21. päev

Jakutskist otsustasime siiski mööda sõita ning kiirustasime Aldani jõge ületavale autopraamile.

Eelnevalt suutsid kohalikud veel välismaalasi lüpsta, väänates tanklas kütusehinnale kõva protsendi otsa.

Nagu ikka, ei tasu usaldada kohalikelt pärinevat informatsiooni. Igaüks, kellelt pärisime, andis ülesõiduaegade kohta erinevat teavet. Sestap
pingutasime läbi öö ja polaarpäeva hämaruse, et ruttu sadamasse saada.

Kiirustamisel oli oma hind.
Ühel hetkel otsustas Hiluxi varuratas, et veereb edasi oma teed iseseisvalt.
Põgeniku puudumise avastasime alles kilomeetreid hiljem.
Tagasipöördumise ja mõningaste otsingute järel tuvastati isepäine ratas (nn Kolõma Liduv Rehv) koos kaasa veerenud numbrimärgiga osava tolmumaskeeringu
alt teeäärses võsas.
Ratta kronsa oli aga puru ning ratas rändas koormahunniku otsa.

Lõpuks keset ööd sadamasse (loe: heinamaa jõekaldal) jõudes selgus, et öösel enam ükski praam ei sõida. Järgmine pidavat väljuma kell 9 hommikul.
Väljuski. Ainult mitte kohaliku aja vaid eesti aja järgi kell 9. Arvestades seitsmetunnist ajavahet jäi uneaeg seega pea olematuks.

Paar tundi jõel ning olimegi teisel kaldal.
Veidi sõitu ning leidsime suuremas külast maanteetööliste baasi, kus Hiluxi rattakronsa kvaliteetselt ja mõõduka tasu eest (1 Vana Tallinn) korda tehti.

Saime ka infot teelt kõrvale jäävate hästisäilinud koonduslaagrite kohta, mida loodame tagasiteel külastada.

Kuskilt tööriistakastist leiti meie jaoks paar käntsakat suitsutatud karuliha. Kuidas see seedimisele mõjub, selgub lähiajal...

Geoloogide Uralitest pumpasime soodsa tasu eest 200 liitrit kütust oma paakidesse ja olimegi valmis viimast tsiviliseeritud punkti hülgama.

Ning Kolõma Kontide Tee alustas meie ees looklevat tõusu kõrgele mägedesse.

Veidi ka Kontide Teest ehk Surmateest.
Stalini ajal rajati koondus- ning sunnitöölaagrite vangide jõul Jakutskit ja Magadani ühendav tee.
Erakordselt raskeid olusid (mäed, kuristikud, sood, metsad, jõed jne) läbiva kitsa ja ohtliku trassi ehitamisel olevat karmimate hinnangute kohaselt
hukkunud ränkade töötingimuste tõttu suisa iga teemeetri kohta üks vang. Kontide Tee pikkus on ca 2000 km, igaüks võib hukkunute numbri ise arvutada.
Nimetus Kontide Tee tuleneb sellest, et ega keegi hukkunuid maha matma hakanud, nad visati lihtsalt maanteetammi täiteks.
Teisisõnu sõidame me piki 2000 km pikkust kalmistut.
Teeäärsed kuristike servale püstitatud värskemad ristid näitavad, et lagunenud Surmatee nõuab veretasu ka tänapäeval.

Rada on kitsas, kohati ei mahu kaks autotki kõrvuti, ühel pool pilvedesse tõusev kaljusein, teisel pool sadade meetrite sügavune kuristik, libe kruus,
läbinähtamatu tolm, suured rekkad ohtlikul rajal...
Mida edasi, seda kirbemaks muutub ka suitsuving, mis pärineb arvukatest metsatulekahjudest mägedes.

Ja mõnekümne km pärast Shamaanikaevu eel lõhkes mägiteedel ribadeks LC 100 rehv, tuld ja kummitükke igas suunas süljates.
Muhomari (Väints) sõnul olevat see MÄRK. Mille kohta täpsemalt märk käis, seda ta veel öelda ei osanud...

Veidi hiljem on tee suletud - eespool on mäenõlv tee peale lõhatud ning nüüd koristatakse rususid.

Üsna jahedaks võtab seest kui maasturid põhjatute kuristike serval turnivad, aknast alla vaadates sügavuses uduselt jõgi või puuladvad paistmas.
Veelgi lõbusamaks läheb aga siis, kui vastu tuhiseb täiskoormas KAMAZ, teel ruumi aga vaid ühele masinale.
Ning loomulikult varingukohad, mida iga natukese aja tagant näeb - kus on osa teest vihmade tõttu sügavusse vajunud, kus aga kõrgemalt kivirahnud tee
peale prantsatanud.

Kui aga mõelda, et sama teed ehitati puhtalt inimtööjõu abil ning miljonid vangid lumetormides kui lõõskava palavusega vaid labidate-kangide abil
kaljuseina radasid murdsid - siis tulevad endalegi külmavärinad peale.

See kõik leiab hetkel aset Kolõma Kontide Tee nn "uuel teel".
Meie aga suundume edasi hüljatud ja täielikult lagunenud ning sildadeta "vanale teele"...

____________________________________
Marko Kaldur, kroonik
Siberi ekspeditsioon MAGADAN 2012
www.magadan2012.blogspot.com

Meie asukoht online:
www.g4s.ee/4x4reisid