali järvega olid meil algsed plaanid sellised, nagu kunagi motoreporteritel – sõidaks praamiga üle vastaskaldale. See idee on kahjuks täiesti teostamatu, nimelt autosid erinevalt tsiklitest siiski laevadega üle ei viida. Aga järve kaldal käisime ära küll. Igavesti külma veega on see järv. Ja uskumatult kivise kaldaga. Inseneer käis sees ka ära, oli naisele lubanud. Teised väga ei tahtnud minna, ühe erandiga, Lilleke sulpsas ka sisse.
Järve suubus sisse hulga jõgesid. Neil oli hea autode koolmekohtade võtmise suutlikust testida.
Et kohalikud järve ääres puhata armastavad, oli aru saada kaldal leiduva taara kogusest, lõkke jäänusest ja sellisest geniaalse konstruktsiooniga küpsetusahjust.
Baikali järve nime järgi on saanud nime ka üks jupike raudteed – BAM. Kuna just selles kohas paiknes raudtee mingi lõik sõna otses mõttes järve kaldal, sellest vaevalt paarikümne meetri kaugusel, samuti paiknes majajäetud liiprite rivi tegelikult lausa veejoone kõrvale valatud betoonalusel, tegime loogilise järelduse, et just selle magistraaliga ongi tegemist. Tegelikult sain eile sõbraliku vihje, et tegemist oli hoopis Trans Siberi magistraaliga, BAM jäi vastaskaldale. Peab tõdema, et rongliiklus oli seal väga tihe, selleks et selles piirkonnas üldse järve äärde saada, pidi raudtee alla jäetud tunnelitest läbi sõitma, mingite tõkkepuudega ei oldud üldse hakatud jamama, kogu aeg olnuks punane tuli ees.
Baikal nähtud, võtsime suuna Irkutski poole. See et Baikalis veel kala on, oli tee ääres näha. Koha peal suitsetatud ja kodus kuivatatud ning erineva suurusega järvesaadusi pakuti ohtralt. Ka meie jõugust need, kes kala söövad ehk siis kõik peale minu, tegi kalapeatuse. Et Inseneer rooli kalarasvaseks ei teeks, pakkusin end rooli. See oli viga. Inseneer ajas kala näost sisse ja siis tõmbas õlle kusagilt välja. Et siis ma pidin Irkutskini välja taluma kriitikat teemal, kuidas Patrol sidur ja käigukast ka krt teab mis veel vajavad mingit erikohtlemist. Ei saanud minust 4,2-usulist, taas kodus olles ostsin omale neljanda Land Roveri hoopis.
Lahkes Siberi pealinnas
Irkustki ümbrus Baikali poolt lähenedes oli üks kena koht: mägised metsad ja korraliku asfaldiga kaetud, aga kohati väga käänulised ja järskude tõusude-langustega teed. Ilmselt seetõttu oli ka kesmisest rohkem oli aga avariisid näha, eriti just igasugu krusadel oli ilmselt pidurid üles öelnud ja ennast sellisel viisil võpsikusse õnnestunud sõidutada.
Selle kandi rahvas oskas heast maastikuautost lugu pidada.
Vahetult enne linna jõudsime järele sellisele Venemaal mitte just levinud mõnusa bassihäälega jõmisevale Dodgele, mida piloteerisid kaks kena tšikki. Meile kui 7 nädalat kodust eemal olnud meestele see vaatepilt igal juhul meeldis.
Rongiliiklus oli endiselt tihe, raudtee ristumine maanteega moodustas lausa mingi omapärase ja autojuhtide suhtes ebaõiglase foori – said 2 minutit autod liikuda, kui tõkkepuu taas alla langes ja metallist turvapiire üles tõusis ning 15 minutit venis miskit veeremit. Igal juhul olid kerjavad noorburjaadid olukorda osavasti ära kasutamas. Teenistus oli hea, kui komm ei maitsenud, visati see ülbelt üle õla.
Sissesõit Irkutskisse oli üllatavalt tagasihoidlikult tähistatud:
Irkutsk on Tallinnast mõnevõrra suurem linn, aga kuidagi koduselt mõjuv. Linnas oli täitsa olemas Vene suurlinnale iseloomulikud magalarajoonid ja pikad sillad üle Irkuti jõe, kuid ka piisavalt palju rohelust ja ajaloolisi hooneid. Isegi see paneelelamute rajaoon meenutas pigem Mustamäed, kui Lasnamäed. Tegeleti seal põhiliselt vist transiidiga - selleks oli suur jõesadam ja isegi lennukeid ehitati.
Ühe arhitekti loomet kohates tekkis küll küsimus, et ei tea milliseid seeni peab sööma, et selliseid maju välja mõelda:
Vellol oli muhuklubi poolt saanud kohustuse pildistada üles kõik Venemaa 965 mudeli numbrit kandvad žapikad. Alles selles linnas oli tal esimene võimalus oma kohutus ära täita. Ühtlast pani ta välja suure rahalise auhinna, kui keegi sinna üle roninuks ja kroomosad kaasa võtnuks.
Meil tekkinud väike sõjaplaan analoogselt Barnaulile tutvuda kohalike off-roaderitega ja nende abil leida soodne majutuskoht ja asjalik töökoda ning tutvuda linna ja kohaliku elu-oluga. Lihtsaim võimalus kontakti saada oli lasta siia foorumisse vastav teade üles panna ja pool tundi hiljem oli juba info olemas (tänud Landyle ja LoJackile). Irkustkis on olemas täiesti korralik klubi koos foorumiga ja isegi väikese off-road suunitluse tööstusega.
Väike link: http://irkutsk-4x4.ru.
Seal lehel tasub kolada, aktiivne ja põnevaid üritusi korraldav seltskond.
Meie võtsime õhtul juba päris hämaras ühendust ühe aktiivseima klubilisega hr Vladimir Volkoviga, kes tegutseb seal klubi foorumis nime all „Volk“. Volk’il oli temaga telefonivestluse maha pidanud Inseneeri sõnul päris hea meel, kui äkitsi keset pühapäeva õhutpoolikut helistavad talle mingid väljamaalased, kes tutvustavad end põhja-pribaltikumi matkajatena ja paluvad abi leidmaks odav öömaja ja remondikoht.
Tegemist oli hoopis teistsuguse mehega, kui Baranuli-Sass. Suurt kasvu ärimees, kellel oli isiklik autokeskus – mitte kahekohaline garaaz, vaid keskmise Eesti autoesinduse suurune uus hoone (võrreldav näiteks Forss autokeskusega), kus oli vist oma 8 autotõstukit ja kohvik klientidele; ja maasturivarustust tootev metallitöökoda. Lemmikauto oli tal Toyota.
Saabus ta meie juurde koos viimase vindi peal raseda abikaasaga ja mul on hea meel tõdeda, et sellesama eelmainitud foorumi andmetel nädalapäevad peale meie kohtumist nende tütar ilmale tuligi. Volk oli meile välja sebinud ühe külaliskorteri – tuliuues majas möbleeritud 10 magamiskohaga rõdu, köögi, vannitoa ja kahe toaga korter. 2000 rubla esimene öö, järgnevad ööd oli odavamad. Autod sai parkida kohe maja kõrval asuvasse tarastatud ja valvuriga parklasse. Meie jaoks super!
Ja asi läks meie jaoks edasi lausa müstilise suurejoonelisusega.
Tassisime asjad tuppa, parkisime autod ära ja vahepeal naise koju viinud Volk oli juba maja ette orgunninud 3 taksot, mis toimetasid meid ühte kesklinna ööklubisse, kus meid ootas juba pikk laud. Põhimõtteliselt oligi tegemist tantsupõranda ja suure ekraaniga restoraniga.
Kuna koht oli väga uhke, siis põhiroa tellimisel hinnakirja vaadates kippus kõrisõlm kogu aeg reetlikult jõnksutama ja suu lahti jääma – praed oli hinna poolest nagu meilgi kallimates kohtades, aga õlu ja muu alkohol – Rootsis on ka odavam. Tõsi küll, joogikaardil olid ka ainult välismaised brändid.
Ja siis hakkasid lauda tekkima eelroad. Ma ei ole midagi nii fantastiliselt maitsvat eelrooga veel saanud – seal oli mitut sorti suupisteid, vinnutatud liha, seeni, kala, marineeritud küüslauku, jäätükkidega garneeritud salatit jpm vene köögile iseloomulikke suupisteid ja seda valmistatud gurmaanluse kõrgeimal tasemel.
Veetsime seal ülimeeldiva õhtu: Metsik, Inseneer, Vello suhtlesid Volkiga; laua kaugemas otsas mina, Maria ja Lilleke nautisime roogi ja kuulasime teiste juttu pealt (noh iseasi kes kui palju aru sai); kosmopoliit Eero kadus varsti tantsima; Saarlane jõi ära kaks pitsi viina, küsis, kuidas vene keeles tantsima kutsutakse, jõi ära kolmanda pitsi viina ja läks ka. Tantsima. Edukalt kusjuures.
Kui paari tunni pärast lahkusime - arve oli 8000rubla, millest Volk 2000 kinni tagus, siis 2 tükki meie seast jäid linnaga täiendavalt tutvuma, ülejäänud läksime korterisse tagasi Volkiga viina võtma.
Viina oli meil varutud piisavalt, mul oli Barnaulist saadik kaasas loksunud ka mingi pähkliliköör, mis mul õnnestus nüüd valdavalt Lillekesele sisse joota ja tänu selle ise suhteliselt kaine püsida, mistõttu mul avanes suurepärane võimalus jälgida alkoholi mõju seltskonna eri liikmetele. Kokkuvõte - Eesti mehel ei ole mitte mingisugust lootust siberlasega võrdselt viina võtta!
Volkile ei avaldanud joodud suur kogus alkoholi mitte mingisugust mõju, aga Metsik suutis õhu edenedes ainult koera moodi haukuda; Vello, kes sõnavara ja grammatika poolest valdab vene keelt praktiliselt perfektselt, hakkas äkki moodustama nii pikki ja segaseid lauseid, et unustas ise juba lause keskele jõudes ise ka ära, millest ta üldse rääkida tahtis; tüdrukud muutusid lihtsalt lustakateks ja saarlane ... . Saarlane otsustas, et temal on vaja ka pittu tagasi minna. Sai küll teist paar korda jõuga kööki tagasi tõmmatud ja istuma pandud, aga mingi hetk oli ta ikka kadunud. Me olime üpris kindlad, et rohkem me teda enam ei näe. Aga need saarlased on ju vintsked, tuli juba koidukul tagasi. Ei olnud ööklubi üles leidnud. Varsti laekusid ka ülejäänud puudujad. Lahkuva Volki kommentaar seltskonna alkoholitaluvuse kohta oli – noh ... nõrgad.
Lõõgastus
Minu jaoks algas hommik kusagil kl 11 paiku. Korteris oli täielik rahu – kõik magasid. Eelmise õhtu lõpetuseks, mis lõppes peale koitu, oli käinud isegi vannis ja nüüd ei osanud oma nohisevate kaaslaste keskel midagi targemat peale hakata, kui välja uitama minna. Panin ukse enda järel lukku ja lahkusin. Hiljem õhtul poolkogemata sain teada, et ukse võtmega lukustamise järel seestpoolt teda avada ei saanudki, nii et tegelikult olin ma eneseteadmata ülejäänud nagu natuke vangi pannud.
See kortermaja oli Eesti mõistes nagu uusarendus, isegi mõned välised ehitustööd olid veel lõpetamata, ja paiknes mingi magalarajooni külje all erinevate tootmis- ja äriettevõtete vahel. Muuhulgas oleks ma saanud 300m jalutuskäigu järel omale esindusest Range Roveri tellida (kirillitsas kirjutatakse see automark „Lend’ Rover“!) või veoauto Zil mootoriremonti teha või lihtsalt autokütust osta. Kui ma veel kilomeetrit või kaks olin jalutanud (ilmselt oli tegu „ulitsa deputatskajaga) ja ainult sellelaadseid ettevõtmisi kohtasin, siis sain aru, peaks suunda muutma. See oli hea mõte, sattusin kuhugi Mustamäega äravahetamiseni sarnasesse rajooni - korrusmajad, mille vahele olid rohealad pargikeste näol kujundatud ja platsikesed Volgadele.
Kuna mul kõht hakkas juba märku andma, siis soovisin leida mingit toidupoodi. Mustamäel olid selleks teatud vahemaade järel need ABC-tüüpi poekesed, sealkandis, krt, olid need tegemata jäänud. Poekese leidmiseks pidin hoopis kuhugi elurajoonist väljapoole kõmpima, taas sinna hästi tähtsale deputatskaja uulitsale, aga teise otsa siis seekord: seal oli näiteks majavalitsus nr 5, elektrivarustusega tegeleva ettevõtte kontor, vee- ja kanalisatsiooniettevõtte kontor jms asutusi. Väike roheline kiviaiaga ümbritsetud juudi kalmistu oli ka. Need kõik huvitasid mind vähe, leidsin oma poe ühe sellise maja esimeselt korruselt üles.
Esimese asjana valisin välja suure purgi hapukurki, uskusin, et saan rikkaks, kui neid korteris turustama hakkan, siis ülejäänud asjad. Kokkuvõttes pidin 2 kilekotitäit kraami mitu kilomeetrit käe otsas tassima.
Korteris oli kerge elutegevus tekkinud, napis riietuses Lilleke peitus kardina taha, ülejäänud polnud külge ka keeranud. Aga kui ma muna pannile lõin, siis tekkis kööki ka Metsik, vaatas mind harjumatult tänuliku pilguga, krabas hapukurgi ja ütles, et ma vingun küll palju, aga muidu olen hea inimene. Ja kurk olevat kole soolane. Oli jah, nagu keegi oleks soolakurgi soolase marinaadiga üle marineerinud. Ilmselt seetõttu kurgid mulle oodatud rikkust ei toonudki.
Edasi järgnes üks igav päev, tasapisi kõik ärkasid, kirusid soolaseid hapukurke, sõid kõhu praemuna ja vorstisaia täis ja läksid kas uuesti magama, vanni või hakkasid uuesti jooma. Ainsa erandi tegi Eero, kes pakkis asjad, teatas, et sõidab homme hommikul vara minema ja kadus ära linna peale. Rohkem mina teada näinud ei olegi. Hommikul oli korra tõesti läbi tulnud, maksnud ära mõningase osa ühiseid kulusid ja nii ta läks. Edaspidi olime seitsmekesi.
Need kaks, kes jooma hakkasid, muutusid aga tülikateks. Algul nad jõid koos sõbralikult, siis kaklesid omavahel sõbralikult nii et mööbel raksus, siis magasid köögis üksteise kaisus, siis ärkasid ja jõid sõbralikult koos edasi. Ja vahepael tülitasid teisi sooviga kas maadelda või niisama lolli juttu ajada. Esimest korda kuulsin, et Lilleke oskab päris kurja häält teha. Lühem maadlejatest istus seejärel vähemalt 3 minuti vaikselt, enne kui julges toast välja hiilida ja mulle jälle kaela vajuda.
Pikem maadlejatest aga sekkus õhtusöögi valmistamisprotsessi. Nimelt segas ta Maria poolt praekartulid (need samad kartulid, mida me ühest külast ostsime) munaga. Mulle tulemus üldse ei meeldinud ja kui ta särava näoga tuli uurima, kuidas mulle maitseb, siis ma teatasin ebaviisakalt oma ausa arvamuse. Oli näha, et toidutuunija solvus. Aga kuna mul tekkis paralleelselt kaks soovi – natuke omaette karskemas keskkonnas olla; ja valmistada praekartuleid viisil, nagu mulle meedlib (ehk lisada toidule muna asemele viinerit ja sibulat), siis teatasin juba ukse vahel olles oma plaanist minna uuesti poodi. Joodikud röögatasid rõõmust ja tormasid ukse poole. Õnnestus uks millisekund enne neid lukku keerata. Esiotsa ma ei taibanud, miks nad ust vaatamata kõvale lõhkumisele lahti ei saanud, tagasi tulles sain teada siis ukse lukustussüsteemi omapärast.
Õue minnes selgus, et pole seal karskem keskkond midagi, mingi kambake kohalikke oli nurga taga õlled lahti korkinud ja lõugas sõjakalt omavahel. Mõnusalt õllepudeliga ringijõmisevaid kodanikke oli tegelt teel poodi mitmeid näha. Ma miskipärast arvan, et meie joodikutel vedas, et nad välja ei saanud.
Seekord külastasin üht väiksemat poodi, miskipärast olid sealsemad müüjad palju tõredamad, aga oma sibula, viinerid, ketšupi ja bežeekoogi ma kätte sain.
Tagasi jõudes oli väga rahulik, sain kahe magava sõbra jalutsis (neil kahel kusjuures oli olnud tõsine plaan mulle akna kaudu ikkagi järgneda) kartuleid praadida ja selgus, et kartulitoidu ebahariliku maitse põhjuseks oli mitte sinna lisatud muna, vaid hoopis kohalikud kartulid maitsevadki hoopis teisiti. Anna andkes, Indrek, et ma Sinu tehtud poissmehe praekartulitest halvasti arvasin!
Hr Volkovi valdustes
Teist korda Irkutskis ärgates olime juba keskhommikuks väga tegusad, pakkisime asju ja taastasime korteris enam-vähem endise olukorra. Volk oli Inseneerile ka eelmise päeva pealelõunal kõne teinud, aga ilmselt vastaja diktsioonist juba aru saanud, et mingeid remonditööde teostajaid meist nagunii ei ole ja olime leppinud järgmise päeva hommikuks uue kokkusaamise.
Kuna Volkile kuuluvas töökojas tekkis vaba koht alles lõuna paiku ja ta oli millegiga ise ka hõivatud, siis esmalt viis ta meid hoopis kohalikke „tehnopilisesse“ ja jättis mõneks ajaks omapead. Tehnopolises oli piirkond, kus olid mõned romulad, autopesula ja koht, kus autosid müüdi. Noh teadagi, kellele need romulad huvi pakkusid. Metsiku team eelistas aga šašlõknajat külastada. Siis viisime autod pessu ja tutvusime Siberi autohindadega.
Venemaa autohinnad on jahmatavalt kõrged, pildil näha olevad üle 10a vanused kergelt roostes Volgad maksavad üle 100 tuhande rubla, sama vanad välismaised autod ikka mitusada tuhat. Veoautode hindu kirjeldatakse miljonites.
See ameerikaliku kabiiniga veokas oli Venemaal väga levinud pikamaaveok. Kuna Venemaal autorongi pikkusele esitatakse väiksemaid piiranguid, kui Euroopas, siis saavad juhid sõna otses mõttes kodu kaasa võtta. Need kabiinid olid tehtud klaasriidest ja epovaigust, mis võimaldas sellele erinevate markide radiaatorivõre kõlge sobitada. Nii kohtasime neid peaaegu identseid trucke, kandmas Mack’i või Internatsionali või hoopis Volvo logo.
Kuniks usbekid või mingid muud pilusilmsed lõunamaapojad meie autosid pesid, passisime niisama ja tutvusime kohaliku flooraga.
Autod kätte saanud, oligi paras aeg Volki töökotta sõita. Nagu ma varem kirjeldanud olin, oli tegemist tõsise ja soliidse ettevõttega, kus Inseneeril võimaldati autol õli ära vahetada ja veel mõlemal autol paar nipet-näpet korda teha. Volk oli tegelikult meie käsutusse lausa mehaaniku eraldanud, aga püüdes talle võimalikult vähe tüli ja kulusid teha, kasutati mehe teenuseid minimaalselt.
Muidu võib Volki off-road keskuse kohta rohkem lugeda sellelt kodulehelt: http://www.safari-4x4.ru/
Volkov kinkis meile ka oma hudipildiga ettevõtte kleebised, mille me uhkusega autodele kleepisime.
Järgmisena viis Volk meid vaatama oma teist ettevõtet, kus tegeleti off-road suunitlusega metalltoodete valmistamisega nagu stanged, turvakaared, kängururauad, ja autode metsasuutlikkuse tõstmisega. Seal garažeerus ka tema võistlusauto. Mis loomulikult oli ka Toyota.
See auto oli ikka päris karmiks ehitatud, baseerus see lühendatud Pinzgaueri raamil, mis tähendas siis sellist Eesti TR-3 mehe märga unistust: alumiiniumist reduktorsildu ja toru sees paiknevat kardaani – iseäranis „kännuohutu“ auto. Kusjuures raami tooriku oli Volk hankinud Riiast. Oranžis särgis on härra Volkov isiklikult.
Hoones sees oli pea kümmekond erinevat maasturit s.h mitu Uazikut ja üks kena auto ka:
Põnevam osa oli aga see „rauatööstus“:
Enne Irkutskist lahkumist palusime Vladimiril meid juhatada veel panka, kus oma rahavarusid täiendada saime ja tema ilmselgeks imestuseks soovisime ka külastada miskit linnas silma hakanud sõjamemoriaali. Teemaks ei tulnud, aga „aljošateisaldajatest“ vist ei oodata selliseid huvisid. Tegelikult me lootsime leida seal muuseumi, aga oli ainult miski poolvananenud sõjatehnika ekspositsioon.
Ja oligi aeg Vladimiriga hüvasti jätta ja alustada kiirmarssi kodu poole.
Siber ja eestlased
Meie marsruut läbi Siberi oli kokkuvõtvalt selline: Irkutsk - Krasnojarsk – Vambolõ küla - Tomsk - Novosibirsk – Omsk – Jekaterinburg – Perm – Jaroslav –Tihvin – Piiter – Tallinn.
Me läbisime selle vahemaa 10 päevaga, millest vast kokku 3 päeva kulus lähemaks tutvumiseks Siberi-eestlaste küla, Jekaterinburi ja Tihviniga. Ehk siis vara üles ja pimedas magama ning kõik ülejäänud aeg oli „ehhh daroogii ...“.
Teed tegelikult olid üllatavalt heas seisus ja moodsad. Suurlinnade ümber olid rajatud ümbersõidud, suuremad ristmikud olid mitmetasandilised, isegi ummikuid ei olnud, kui Piiter kõrvale jätta. See kõik kehtib muidugi linnade vaheliste magistraalide kohta. Kui sellelt maha keerata, siis on kuulsad vene teed on eheduses täitsa alles - kui just pole südasuvi, siis mitmerattavedu ülimalt soovitav. Põhimõtteliselt kui teedel liikusid moodsad autoveokid ja nende vahel oli järsku poolhaakega 6x6 Kamaz või Ural, siis oli selge, et tegu on mingi maapiirkonna kaubavarustusega tegeleva veokiga. Ka reisijatevedu oli selliste 6x6 või 4x4 furgoonidega lahendatud.
Võib olla kõige kehvem teelõik oligi päevateekonna kaugusel Irkutskist, nagu kiuste me tegime seal ühe vähestest öö-sõitudest. Öise sõidu tingis asjaolu, et Inseneeril tekkis kontakt eesti motomatkajatega.
Tsiklistidel oli nimelt julgestusautoks üks pirakas Fordi-kastikas koos proffesionaalse offroad-autojuhi Joeliga. Joeli pildid ja motomeeste reisist tehtud väikese kokkuvõttega saab sellel ingi abil tutvuda: http://forum.4x4.ee/viewtopic.php?t=31068
Pirakas Ford.
Kuna ka nemad olid juba hulka aega Venemaal ringi tiirutanud, siis oli mõlemapoolne loomulik soov kaasmaalasi näha. Kohtumispaigaks sai mingi pisem linnake. Tsiklimehed jõudsid varem, said kõik vabad toad linnakese kummaski hotellis omale ja võtsid meid vastu porgandpaljalt, ainult saunalina ümber ja juuksed peas tilkumas. Esteetilistel kaalutlustel lisan pildi siiski tühjast hotellikoridorist.
Kuniks mehed riietusid, üritasime me ka hotellis tube saada, aga mida ei ole, seda ei ole. Seetõttu tegime esmase tutvumise õues, pärastpoole siirdusime ühisele õhtusöögile.
Söögikoht oli välise päris uhke akvaariumi ja pika-pika menüüga.
Kui pikk tellimise protseduur läbi sai, siis läks lahti üldine sumin, kõik rääkisid omavahel oma muljeid nagu sellistel puhkudel ikka. Tsiklimehed, neid oli kokku 10 - 1 auto ja 8 rattaga, rändasid natuke teistsuguse loogikaga võrreldes meiega – nemad lähesid oma eesmärgile siinusoidi mööda rahulikult vene eluga süvitsi tutvudes. Ju neil olid seda finantsi, aega ja spetsiifilisemat huvi just Venemaa vastu märgatavamalt rohkem kui meil.
Tasapisi hakkasid lauda tellitud road saabuma, aga kui vahe esimeste ja viimaste toitude vahel juba kahtlaselt pikaks venis, hakati asja uurima ja selgus vene söögikohtade põrutav loogika – kui menüüs kirjas olnud toitu köök tegelikult hetkel ei valmistanud, ega siis sellest pisiasjast klienti teavitama ei pea. Las passib ja kui nälg ikka käes, küll ise uurima tuleb.
Peale lahkuminekut oli sügav öö käes ja meil eelhäälestus öö tubastes tingimustes veeta endiselt alles. Seda soosis ka asjaolu, et vahepeal oli sadama hankanud. Seni polnud me vihma saanud. Jätkasime oma sõitmis edasi-suunas lootuses mõni rekkameeste motellgi leida. Suuremate linnade ümbruses neid kohti on tegelikult päris palju, kuid seekord olid kõik viimseni täis. Polnud meil kohta päikese all, kuigi üks tanklapood seda lubas.
Viimaks öösel kella kahe paiku tuli siiski otsus, keerame kuhugi tee kõrvale ja paneme ikkagi telgid üles. Ega sellega ka lihtsalt läinud, mingi metsane piirkond juhtus olema ja vat ei ole platsikest nelja telgi jaoks, ragistasime üle tunni aja võpsikutes, enne kui otse mingi metsaväljaveo traktori jälgedele telgid üles sättisime. Ja sadas endiselt. Ja telgi alla oli mingi puujuurikas jäänud. Ja Metsik, krt, suutis jälle kahe tunniga oma une ära magada ja kõik kella kuueks jälle maast lahti peksta. Kole oli olla.
Alanud päev oli õnneks tegelikult hea päev, kohtasime kogu meie reisi ainsat sõitvad zahhaari.
Ja nihukest vene imet. Tegu oli ühe gaasi-naftafirma geoluure sõidukiga, mille meeskond oli tee äärde sööma läinud. Pidime hulka aega passime, enne kui nad välja ilmusid. Ja vaatamata Inseneeri vihjetele keeldusid otsustavalt oma sõidukit seepoolt näitamast, proovisõidust rääkimata. Riikliku tähtsusega värk! Tavalised külamehed pidid selle teise pildi peal oleva asjandusega hakkama saama.
Ma ei tea täpselt, kas Metsikul oli kohe algusest saati see eesmärk või tsiklimeeste räägitud jutt, kuidas nad Siberi-eestlaste küla külastasid ja ebasõbraliku vastuvõtu said, igal juhul tema selle idee seal Tomski kandis välja käis ja ka vastava abipalve siia foorumiss üles panna lasi. Selle foorumi teate peale helistas Metsikule ka üks ta kolleeg, kes oli just sealkandis, Vambolõ külas üles kasvanud, Eestisse kolinud, rekkameheks hakanud ja pani meile südamele, et me iga hinna eest ikka sealt läbi läheks ja Langemetsa Vollile tervisi viiksime. 4x4.ee foorumi abil ka meile selle küla koordinaadid hangiti ja sinna poole me ka suuna võtsime.
Kuidas me Vambolõsse läksime
Vambolõ (kunagi kandis ta nime Vambola) juurde saamiseks tuli ajaliselt mitmetunnine kõrvalepõige suurelt trassil eemale teha ja seetõttu oli meil ka suurepärane võimalus Siberit ka „seestpoolt“ näha.
Algul polnud nagu vigagi – asfaltteed ja muud kommunikatsioonirajatised.
Hiljem läks karmimaks - esmalt asendusid asfaltteed kruusateedega, veel hiljem, üsna Vambolõ juures tuli sisse juba klassikalisi off-road elemente - tulvavesi oli natuke pahandust teinud. Ziguliga poleks enam edasi saanudki.
Külakesi oli teel mitmeid, kõik ühesugused hallid siniste triipudega ja kõikjal ringiuitavate koduloomadega. Selles Siberi piirkonnas kasvasid ka võimsad kasemetsad.
Torkas silma ka see, et venelastel on viimase sõjaga hoopis teistmoodi suhted kui eestlastel, pea igas teises külas oli hästi lihtsate vahenditega väike memoriaal loodud. Nagu meile hiljem Vambolõs räägiti, siis tegelikult neid hoitakse lausa riigi poolt korras. Iseasi on muidugi see, kas veel allesolevad veteranid eelistaks sellisele ideoloogilisele toele võib olla pisut paremat majanduslikku tuge või mitte. Aga võib olla on siin ka mingit mõtteainet poliitikutele, et miks maast madalast sellisest ausamba-värgist lugu pidama õpetatud venelased võivad ootamatult valulikult mingi kuju teisaldamisele reageerida.
Leninid olid ka kõik ilusti alles, aga nende puhul on näha, et ajahambajälgi enam peita ei viitsita.
Liiklus oli aokalüptiliselt hõre ja inimesi nägi harva, harva oli ka põllumajandustehnikat, sest peale sundkolhoosistamise lõppu oli selles piirkonnas põllumajandus soiku jäänud - liialt kaugel on suuremad linnad, kuhu toodangut turustada ja kust omale tootmisvahendeid hankida. Rahvas tegeleb peamiselt potipõllumajanduse ja metsavargusega. Tähtsaimad kliendid on pensionärid ja kooliõpetajad, neil on tagatud riigi poolt mis sest, et väike, aga see-eest kindel ja stabiilne sissetulek.
Paari kilomeetrit enne Vambolõd oli mõnevõrra suurem keskus. Tegime seal väikese peatuse, päris mitmel meie seltskonnast oli naksitrallilik komme iseendale kirju saata ja selles vägevas majas asus ka postkontor. Meid kui turiste muidugi märgati, vähemalt kümmekond last kogunes meid vaatama. Kohatud klienditeenindajadki tundsid huvi, kustkandi rahvas siiakanti nüüd sattunud on. Estonetsid olid hästituntud sõna, siira rõõmuga räägiti meile, kuidas meil olla kohutavalt jopanud, et naaberkülas olla täitsa juhuslikult suur estonetsite populatsioon.
Sellest keskusest Vambolõse oli uus tee ja vana tee. Uus tee oli mälu järgi vist 11km pikk ja vana tee, mida eriti ei kasutatavat, umbes 5km. Kuna meie kollektiivis oli offroaderite või offroaderite seltskonnas figureerivate tegelaste kontsentratsioon keskmisest kõvasti suurem, siis valiti loomulikult otsetee läbi metsa. Mitte keegi ei ole seda meie seast kõva häälega välja öelnud, et tegu oli just vale otsusega, aga kindlasti väga praktiline see otsus ei olnud. Me seda 5km läbisime üle kolme tunni, aga põhimõtte pärast tagasi ka ei pööranud. Kinni jäime ja vintsi abi vajasime juba külast välja sõites umbes 100m pärast.
Edasine meenutas sellist offroaderite üritust nagu „Suvesõit“. Me nimelt pidime läbima ühe tiheda mitmekesiste pinnavormidega kasemetsa, mida läbisid mõned ojad, kus leidus orge ja mägesid, loomulikult ka raiesmikke ning võpsikuga ümbritsetud heinamaasid ja lisaks sellele oli mets paar aastat tagasi ilmselt kõvasti põlenud, igal juhul horisontaalasendis söestunud puid oli peaaegu sama palju kui vertikaalasendis kasvavaid puid.
Teed kui sellist, isegi kui seda iseloomustada sõnadega „eriti ei kasutata“, tegelikult ei ole enam mitu aastat olemas (ilmselt peale põlengut ei viitsitud puid eest koristada ja nii ta võssa kasvaski) ja me ragistasime sealt lihtsalt kompassi järgi läbi, veetes märkimisväärse ajast kõvasti erinevate kändude otsa kinni rammitud Inseneeri Patroli sealt maha kangutades.
Aga tore oli vaadata, kuidas offroad ajas inimestele elu sisse – Inseneer on iseloomult buldooserijuht, pole asja, millest ei sa tema arust piisava hooga üle sõita, krdi käru sabas rikkus ainult kõik ära. Vello kes muidu eelistas vaikse-vaikselt tagapingil tukkuda, muutus järsku Liidriks, kes valjuhäälselt vägesid juhtima asus – Sina trossiga sinna puu juurde, Sina tassi hi-lift selle koha peale, Sina lükka seda nurka sinnapoole jne. Saarlane tormas sellise kiiruse ja energiaga ringi, et suutis samaaegselt üktsteisest 10m kaugusel asuva auto vintsitrossid välja vedada. Ja see möll toimus parmupilve keskel. Aga parmud sealkandis, on nagu meil vapsikud, sellised mehe pöidla mõõtu.
Kokkuvõttes pääsesime sealt veidi kõverdunud roolivarrastikuga ja Vello rugged-klassi sülearvuti ekraani tekkinud praoga.
Metsast läbi saanud, leidsime end värskelt raiesmikult, mille kaugemas otsas olid Zil, belarus ja mõned mehed. Kimasime sinnapoole: mehed lõpetasid koheselt töö, kogunesid rivisse ja olid kole ehmunud olekuga. Metsik, kes taas juhtimise oma peale võttis, hüppas autost välja ja hõikas meestele tervituse: „Tere mehed!“. Vaikus. Metsik hakkas siis juba vene keeles seletama, et Vamolõ küla ja Langemetsa Vollit otsime. Korraga üks meestest prahvatas: „Eesti mehed olete va?“. Olimegi esimese Siberi-eestlase
üles leidnud. Langemetsa Volli, kellele me külla minema olime, tegi natuke kaugemal metsa ja saime juhtnöörid tema ülesleidmiseks. Mulle tegi kõige rohkem nalja ülejäänud metsameeste näoilme, kuidas tuleb hulk võõraid ja kukuvad ühega nende hulgast mingis täiesti arusaamatus dialektis rõõmsalt rääkima. Nagu oleks hoovi UFO maandunud ja naabrimees androidid rahulikult oma juurde õlut jooma kutsunud.
Vennad Langemetsad leidsimegi juhatatud kohast. Nende esimene raktsioon oli sarnaselt eelmisele – Suur Ehmatus. Mehed jäid rivvi seisma, jalaga lükati mootorsaag käru ratta taha rohkem varju ja vaatsid meid vaikselt. Ka tervitusele „Tere mehed!“ ei reageeritud üldse. Mõne aja pärast tuli hoopis ettevaatlik küsimus „a võ kto?“. Vennakeste eesti keel oli lihtsalt natuke rohkem rooste läinud kui eelmisena kohatud mehel. Kui lõpuks eesti-vene segakeeles meie eesmärk ära oli seletatud, oli näha kuidas meestel suur pingelang tekkis. Kuna nende tegevus oli mitte just päris legaalne metsatöö, siis kartsid nad lihtlabaselt metsavahti. Igal juhul otsustati meid võõrustada, lõpetati kiirkorras töö ja puudega koormatud 53-e sabas me Vambolõsse jõudsimegi. Vahepeal käis Volli piilumas, ega metsavahti ei ole kusagil passimas.
| ||
| Mida teha, kui Sa pead kolm päeva järjest autost ainult välja vaatama Venemaa peaks olema üks müstiline koht siin päikese all. Aga kui sa pead teda lihtsalt läbima, isegi mitte ühest otsas teise, vaid ainult keskelt alustades tuleb jõuda ühte äärmisesse serva, siis polegi nagu peale maanteelindi jälgimise midagi teha. Igav, eks ole.  Teede olukord on täiesti rahuldav, kardetud suurlinnadest läbisõitude asemel on ehitatud ringteed, muudkui lenda, peaasi et sellisele asjamehele vahele ei jää.  Juhil on tegevust, rutiinne, aga ikkagi. Ülejäänud vahivad niisama ja püüavad midagi huvitavat leida. Mina olen paandunud ebapraktiliste ja ebaökonoomsete autode friik - püüdsin lihtsalt teel kohatut võimalikult palju jäädvustada. Tulemused esitan järgmises peatükis, siis saavad normaalsed inimesed terve peatüki korraga vahele jätta. Millega me siis sisustasime aega teel Tomski oblastist Peterburi oblastisse, toon mõned eredamad seigad välja. Üsna seal Tomski kandis näiliselt tee ääres parkivast rekkast möödudes pani Metsik meeleheitlikult kisama: „see on siin kinni jäänud, vaadake! Me peame talle appi minema“. Ińterkollegiaarne värk. Loomulikult läksime. Poolhaakega veduki oli teeäärde pargitud, et juht koos oma naisega hommikust teed saaks juua. Aga 23t mahlapakke vajutas auto nende meelepahaks pehmevõitu teepeenrasse.  Juht kirus oma kolleege, kuna lällari teel esitatud abipalveid ignoreerisid absoluutselt kõik tema kolleegid. Meie kahe Patroli abistamisvõimesse suhtus ta pehmelt öeldes skeptiliselt, aga ei keelnud meil proovimast. Panime vintsitrossid läbi ploki külge ja tegime esimese katse – Patrolid lähenesid rehvide lohisedes rekkale, aga rekka ise samaaegselt vajus pigem kraavi poole. Patrolid tulnuks rohkem tee telgjoone suunas paigutada, samuti sai selgeks, et ühte head ankrut olńuks vaja.  Me oma tegevusega olime tähelepanu pälvinud: möödasõitjad vähendasid märgatavalt kiirust, et meie arusaamatut tegevust vaadata, ka vastassuunast tulnud DPS-patrullauto jäi lausa teepeenerale seisma, mendid tulid välja, panid mugavalt suitsud ette ja hakkasid nagu loožist tsirkust vaatama. Õnneks üks rekka jäi ka seisma ja oli nõus ankruks hakkama. Silmanurgast mentide poole piiludes pargiti välimine Patrol lausa tee telgjoonele ja teine kohe tema ääre ja köideti mõlemad rekkale sappa. DPS-nikud ärkasid oma letargiast üles ja sulgesid oma vilkurialusega ühe sõidurea ning hakkasid liiklusreguleerimsiega tegelema.   Siis oli mitu minutit põnev - vintsid kiunusid, tross võbeles, plokk naksus kurjakuulutavalt, Patrolid venisid mitu cm pikemaks ja pisitasa tuli maanteesaurus teele tagasi. Käes!  Seda juhi õnne ja rõõmu, püüdis pakkuda meile teed, siis tühjavõitu rahakoti vahelt lausa 50-rubast (=2Eur), millest Metsik suurejooneliselt loobus ja läksime suurte sõpradena lahku. Ka mentidega jätsime sõbraliku noogutusega hüvasti. Sealkandis on nüüd eestlased rekkajuhtide ja DPS-nikute silmis tegijad mehed. Linnasid läbisime väga vähe, kuna neist oli võimalik ringi sõita. Minu mõningaseks imestuseks avaldati üskmeelselt soovi Jekaterinburgi külastada. Kunagi kandis see linn nime Sverdlovsk, ühe Lenini aegse peaministri auks. Linnas oli 2 asja, mida külastada – tehase muuseum ja loomaaed. Urali raskemasina tööstuse muuseum asus kesklinnas mingite uhkete parkide ja väljakute piirkonnas ning oli täiesti suletud, kuna on pühapäev.   Mina ei tea, mida Inseneer näha lootis, mind huvitanuks treipinkide tootmise ajaloost rohkem Ural veoautode kohta midagi rohkem teada saada. Aga juhul kui tal oli sama soov, siis oleksime mõlemad pettunud, kuna eeltoodud veoautosid toodetakse tegelikult hoopis Tšeljabinskis. Mis asub ca 250km kaugemal ja ilmselt omab oma muuseumi. Siis külastasime hoopis loomaaeda. Mina olin oma varasemas elus külastanud kahjuks ainult Tallinna ja Riia zoopark-tüüpi loomaaedu ning mingit pisemat loomaaeda Stockholmis. See oli nüüd siis neljas ja hoopis teisugune. Jekaterinburgi loomaaed on nimelt selline loomaaed tüüpi loomaaed, kus loomade puurid asuvad kolmes tasapinnas kivimajade ja asfalteede vahel ja rohelust on väga vähe. Mahub see asutus umbes samale suure pinnale, kui Tallinna Loomaias on ainuüksi erinevatele kitsedel reserveeritud. Puurid muidgi olid kordades kenamad, kui need vanad Tallinn Zoo silkaadist ja roostes aiavõrgust kokkupunutud kiskjapuurid. Loomade valik oli tavainimestest külastajatele orienteeritud – suurkiskjad karud, lõvid, tiigrid, krokodill, jõehobu ja ohtralt igasugu väiksemaid tegelasi ka. Ei olnud üldse viisesaja meetri pikkust promenaadi, mida ääristanuks tosinkond puuri ainult Tadžiki markuuridega, vaid ilusasti 1 puur ühe loomaga, teine puur järgmise loomaga, kolmas puur kolmandat liiki loomaga jne. Nende kohal järgmine rivi ja siis veel üks. Karusid oli natuke arvukamalt esindatud, vene rahvusele südamelähedane loom ikkagi.     Siis oli meil juba seal Irkutski kandis tekkinud Inseneeri ja Velloga selline veider mõte, et vaja üks allilmastiilis grupeeringupilt teha. Igasugu grupeeringuid on Eestis maffiat teinud: Krasnodari, Solikamski, Kemerovo, Kaasani, Novosibirski, Permi jne jne. Päris mitu neist linnadest jäid Venemaa mastaape arvestades meile lausa teele, ainult 30km põige olnuks vaja teha, Metsik tiim meie häid plaane ei mõistnud ja ei tahtnud sellest kuuldagi. Seetõttu sellist hea pilti teha ei saanud – need neetud moodsad ümbersõidud jätsid linnasildid alati paarikümne km kaugusele või oli sildi juures peatumine lausa keelatud. Lõpuks tegime hädaga siis Permi teeviida juures pildi ära.  Piltide hulgast leidsin ühe analoogse pildi veel, ainult googeldamine Arhangelski grupeeringu kohta mingit vastet ei andnud. Aga ega me siis seetõttu vähem kõvad mehed ole. Ja Konev oli ka kõva tegija omal ajal. Kuna ma reisile olin kaasa võtnud paksu raamatu marssal Zukovist, siis ma isegi teadsin, mis ametimehega tegu oli.  Reisikorralduses oli meil muutunud niipalju, et hommikusöögid telklaagris kippusid ära jääma, peale äratust tuikusid uimaselt kaks tiiru ümber telgi, siis pakkisime oma vettinud laagri ja tunniks-kaheks teele, kuni kohtasime nn rekkameeste majutusasutust, kus oli võimalik hommikusöök tellida ja vahel isegi vesiklosetti tasu eest külastada.. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nende äride, kus tuleb leti äärest tellida, söögi kvaliteet jätab üldjuhul tugevalt soovida, söögikohad, kus saab lausast tellida – päris hea. Õhtusöögiks kippus tüüpselt ikka sai ja vorst olema, pakisuppidel esialgset menu enam polnud.  Ööbimiskohatade valikul olime saavutanud ülimalt pohhuistliku-proffesionaalsuse – kus hekk oli, sinna taha läksimegi magama. Ükskord sattusime ka mingile metsalangetusalale. See oli eriti hea koht, ainult kole karuhirm tekkis. Selle eest leidsime väikse tiigi, kus sai isegi väikest viisi vannis käia.    Ilmselt kõik mäletavad, et juulis-augusti põles Venemaal kõvasti.  See tegeliklult ei ole põleng, vaid väga ilus päikeseloojang. Aga selliseid tossuseid piirkondi me ikka natuke nägime ka, korra isegi kulupõlengut. Ka tiirutas metsavahel tuletõrje patrulle ja olid lausa mingi katastroofi keskused valmis seatud.   Aga see kõik oli mittevajalik, kuna me olime sattunud mingi vihmapilve alla, mis meid visalt päev läbi jälitas ja öösel sellise keskmise seenevihmaga üle kallas - vesi telki ei tunginud, aga ebameeldiv rõskuselõhn kippus juba asjadele külge jääma. Ja see pagana pilv jälitas meid täitsa Peterburini välja. Ja kui ma oleks Savisaar, siis ma kuulutaks: "MEIE KUSTUTASIME PÕLEVA MOSKVA!". |
Kas Venemaal uunikume ka on
Kui jätta kõrvale asjaolu, et Venemaa autotööstus on muust maailmast (kui India kõrvale jätta) paarkümmend aastat maha jäänud, siis eriti ei ole. Tõsi küll, Venemaal toodetud veokid ja maasturid on kõik tootmisesse lülitatud juba eelmise sajandi kuuekümnendatel ja üldjuhul siiani tootmises, mujal arenenud maailmas oleksid nad kõik tõelised reliktid, siin igapäevatöömesilased.
Nagu Eestiski, tuli aeg-ajalt vastu vanu Volgasid. Oli rõõm näha, et need autod on siiani au sees ja üldjuhul rotikatega tegemist ei olnud. Mõni oli isegi rõõmsalt kahevärviliseks värvitud.
Külades oli endiselt hinnas Gaz 69 - tõsi küll, neid oli ikka võimaluse korral kaasajastatud ja presendiga kaeti neid nüüd harva. Teisel külapildil on minu mälestus lapsepõlvest – ühesilindriline ja käsisiduriga pisike põka Dt-20, endiselt ka Venemaal potipõllumeeste käes hinnatud aparaat.
Kolmas tegelane, keda tavaliikluses täitsa kohtab, on Gaz 63. Ehk siis kuulsa Gaz 51 nelikveoline vennake. Nagu ma eelnevalt ka maininud olen, siis selle auto eakaaslast Zil 157 liikumas nägime ainult korra. Vanade tsiviil-Zillide saatus on kusagil tagaaedades vaikselt maasse vajuda. Aga sõjaväelennuväljadest möödudes võis ometi täheldada, et teenistuses on neid nii mitmeidki, furgoon või raadiomast seljas, moodustavad päris pikki rivisid teinekord.
Vene armee see osa, kes tänavatel ringi pidi liikuma, on muidu põhiliselt 6x6 Kamaz’le üle läinud. Kolonne oli päris ohtralt teedel liikumas.
Kamaz oli üldse tegija, kasutasid neid nii rahavedajad kui ka maanteepolitsei.
Esiotsa tuunides saab päris hirmuäratava tulemuse.
Rasekmad asjad oli muidugi endiselt Kraz’ide sappa köidetud.
Minu siiraks imestuseks oli väiksemate linnade ühistransport üle ehitatud Paz 672 tüüpi busside (omal ajal väga kõva buss muidugi) järeltulijatele Paz 3205. Imestama ajas eelkõige asjaolu, et need peletised sõidavad endiselt ringi mitte just ökonoomse Gaz 53 mootorite jõul ja istekohti on neis päris kasinalt. Tundus, et ka suuremate Siberi linnade väiksemad liinid olid sellistega komplekteeritud. Kesk-Venemaa linnades oli neid päris palju näha, siinpool enam mitte. Aga kuidagi suurejooneline oli kuulata, kuidas V8 plödina saatel need bussikesed, ise rahvast pungil täis, ringi kihutasid.
See Uraliga soliidselt ringi põristav taat oli tegelikult üsna omapärane loodusnähtus – paistab siuke üsna kohalik parm välja, aga tegelikult oli hoopis prantslane. Ja Urali pidurid ja mõned teised veermikuosad oli Vello terava silma hinnagul mingu muu lääne tootega asendatud. Ja seljas on tal moodne tsiklistivarustus, kuigi pealtnäha presentjope ja vatipüksid. Kusagil tanklas teda lähemalt uudistades, kontakti astumata, selgus et taat ei rääkinud tegelikult eriti vene keelt ka. Päris karm niiviis reisida.
Mida veel kohtasime. Sellised Eestis juba päris eksootilised asjad nagu
Multicar oli:
Tatra oli:
Vana ameeriklane oli:
G-mersu oli. Peab tunnistama, et erinevalt mongolist peab venelane „geest“ rohkem lugu kui „defekeast“.
Kütusevaraste peletamiseks oli selline nipp kasutusele võetud:
Sellist asja ei olnud Inseneer ja Vello ka varem näinud - Urale toodetakse nüüd ka kahesillalistena.
Uaz 469 ja selle modifikatsioonid oli täiesti tavapärased liikluses. Uaz Hunter’eid ja Uaz Patriot’e oli aga väga vähe näha. Ilmselt ei ole tüüpiliselt vene uuemale autole hind ja kvaliteet omavahel paigas.
Bobcat oli ka. Aga nipp, kuidas laadur treilerile saada, oli pehmelt öeldes mõnevõrra omapärane.
Siis ma otsisin üles kolme erineva USA-pärase rekka pildid. Kõik kolm on erinevat marki. Aga kabiini poolest üsna sarnased. Võib oletada, et kusagil on kabiinide tehas ja sõltuvalt tellimusest sobitatakse kindla automargi radiaatorivõre, tiivad ja esituled kabiini külge ja saadaksegi just sobiv toode.
Vahel oli teel takistusi. Kui vähegi võimalik, siis ei olnud mitte mingi probleem teepeenar kasutusele võtta, kogenenumad Venemaalkäijad räägivad ka kahes reas möödumisest, siis võetakse lisaks teepeenrale kasutusele ka kraavipõhi. Igal juhul on see seaduskuulekam tegevus, kui pideva telgjoone ületus, mille eest minimaalne karistus on jalameheks jäämine.
Aga teemärgistus kaasajastub jõudsalt. Ja ütlemata hea meel oli sõna Tallinn viimaks siltidelt leida.
Reis kestis 40 päeva ja läbisime 19 350 km
SUURED TÄNUD
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar