teisipäev, 17. jaanuar 2012

Arktiline trip Naryan-Mar`i jaanuar 2012/ Polaar 2






Viimased ettevalmistused ja start.
Stardime 30.12.11 Ülemiste parklast kl 9.00

Meie liikumist saab hakata jälgima onlines http://www.g4s.ee/polaarjoon se link hakkab tööle 30.12.11

Ettevalmistustest lugege:
viewtopic.php?f=3&t=34304
 Paugutasime minema 30 detsember sihiga jõuda Naryan-Marri.
Eesmärk oli näha, kogeda talvist tundrat ja ka ennast, tehnikat proovile panna.
Teekond Naryan-M oli suht kerge.Kui ilmad on head ja ei torma on sinna võimalik ka 2wd liikuriga minna.
Vähemalt venelased seal sõidavad,missiis,et mõnel läheb aukudes pamper vastu maad ja radikad puruks.(vene veri ei värise)
Ja kitsaste teedepeal ei jõuta tihti kokkuleppele kes peaks kraavi minema.
tagajärg on selline

Pilt
Aastavahetust pidasime ka metsas Totma küla lähedal.
Tegime Grillvorsti ja libistasime märjukest.Raketid olid ka olemas ja oli igati tore üritus.Saime 2x seda aastat vastu võtta.
Mõtlesime,et rahval raha vähe aga tulevärk kestis ikka tunde.Vbl panid viimase papi rakettidele.

Pilt
peale aastavahetust olid teeääred väljasõidu jälgi täis ja vedeles kõvasti plastikut teedel.
Mõni tegelane jätis või unustas ültse auto kraavi
Pilt
Pilt

Teehooldust võetakse ka tõsiselt.Kraavi põhjad üritatakse ka puhtaks lükata
Pilt
Esimene Zimnik oli Yhta ja Petsora vahel.
Se oli u.100km hüppamist.Mingi Niiva hüppas meist kiiremini ja sellega sammu pidada ei jõudnud.
Tee oli täpselt selline nagu männikul atv rada või nats hullem.Korra juhtusin ka vastutulejaga kitsal lohal kohtuma ja närv ei pidanud vastu.Läksin esimese rattaga valli ja sinna ma jäingi.Tirisime köiega välja.
Sel sõidavadki mõned mehed tavaliste sõidukatega ja se on ikka halenaljakas vaatepilt kuidas nad seal kulgevad.

Petsorast panime edasi tundra poole.
Tundras on kuhugi maani Lukoili puurtorne nagu seeni peale vihma.
Pilt
Pilt
Teed on tornide piirkonnas väga head ja neid nühitakse ka koguaeg.
Polaarjoonel läks ilm juba jahedaks,enam väljas süüa ei teinud.
Külmas tuleb muretseda igasse autosse oma väike pliit ja sellega peab hakkama saama.
Kui on -30 ja tuul siis on mõistlik igal seltskonnal ise autos oma kohvid, võileivad teha.
Isegi välja minna ja pagassist süüa tuua on paras peavalu.
Mul külmusid autos kõik söögid ära.Olid paigutatud salongi tagaosas olevatesse sahtlitesse.
Lilleke oli usin ja vahepeal tegi ikka teisele tiimile ka võileivad valmis.
Nimodi autos elada on minuarust kõigeparemad söögid puljong,kiirmakaronid,pudrud,konservid.Ültse kõik mis saab kiiresti valmis.

Enne kui läksime päris tundrasse (250km tühja maad) oli kontrollpunkt.
Seal pandi auto nr ja omaniku nimi kirja.Väideti,et teises otsas on ka samasugune asutus ja siis on neil info,et oleme tervelt tundrast väljas.Seda teist punkti me ei näinudki ja läbi tundra läheb ainult 1 tee.
Tundra on omaette vaatamisväärsus
Pilt

päike tõuseb ja loojub samal ajal
Pilt

selline on tehnika mis peaks hädalised sealt ära vedama kui tormama hakkab

Pilt
Iseasi on see kuidas sind leitakse.Tormi ajal pidi nähtavus olema 2m ja jube lume möll.Heli pidi olema nagu seisaks reaktiiv lennuki kõrval.
Pilt


1 jupp ka Väintsi kaamerast
http://www.youtube.com/watch?v=djNYnasO ... ture=share
26.pidi tulema sellest tripist 1.osa liikuva pildina.
Tundras eriti suvaliselt hulkuma pole mõtet minna.Seal on päris suured järsakud ja tundra ei jäätu ka ühtlaselt.
Pilt
Se aparaat läks jääteest 5m kõrvale ja leidis oma otsa.
Natuke teeehitusest tundras.
Asi käib nii,et kui on külma siis sõidetakse mingite relvadega läbi tundra ja lohistataks järel suuri torusi mis trambivad seda rada nats siledamaks.Järgmisena lähvad Uralid millel on veepütt peal ja kastab seda trambitud rada ja siis jälle torudega silumine.
Tee saab väga heaks.Ainuke tingimus on kõva - kraad.
Vett pumpavad tundrast ja püttitel on mingid soendused peal,et vesi kohe ära ei jäätuks.
Seda teed tehakse selleks,et pidi olema kõige odavam võimalus Neenetsite ja Nary-m. varustamiseks eluks vajalikuga.

Enne jäi vahele,et sinna Lukoili Jaamadesse transporditakse töölisi Kopteritega ja inimesed on järjest 45päeva seal kohapeal.
Pilt



Teel Nary-M tekkis plaan minna ka mere äärde Varanbeisse.Sinna läks täitsa mingi tee aga nagu ikka on venelastel keset mittemidagi mingi piiritsoon ja jälle luba vaja.Ega midagi,ots ringi ja edasi unistuste linna poole.
Nary-M oli 4 hotelli.1oli Lukoili oma.Se jätis mulje nagu oleks Eifeli torn keset Raplat ehitatud.Igatpidi oli näha,et sellel firmal on pappi nii et löö või katust.
Sinna me ei läinud.Ülejäänud kolmest 1 toimis ja sinna maandusime.Pidi olema kõige odavam.
Voodikoht maksis 2000 rutsi(50€)
Pagana kallis aga meil oli vaja ennast pesta ja mis seal salata,eks tundsime ikka natuke luksusest ka puudust.
Hotelli turvamees oli igati sõbralik vend ja sebis meile mingi kohaliku piirkate jaoskonna aadressi ja leppis kokku,et lähme hommikul sinna seda krdi luba taotlema.
Seal keerasime terve päeva tuksi ja õhtuks saime teada,et meile seda luba ei anta.
Kohalikul võtab taotlemine aega 30 välismaalasel 60 põeva.
Linnas infot hankides saime teada,et Mezenni me ei pääse ja pole kunagi sealtkaudu pääsenud ka.
Seega tegime väikse tuuri linnas
Pilt
siin annab pühaisa mulle nats infi kaubandus võrgu kohta
Pilt
Ja mina jagan rõõmsalt väärtusliku info edasi
Pilt
Linnal väike tuur tehtud,ajagraafikust olime kõvasti ees langetasime otsuse,et kütame siis Vorkutaase.
Tundras saime õrnalt aimu tormist mis seal tulla võib.
Natuke oli tuisku mis tegi nähtavuse sekundiga olematuks.Seda oli u 50km.Edasi läks juba libedalt.ööpäevaga oi tee palju paremaks kastetud ja silutud.
Narjan-Mar tagasiteel kohtasime teist ekspeditsiooni kes olid teel linna et saada lubasid minemaks Voranbai asulase. See kuhu meie lubasid ei saanud. 5 autot Moskvast pärit.Pilt Hetkel kui neid kohtasime remonditi bensiini pumpa.

Jätkaks siis sellest et olime võtnud suuna Petsorast Vorkuta peale see juhtus 5 jaanuaril. Seda teed iseloomustab selline vaaatepilt Pilt. Alguses oli ilus kena kulgeda seda maanteed aga mingil hetkel satusime, mingi kompressori jaama ehitusele, kuhu viis tee aga esimese hooga välja ei viinud ühtegi teed. Mitmete tööliste küsitlemise järel saime teada umbautse suuna ja enäe leidsimegi tee otsa üles.
Metsikul õnnestus vist tankida ka reisi kõige odavamat kütet. Mõnekümne kilomeetri pärast sattusime keset metsa ummikuse, seal teostati gaasi trassi torude kokku keevitamist.
Kuna teevabastamine võttis aega pea 2h saime lõunastada, ja tutvuda selle tööga.Pilt. Sealt pääsedes jõudsime Inta linna.
Jälle seesama kontrollp. ja olimegi tundrast väljas
Pilt
Petsorast võtsimegi suuna Vorkuta peale.
Jälle tüüpiline asi tee küsimisel.Igaüks teab midagi ja kõik teavad järgmist linna aga kõigil on sinna jõudmiseks oma nägemus.
Aga edasi me saime.
Üldiselt on asi nii,et pead ikka mitmelt küsima ja see vast on õige vastus mida oled mitmelt ühtemoodi kuulnud aga mitte alati.
Lõpuks hakkasime ise taipama,et teed kulgevad ainult mööda ehitatavat gaasitrassi.
Pilt
Se tee tundub väga ok pildil aga seal läks automaat kastis õli keema ja pidime sõitma aeglustiga.
Tagasitulles läks soojaks ja Uralid olid selle tee täitsa segi pööranud.
Nendel teedel ja radadel oli meeletult igasugu tehnikat
Pilt
Pilt
Selline on nende tankide(vezdehod) sisemus ja mehed elavad seal pikalt.Arvan seda nende välimuse järgi

Pilt


Intas sai uuesti alustatud kaotatud raja otsimisega , aga nagu igal pool selgus see et meie olime selle kohapealt kõige targemad. Ja pidime ise selgitama kohalikele kus on teed valmis ja kus mitte.
Õnneliku juhusele ehk tänu sellele et suitsud olid otsa saanud parkisime end mingi putka juurde mis loomulikult oli kinni pandud just 5min varem. Seisatas meie juures auto ja leidsime uue tutava kellest peab rääkima hiljem pikemalt. Aga hetkel selgus , et vend oli jälitanud meid mööda linna juba mõnda aega, peale kohustuslike selgitusi kes,kust ja kuhu, võeti telefon ja uuriti kiiresti välja, et talve tee on valmis, ka otsetee sinna. Kuna oli vaja värskendada ka toidu varusid leiti meile öösel lahti olev toidupood. Peale seda asusime jälle teele suunaks Uca asula ca 100 km .
Noh jah päris valmis see tee ei olnud, korralikult lahtist lund oli palju mis ajas õlid keema, peale jahutust sai edasi minna aeglastiga. Hiljem tee paranes aga soo oli ikka pehme küll.
Metsiku stiilinäide Pilt.
Ööbima jäime jõeäärde kuna üle ei soovitatud öösel sõita, jäätee oli alles mõned päevad vana ja eelmine päev olla lindi roomikute alt raginat kuuldud.
Hommikul kihutasime üle, natt lükas samal ajal jõejääd puhtaks, et ka kaugemalt korralikult ära jäätuks, aga samas oli näha vett jääpeal, krt kõvanärviga vend pidi olema.

Uca asulas talvel üldjoontes autosid ei näe, välja arvatud hullud reisilised. Seal liigutakse mootorsaanide ja muude lintidega varustatud sõidukitega. Aga ega meie seda teadnud Pilt
hommiku sport sai tehtud, ja asula tänavatel vintsitud kah.

Aga selgus kurb tõsiasi , teed Vorkutase veel tehtud pole. Aga millal teete vastati täna-homme või noh siis kui aega saab. Tegelikult oodati millal saaks kütte autod üle jõe vurada kuna diisel pidavat otsa saama. Aga see ei seganud sõbralikul traktoristil oma viimast paaki täit meie tühjadese paakidese voolata. Teisel autol oli selleks ajaks lisapaagi pump saba andnud ning pidime orginaal paagiga läbi ajama.
Transpordist sealmaal nii palju ; raudteel 1 vaguni rent maksab 40-50k rubla ja kui võimalik siis üritatakse kuidagi moodi muidu hakkama saada.

Kuna teed ei läinud mõtlesime ise tee teha. Algus oli lihtne oli mingigi võsa kuhu sai trossi kinnitada peale 1,5 km kadus seegi ja algas raba.Pilt

Mõnda aega üritasime veel aga tagumine auto ei suutnud esimese jälgedes liikuda pöörasime tagasi, puudus ka kindlus selles et peale lubatud 7 km raba algab korralikum tee. Vorkutase vintsida ca 200km ei oleks onud lõbus.

Kaodanud lootuse sellel päeval Vorkutase pääseda keerasime otsa ringi ja alustasime tagasi teed seda kõige otsemas mõttes kuna uus sihtpunkt oli Eestimaa.
Tee Intase oli juba eelmisest õhtust tuttav ja see sai läbitud kiiresti. Meie õnneks oli gaasi trassi ehitajatel vist väikene püha ja erilist tegevust seal ei toimunud.
Kuna päeval erilist külma ei olnud oli jõudnud teerada juba natuke sulama hakkata ning kohati rabapeal sõites võis Metsiku länkari jälgedes ka vett näha. Lühidalt tuli liikuda edasi ning seismajääda polnud soovitav.
Saades kokku keevitajate brigaadiga sai ostetud jälle odavat kütet ja tänutäheks kinkisime neile pudeli viina, mehel hakkasid käed värisema ja oleks selle peaaegu maha pillanud kuna sealkandis seda kraami eriti ei liigu, mehe väitel oli see sellel hetkel tema kõige kallim vara.
Meie tankla -tegelikult generaatori jaam.
Pilt

Enne Inat tekkis mõte helistada sellele mehele kes meid eelmine päev aidanud oli, tüüp oli kusagil nääri peol aga lubas meiega varsti kokku saada . Tunnikese pärast olimegi juba ta suvilas. Ei midagi uhket aga kõik vajalik olemas.
Pilt
Järgmisel hommikul oli meie võõrustaja (Vladimir) peaaegu õige aegselt kohal. Koristasime suviala, ja peale pisukest lumes hullamist olime tagasi linna tänaval.
Kuna eelmune õhtu olime uurinud kus saaks autosid natuke putitada, juhatati töökotta, mis igal tööpäeval täitis ülevaatus punkti kohustusi.
Põhi probleemiks oli Kristo auto lääbapukisd, mis said vahetatud mõned päevad enne reisi ja vajasid pingutamist. Kuigi üritasime neid pingutada igal võimalusel oli probleemiks see ,et venemaalt polnud võimalik leida normaalseid võtmeid , mis oleks vastu pidanud eesti meeste musklitele ja terveks jäänud. Selle 2 nädala jooksul sai neid pooleks keeratud vast 3.
Selgeks saime ka selle, et kollast värvi võtmeid ei tasu osta. Aga see selleks.
Avastasime Vladimiri G-lt aknalt kuuli jäljed
Pilt .
Insrekteerisime ka masinaparki Pilt
Pilt
Pilt
Pilt.
Sai tehtud ka tiir linnapeal, ja avastatud viisnurk siiani au seesPilt

Intast ei lastud meid ära tühja kõhuga, kutsuti peolauda. Sellel ajal kui perenaine alles valmistas peo rooga, tutvustas peremees oma relva arsenali ja laskis lahkelt pilti teha.
Pilt.
Sellest alates hakkas pihta tagasi tee koju.
Ainuke huvitav seik venemaa pinnal mis sellese teekonda sobib , on sinu valitud tee ei pruugi olla läbitav.
Metsik oli arvestanud ühe jõeületusega, kohapeal selgus, et sealt ei saa üle jõe juba paar aastat. Sillake või mis iganes oli seal olnud oli jalgalasknud juba mõni hea aeg tagasi. Õnneks selle puudumisest olime teadlikud, ja otsisime praami mis opereeris mõned km ülesvoolu.
Praamijuurde jõudes oli kell juba suht hiline , ning kapten kodus. Sai talle helistatud ning üritatud auku päherääkida, mis kahjuks ei õnnestunud.
Samas järjekorras avastasime ühe tadziki- vend oli sõitnud ca 3000 km pruudi juurde, ning sellega tol õhtul tülli läinud. (Krt seda pruuti oleks tahtnud näha kelle pärast selline maa maha sõita).Igatahes oli vend pakkunud kapteline öise üleveo eest 2000rubla, millest keelduti. Hommikul seda tüüpi parvepeal ei näinud, vist ikka leppis naisega ära. Hommikune ülevedu maksis kus juures 100rub auto.

Nii 2 päeva ja eesti vene piir ning olimegi kodumaal tagasi.
. Täna alustav reisisari jutustabki sellest ekstreemsest automatkast, mis viis reisiseltskonna läbi külma, tundra ja lume sinnamaani, kuhu loodus oma käe ette oli pannud.


Seltskonna hing jäi kripeldama kuna Vorkutaa jäi nägemata!Kojusõittes mõtlesime uue plaani kuidas ja millal uus sõit ette võtta.Kuna Metsik on meil nii sihikindel siis uus reis tundrasse sai avalöögi 24.02.2012 kell 07.00 hommikul




Reisikaaslase Helari jutustus seiklusest!
Startisime 24.02 hommikul kell 7 .
Saime sõita kusagil 20 kilomeetrit kui Jeepi hakkas vaevama esimene tehniline probleem. Auto nimelt hakkas kohati kakkuma. No palju õnne ! Juba jama!?
Eelmisel õhtul olin tankinud mingist X bensukast, ja täpselt niipalju ,et jõuaks Venemaale.
Esialgne mõte oli tankida Kuusalu tanklast 98t peale, äkki tõesti viletsa kütuse viga.
Sellega seoses tekkis aga uus küsimus: mida see auto siis vene bensuga tegema hakkab?
Küsimus täiesti õigustatud...
Aga ega midagi teha pole. Tankisin Kuusalust paagi peaaegu 98 t täis ja edasi.
Väga valus tegevus ,arvestades ,et paari tunni pärast oleme Venemaal, kus kütus on poole odavam.
Mingi maa edasi jäi see tõmblemine vähemaks, kuid endiselt näris see „põhjendatud küsimus“ hinge.
Lõuna paiku olimegi jõudnud edukalt Venemaa pinnale.
Piirikontroll sujus tõrgeteta. Vene poolel jäi piirikas minu auto katusel kolme tühja kanistrit vaatama. Vaatab , koputab , mõtleb ,vaatab. „Eti pustõi“ ütlesin. Seepeale kodanik lahkus.
Ma ei saanud, ega saa siiani aru , et mis asi mul seal kanistrites olema peaks, mille eest venes rohkem raha saaksin.
Esimeses tanklas panime kohe paagid odvat kütust täis. Bensiin maksab seal keskmiselt 28-29 rubla liiter. Diisel on pügalavõrra odavam. Hetkel saab ühe euro eest ca 38,5 rubla. Tere tulemast Venemaale- automatkajate eldoraado !
Tahaksin veidi siinkohal rääkida liiklusest ja teedest Venemaal.
Teedega on nii ,et kohati on need laiad ja ülihead ja siis mingil hetkel ,enamasti ilma igasuguste hoiatusmärkideta, algab täielik aukude rägastik kus pisemal autol on vaevata võimalik keredetailid teele jätta. Samasugune lõik on muide ka enne Peterburgi.
Teiseks hämmastas mind, kes pole enne venes autoga liigelnud ,sealne liikluskultuur/kasvatus.
Esiteks nad hullud jubedalt kihutavad. Nii mõnigi kord keerasin kõrvale ,et mitte mõne lenduriga kokku saada. Ja visualselt ei tundunud ka enamus tehnikat oma korrasolekuga just hiilgama. Seltsimees traat on ikka kõige parem abimees autoremondis...
Seda illustreerivad ilmekalt ka autovrakid teeservades, kraavides- täiesti tavaline vaatepilt.
Hästi palju on ka teelt väljasõitmisi sirgete teelõikude peal ja seda eriti veoautode puhul. Põhjus hästi lihtne- töö ja puhkeaja seadusest pole sealmail ilmselt midagi kuuldud ja juhid lihtsalt jäävad rooli taha magama. Suhteliselt lühikeste intervallidega on puude külge kinnitatud sildikesed kus on peal ekskavaatorijuhi number , kellele saab helistada , kui veokas vaja kraavipõhjast kätte saada. Abiks muidugi siis kui mõni juht selle väljasõidu üle elab . Big business. Ok ,et ma olukorda päris üle ei dramatiseeriks ,siis liigub seal palju ka täitsa uut ja siledat tehnikat.
Helkurist pole muidugi midagi kuuldud.
Muuses paremalt möödasõidud on täiesti tavaline nähtus.
Minu silmis on olukord osalisest tingitud märkide devalveerimisest.
Kõige lihtsam oleks välja tuua näiteks möödasõidu keeld, mis on enamasti pandud täiesti jabura koha peale ,kus tegelikult mitte miski ei sega ohutult manöövrit sooritamast.
Kuuldavasti pidi kõige suurem patt olema pideva joone ületamine. Selle eest pidid politseinikud üsna valusasti nõelama.
Eks seda peab tegelikult ise kogema ,et täit pilti saada. Minul jäi sealsest liiklusest igaljuhul mulje ,et inimelul pole mitte mingisugust väärtust. Ah ja , nendele kes teel olles on otsa saanud, püstitatakse omaksete poolt sündmuskohale meie mõistes üsna omapärased „monumendid“ , mis on enamasti tehtud auto detailidest. Ja fantaasiast pole puudust olnud.
Nende teede omapära juurde jõuame aga veidi hiljem.
Esimese päeva õhtu hakkab kätte jõudma hakkame otsima kohakest kus saaksime öö veeta.
Vabandan juba ette ära- koht ja esimese päeva kilometraas on juba meelest läinud.
Leidsimegi ühe pisikese metsatee ja osustasime asja uurima minna.
Lund oli seal roppu moodi ja väga kaugele me ei jõudnudki. Võis olla umbes 150m maanteest.Leidsime koha sobiva olevat ning hakkasime autosid paika parkima.
Selleks tuli kasutada ka veidi vintsi abi.

Pilt

Siinkohal väike ääremarkus ka nende pisikeste metsateede kohta mida me oleme Eestis harjunud nägema suhteliselt palju. Venemaal on nii ,et seal on neid suhteliselt vähe.
Mõnikord pidime sõitma 20-30 kilomeetrit ,et mõnda leida.

Edasiseks kirjeldangi protsessi ,mis kordus peaaegu igal õhtul kusagile laagrisse jäädes.
Peale seda kui autod said paika, oli vaja laagri übrusest lumi ära kühveldada ,et omal hea mõnus liikuda oleks.

Pilt

Samal ajal sai pandud üles laud ja tüdrukud said alustada söögi valmistamisega gaasipliidil.

Pilt

Lõkke tegemiseks vajalikud puud tuli ka metsast üles otsida. Ikka ju mõnus elava tule ääres juttu ajada.

Pilt

Lisaks veel mõned pisiasjad.
Ühesõnaga rahvas nägi, sai aru ja tegi mida parasjagu vaja teha on , ja kõik laabus alati suurepäraselt.
Jeepi magamiskoha tekitamine :
Igal õhtul tuli tagavararatas kapotile ööbima toimetada,matratsi alt välja kookida laud, enda asjad esiistmetele tõsta ja siis sai voodi ära teha.

Pilt

Samuti lisaks minu saabastele ööbis rooli all ka meie veevaru- 20l kanister. Kuivõrd me olime Väintsiga kahekesi autos ,ei tekitanud meeskonnatöö erilist ajakulu.

Niisiis ennast mõnusalt paika seadnud , hakkasime supipaja popsumise ja õllepurkide lahtikorkimise saatel Võrukaid ootama. Ja väiksed tervitusnapsud leidsid ka omale sobiva külma koha.

Pilt

Pilt

Ja ega nad ennast kaua oodata lasknudki.

Pilt

Peale tuvumist sai tehtud ka pisike tervitusnaps.
Selleks puhuks oli lõunanurga meestel kaasa võetud eriti uhke omavalmistadud märjuke, mis valati veel uhkemasse pitsi.
Mina ütlen selle joogi kohta „Lunnõi tsvet“ .- Kuuvalgus.
Kraade oli sel märjukesel miski 75 ja Olavi hoiatas ,et kui näete hommikul värska pudelit ,olge ettevaatlikud –pudelis ei ole vesi.

Pilt

Pilt

Ääremärkusena mainin ära ,et just see nimelegend sai alguse Ameerikast suure alkoholi keelu ajal. Mismoodi see asi oli, saab igaüks ise koduse ülesandena uurida.
Tol õhtul õppisime võrukatelt ära ka uue sõna: „Soome traat“ . Krt pidime sõna tegelikku tähendust teada saades naerukrampide kätte kõngema.
Ja edasised asjalood kulgesid üsna loogilist rada pidi- selle huvitava Toyota kapoti alla.
Rait läks selle pilli peale ikka korralikult käima- sellepärast, et tal seda pole. Ja olgem ausad , tegemist on tõesti „the ultimate“ matakautoga. Õnneks ta avastas ,et tema toyotsil on pihustitorud jämedamad, kuid ma ei usu ,et see teadmine tal tol ööl rahulikumalt magada lasi.

Pilt

Edasiseks tähistasime Vabariigi aastapäeva.

Järgmisel hommikul , söögid, joogid, kohvid lipsu taga , kihutasime edasi.
Tahaksin rääkida teehooldusest. Soola ,nagu meil siin ,ei kasutata. Teedele pannakse libeduse tõrjeks liiva. Ja mitte vähe. Ning tundus , et tegemist ei olnud tavalise liivaga vaid millegi erilisemaga- Matrix tüüpi liivaga.
Probleem nimelt selles ,et pask, mis eessõitja rataste alt lendu lennutati ,ja seda oli palju, ei soostunud kuidagi gravitatsioonile alluma. Isegi suuremat pikivahet hoides kulus klaasipesu vedelikku bensiiniga sammasse suurusjärku. Olavi toyotsil oli seis veel nukram . Tema klaaspesu paak mahutas ainult miski 2 liitrit.
Vahepeal hakkas hakkas aga Raidi auto suusaboks vigureid tegema. Sülitas enamuse enda sisust õhku mis lõpuks maandusid sellele plägasele maanteele. Ja seda lausa korda kaks, enne kui kuri koormarihm sellele omavolilisele ning ilmselgelt mittesoositud vallatlemisele lõpu tegi.

Pilt

Pilt

Õhtuks jõudsime jõe kaldale , kust pidime praaniga üle saama.
Kohale jõudes aga selgus ,et see mida pole on praam. Kuu aega tagasi veel oli, kuid jõe külmumise tõttu oli see liin hetkel suletud. No mis seal ikka , sättisime ennast sinna kaldale laagrisse.


Pilt

Hommik, juhin tähelepanu kui palju kütab ööga maailma üks bensiinimootor.

Pilt

Siin hommikune vaade teisele poole jõge.

Pilt

Kohapeal hämmastas mind märk „anna teed“. Huvitav kellele ma annan? Praanile ,kui tahan autoga üle jõe sõita? Seda teksti kirjutades tuli aga välja , et tegemist on märkidega mille järgi laevnik hoiab õiget kurssi – liitsihtmärk. (kiusa guuglit)

Veidi hommikust sõitu ja olemegi välja jõudnud Komi autonoomse vabariigi piirimaile mille „pealinn“ on Sõktõvkar.


Pilt

Venemaad on tabanud samasugune haigus nagu ameeriklasigi. Kõik asjad ,mis vähegi võimalik, on üle vööbatud trikoloori värvidesse. Sama seis on venes näiteks bussipeatustes ootepaviljonidega. Komis aga on pussipeatused ilusasti oma mustrite ja kaunistustega ehitud.

Pilt

Siin on tegemist teeäärse veevõtu kohaga ,mida kasutavad enamus rekkajuhte.
Otsustasime meiegi seal oma veevarusid täiendada. Ega 20l 8 inimese peale eriti kaua kesta.
Kaev oli miski 20 meetrit sügav.

Pilt

Järjekordne stiilinäide lendurist kel maandumiskatse ebaõnnestus.

Pilt

Kui kärul sild alt ära tuleb – pole hullu , ega seepärast teekond katki ei jää.

Pilt

Siin on tüüpiline prügimägi. Ja kui kellelegi tundub ,et enam ei mahu , pannakse kogu hunnikule lihtsalt tuli otsa. Teeme ära vene moodi.

Pilt

Kui ma nüüd õigesti mäletan ,siis oleme Petsorast läbi jõudnud ja suund on võetud Inta peale.
Edasi läksid ainult zimnikud ,ehk talveteed. Suvel seal teed ei ole. Noh tegelikult on- offroad paradiis.

Pilt

Veidi edasi liikudes selgus ,et tee on blokeerinud veoauto Ural.
Uurides selgus ,et tehakse uut zimnikut või kaevati toru maasse ,ja edasi meid sealt ei lasta.
Suunati hoopis „ümbersõidule“:

Pilt

No
mis seal ikka – tuli minna.
Rait aga kasutas enne võimalust ,et veits diili teha.

Pilt

Ja need diilid tuleb teha võimalikult kiiresti. Kunagi ei tea millal kusagilt mõni võll välja ilmub ja püha ürituse ära rikub.

Pilt

Niikaua kui autot tangiti, tankisime ka veidi.

Pilt

Diisel tangitud kihutasime edasi Inta poole.
Teed oli kohati nii kitsad ,et pidi jupp aega ootama ,et uuesti liikuma pääseda, kuna vastu tuli suuremal hulgal veoautosid. Pildilt küll ei tundu ,kuid taamal olev tõus on üsna suur. Ja edaspidine rada oli samasugune. Tõusud, laskumised- enamus ajast oli tunne nagu sõidaks männiku krossirajal. Selleks ,et veokad mäest üles saaksid oli mäel 24/7 valvav buldooser mis nad üles sikutas.

Pilt

Gaasitrasi ehitus.
Kõigepealt keevitatakse hunnik kilomeetreid toru maa peal kokku.

Pilt

Selleks tõstetakse kraanaga torule peale selline majake.

Pilt

Ja peale keevitustööde lõppu...

Pilt

Tõstetakse toru maa sisse ja muld peale.
Ja seda gaasitoru tuleb tundrast sadu kilomeetreid. Ja kõik ehitatakse selleks ,et Friz Berliinis saaks omale pliidil muna praadida.

Liigume aina edasi mööda gaasitrassi Inta poole.
Kusagi teepeal märkab Rait vennikest, kes tee ääres kätega vehib. Hea samariitlasena ta peatub.
Vennike väidab ,et tal lõppes kütus otsa ja auto ei käivitu.
Tõttöelda meenuts see seltskond mulle neid mustlasi, kes siinkandis sama teemat ajavad.
Nad küll palusid endid edasi viia. Kuna meie läksime nende mõistes tagasi olid nad ka sellega nõus. Olgu ära öeldud, et isiklikult olen selline umbusklik lohe ja minupärast oleks nad võinud seal edasi istuda - mees kuidas sa lähed tühja paagiga sellist vahemaad vallutama?
Pilte ,kuidas see astra toyotsil sabas tolkneb , mul pole. Aga igavesti äge vaatepilt oli.
Ääremärkusena avaldan ka põhjuse.
Nimelt enne reisi arvasin ,et võtan kodust fotoka kaasa. Kui ma olin selle mõtte avalikult maha hõiganud vaatas naine mind sellise pilguga: „Helar ,kohe hakkab sul praepann turjal tantsu lööma“. Noh, mehed saavad sellisest pilgust kohe aru. Niisiis kõik pildid mis siin avaldatud, on teiste reisikaaslaste poolt tehtud. Minu tehtud on need pildid mida siin näha pole.

Kohaliku aja järgi jõudsime Intasse ca 1700. Kohalik aeg on meie ajast 2 tundi ees.
Tampooni (opel) jätsime vaksalisse uut õnne ootama ja kimasime Vladimiri juurde remondikohta. Vladimir on kodanik kellega Rait esimese polaartripi raames tuttavaks sai, ehk –oma käpp Intas.
Muide see auto kakkumine kestis vahelduva eduga Intani välja.
Ise kahtlustasin ,et tegemist on riknenud lambda anduriga. Korda mitu see vidin autol ära surnud ja eelnevalt olid sümptomid sarnased. Rõõmustasin- Vladimir tegeleb Intas autode ülevaatusbisnesiga , seega arvasin ,et saan seal kasutada gaasianalüsaatorit ,et oma teooriale kinnitust leida.
Ülevaatuspunktis oli vaid seade , millega sai tulede valgusvihu korrektsust mõõta.Kõik.
Seal sai cherokee omale keevituse abiga taas tervikliku summuti.
Edasi võtsime suuna Vladimiri daatsasse. Võõrustaja küll hoiatas ,et sinna autoga ligi ei saa kuid meie ei tahtnud seda kuidagi uskuda ja otsustasime proovida. Lõppmäng oli see ,et ca 2 tundi ,150m ja mitu välkuvat labidat hiljem olid 2 toyotsi suvila ukse ette pargitud.
Meie Väintsiga otsustasime ,et võtame oma kola näppu ja läheme jala.
Edasine oli ametlik osa. Viisime võõrustajaile tükikesed eestimaa kultuurist ning lahke pererahvas omakorda oli meile valmistanud suure piruka.

Pilt

Pilt

Edasisne oli mõnus olemine.
Ja järjest paremaks läks. Rait leidis „Värskat“.
Tegime ka sauna ,kuhu, nagu räägitakse, oli jõudnud ka siinkirjutaja.

Pilt

Hommik. Raske.
Sõitsime tagasi ülevaatuspunkti juurde. Seal ootas meid kohalik jahisektsiooniülem kes hakkas tegelema meie erilubadega ,et meil Vorkutast edasisaamisega probleeme poleks.
Asjaajamine venis aga suht pikaks ja Budzu (härra hüüdnimi, kes oli harjunud, et teda nii hüütakse,loodan ,et kirjapilt sai õige)
uuris perenaiselt kus kõige lähem „labor“ asub. Loomulikult kallist külalist töötajate vetsu ei lubatud, niisiis viidi ta kuhugi teises linnaotsa asuvasse spordikompleksis asuvasse Wc sse. Sellise tõllaga:
Pilt

Asjad aetud suundusime edasi autopesulasse.

Pilt

Pilt

Enne Vorkuta poole teele asumist tuli täita migratsioonikaart.
Sealmaal on nimelt nii, et pead ennast iga seitsme päeva järel kusagil registreerima. See kõik selleks ,et võimud saaksid jälgida kus on käidud.
Suundusime kohalikku sellisesse punkti. Rait võttis selle käigu kogu reisiseltskonna eest enda kanda . Kuna 8 inimese regamine võttis miskid tunnid aega, avanes võimalus eelmisest sauanaõhtust järelpuhkamine tekitada.

Pilt

Pilt

Meil oli küll hea rahulik, kuid Raidi tuju peale mitmetunniseid bürokraatilisi protseduure polnud sugugi kiita. Mõistame. Aga tehtud sai.
Kuna me olime Intas selle migratsja peale eriti rõvedalt palju aega kulutanud jätsime pererahvaga hüvasti ning suundusime aega viitmata Vorkuta poole teele.
Esimese asustatud külana jõudsime kohta nimega Abess.
Sinna jõudsime sellisel kellaajal kus kohalik külaelu oli täies hoos.
Mehed võtsid poe ette pargitud autos viina ja kohalik tsikibande aegles niisama ringi.
Kutsuti ka meie seltskond autosse peoga ühinema.

Pilt

Kohalikega tutvused sobitatud asusime edasiteele.
Väga kaua me sõita ei saanudki kui meie tee oli sulgenud veoauto Ural. Jälle!
Täpsema küsimise peale, et mis toimub , vastati ehitame zimnikut ja edasi saab alles 6 tunni pärast.

Pilt

Pilt

Selle Ural tüüpi veoauto ette oli ajapikku tekkinud päris korralik järjekord. Meie sõitsime neist muidugi mööda ja kõige ette ,et saaks hommikul esimesena minema.
Enne ööd saabus ootejärjekorda üks teehöövel . Mees tuli välja, teretas ja arvas ,et saagem me sõpradeks. Sõprussuhted loodud ,asus meie seltskond uurima kuidas õigupoolest see teeröövel siis funksib:

Pilt

Hommikul selgus ,et läbirääkimise tulemusena oli Eero suutnud teehöövli juhi käest 40l diislit välja kaubelda. Kuna kütte kättesaamine osutus pinnasilendajast võimatuks ,rääkis teeröövlimees selle kütuse välja zimnikut blokeerinud Uraalimehelet. Tasuta.

Hommikul ärgates avastasime ennast keset tundrat. Veokad ,millest eelmisel õhtul ette trügisime, olid ammu juba leebet pannud.

Pilt

Ilus.
Hakkame edasi liikuma Vorkuta poole.

On 29 veebruari varahommik tundras. Kell on kohaliku aja järgi 6.17.
Ärkasime ja hakkame edasi liikuma Vorkuta poole. Teel olles tuli tegeleda ka sellise aktiviteetidega.

Pilt

Olime juba jupimat aega teel olnud kui hakkas selguma ,et me ei sõida Vorkutasse sisse, vaid hakkame linnast eemalduma. Mingil hetkel asus linn meist juba üsna kaugel läänes. Mind tegi see eriti ärevaks, kuna tankimata ei oleks olnud võimalik edasi tundrasse liikuda. Vastupidiselt diiselküttele, mida voolab sealkandis ojadena ,bensiini saada pole. Proovisime ka teeäärsetest trassiehituslinnakutest uurida bensiini saadavust. Lihtsalt seletatuna oli tulemus lihtne: bensiin = võõrsõna. Kogu seal liikuv tehnika põletab diislit.
Lõpuks jõudsime putkani kus oli edasi sõitmiseks kaks varianti- otse põhja või läände. Põhjasuund oli tõkkepuuga blokeeritud ja suundusime läände. Sobib, suund otse Vorkuta peale. Siiski kripeldas hinges väike kahtlus- kas seal ikka bensiini leidub. Kujutasin seda linna ette hoopis teistsugusena kui see pärast paistis.
Teel püüdsime kinni vastutuleva Uazi ,et uurida esimese võimaliku bensiinijaama asukohta.

Pilt
Selgus ,et kodanik sõidab parasjagu tööle. Kuuldes kust me tuleme ja mis edasi plaanis, polnud tal tööleminekuga enam üldse kiiret. Pakkus välja hoopis sellise variandi ,et lähme käime tankimas ära ja siis näitab ta meile linna ja linna ümber asuvaid endiseid vangilaagreid.
Lihtne värk eks? Niisiis asusimegi Vorkuta poole teele.
Linna sissesõit ida poolt.

Pilt

Esimese asjana Vorkutas oli tunda iseloomulikku kütuse põletamise lõhna.
Ma täpselt ei tea mida seal keskküttekateldes sooja saamiseks põletetakse ,kuid korstendest tuli jubedat musta tomu. Terve linn haises.
Jõudsime tanklasse. Ja hakkas jälle see tankimise jenka pihta.
Valge inimese kombel sealmaal tankida ei saa. Esiteks tuleb jätta kassapidaja kätte mingi kogus sularaha, misjärel paneb tema pumba käima. Peale tankimist saad ülejäänud raha tagasi. Muidugi kui paaki täis ei saanud lähed ja jätad jälle uue deposiidi...
„Vanakooli“ tanklates aga pead ise tankuri aktiveerima mingisugusest nupust, mis vahest asub mingi x koha peal.
Enamus tanklates ei tööta ka püstoli automaatlukk. Täispaagist annab märku täiteavast purskav fontään. Eriti nõme oli aga see ,et enamus püstoleid ei lasknud katusel asuvatesse kanistritesse tankida. 5 liitriste vahedega tankurid on ka veel üsna popid.
Taatlevad nad neid ka ilmselt ise- peale ühest tanklast tankimist, hakkas chero kütusenäidik järsku jubedalt „valetama“.
Ega ka seal jaamas viperusteta ei läinud. Olgu ära öeldud ,et müüja oli seal kuningas ja kui kõik tema arvates ei laabu ,saadetakse klient üsna kiirelt pikale lainele.
Igaljuhul lõppes see sellega ,et kusagilt loivas välja bensuka juhataja ning tuli siis mulle näitama kuidas peab. Ei saanud lõpuks temagi hakkama ja kasutasime teist kalonkat. Minu järel sabas oodanud kunded olid ka juba üsna ärevad. Paganama turist, jändad siin 95 ga.
Ise nad valavad autodesse 92 te. Ka tutikatesse lääne masinatesse millel veel numbreidki pole ning tehasekiled istmetel.
Kokkuvõtvalt oli see auto tankimise protsess üsna nõme .

Autod tangitud suundusime edasi kohaliku kaubanduseluga tutvust tegema.
Vorkuta Maxima.

Pilt

Poe ees ujusid ligi kohalikud, kes tulid kohe uudistama kes me oleme , mis teeme ja kuhu läheme. Sõbralikus võtmes. Samal ajal revideeris Lilleke toiduvarusid. Sellepeale olid sekundiga kohalikud mutikesed ligi ja kohe uurima mida müüakse. 

Pilt

Kõhud täis suundusime oma uue sõbra juhatamisel koonduslaagreid kaema.
Need paiknevad ringikujuliselt ümber linna.

Pilt


Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Saksakeelset lugemist tundideks:
http://www.gulag.memorial.de/maps/map1.html



Piirkond nähtud ,otsustasime ,et on aeg edasi Kara mere äärde rühkida.
Jätsime Uazivennikesega (vabandan ,ei mäleta nime ) jumalaga ja kimasime edasi.

Pilt

Nagu selgus sai edasi mere äärde sedasamust teed pidi, kus hommikul teel tõkkepuud nägime.
Nagu õiged mehed ikka palusime avada värav ,et saaksime edasi sõita. Selgus ,et sealt meid läbi ei lasta. No pole hullu , teeme mõned kõned ja asi korras. Intast meile ju kõik vajalikud load ja värgid garanteeritud ning edasipääs on vaid minutite küsimus.
Tutkit Vasja!
Lõppkokkuvõtteks ei teatud meist seal mitte midagi. Ja edasi ka ei lasta.
Osustasime abi paluda oma uuelt Vorkuta sõbralt kes oligi varsti koos paarimehega kohal.
Hoolimata pikkadest läbirääkimistest ei õnnestunud meil seda tõkkepuud oma kasuks liikuma saada. Inimene ise küll soovis meid läbi lasta, kuid kui keegi koputama juhtub ,on ta tööst ilma ja pere vaja ju toita. Mõistame.

Pilt

Asi nimelt selles ,et mingisugused jumalad Moskvast on parasjagu tundras gaasitarssi ehitust inspekteerimas ja ilma erilubadeta ei lasta sinna kedagi. Selle info valguses hakkasid mul silmad kergelt ruutu kiskuma. Kurat , üle kolmetuhande kildi sõidetud ja nüüd jääb miski 180km sihtkohast puudu. Mingi paganama paberi puudumise pärast!
Vorkutakatel tuli aga mõte teist pääslat proovida. See jäi mõnikümmend kilomeetrit läände. Niisiis sõitsimegi sinna. Jutt ka seal sama.

Pilt

Siiski me ei jätnud jonni ja kihutasime esimese pääsla juurde tagasi. Sealt avastasime sellise tee ida poole.

Pilt
Plaan oli veidi „silma alt“ eemale sõita ja siis kuidagi läbi tundra tee peale välja ukerdada. Kohe põhja keeramast takistas meid aga suur toru mis vasakut kätt jookseb.
Mingi maa sõitmist nägime teel sellist märki. Ignoreerisime.

Pilt

Varsti jõudsime välja veehoidla juurde kus oli kahjuks tupik.

Pilt

Eriti kaua meile plaanipidamiseks ei antud. Mõne hetke pärast jooksid putkast välja kodanikud automaatidega ning hüppasid Uraali. Ilmselgelt ei tahtnud nad meid teepeole kutsuda, seega tõmbasime sealt ruttu leebet. Kuivõrd olukord oli üsna ärevaks muutunud ,otsustasime ametlikult proovida soetada see pääsuluba Vorkutast.

Pilt

Kontor leitud, läksid Rait Ja Olavi vanaka ja suitsuvorstiga pääliku jutule. Tagasi ei tulnud nad just kõikse rõõmsamate uudistega. Nimelt võibolla homseks, võibolla paari päeva pärast on puutini käsilased tundrast lahkunud ja siis pole läbi pääsemisega mingit probleemi. Selgus saabub järgmise päeva hommikuks , tulgu me siis tagasi. Ega midagi , ootame siis ära. Tagasi ka ei lähe.
Seniks otsustasime lähemalt linnaga tutvust teha.
Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Mismoodi võiks olla seotud omavahel perfektne kuusk ja asjaolu ,et ühelgi maasturil polnud sealkandis vintsi?

Vorkuta ei ole väga suur linn. Alalisi elanikke on seal 70000 ümber. Seoses gaasitrassi ehitusega resideerub seal lisaks umbes 250000 töölist. See tähendab seda ,et kõikvõimalikud elamispinnad alustades keldrite ja lõpetades pööningutega on välja üüritud. Tööd pidi neile seal jätkuma veel kaheksaks aastaks.
Linnaga tutvutud oli aeg hakata mõtlema ööbimiskoha otsingute peale. Kuna sadade kilomeetrite ümbruses metsa pole, uurisime oma uue sõbra käest, kuhu oleks kõiksemõistlikum ööseks laagrisse jääda. Noormees tegi mõned kõned ja teatas ,et meil on võimalik täna ööseks rentida 6 toaline möbleeritud korter. Ja seda hinnaga...............1800 rubla. Ehk siis ca 6€ nägu.
Tundus kuidagi uskumatu, kuid otsustasime pakutud varianti vaatama minna. Kui miski on nii uskumatu ,et ei saa olla tõsi, siis see enamasti nii ongi . Seekord mitte.
Korter oli soe, puhas, möbleeritud, wc ja pesemisvõimalusega. No muidugi läks diiliks !
Autod jäid alla maja ette ja korteri aknast me neid ei näinud. Olime küll mures ,kuid meile garanteeriti ,et autodega ei juhtu midagi. Garantii – laialivalguv mõiste , mida olime ennegi selles riigis kuulnud...
Äkki saimegi korteri odavalt , et vahepeal saaksid pahalased autod tühjaks teha ? Igasugused mõtted jooksid mul peast läbi...

Vahepeal hakkas lauake ennast katma ja Intast kaasa antud part hakkas ka potis valmima.
Jälle oli käima lükatud üks mõnus õhtupoolik...

Pilt

Hommikul koristasime korteri ja suundusime autode juurde. Kõik oli korras . Uhh...

Pilt

Enne „otsusele“ järgiminekut tegime veidi linna peal aega parajaks.

Pilt

Pilt




Pilt

Edasi suundusimegi kontorisse kuhu meid järgmisel päeval kella kümneks tagasi oli kutsutud.

Rait on vana .....n !
Tuli sealt mornilt tagasi ja teatas ,et asi tuksis..../pikem mõttepaus/
..... saame edasi ! No kuradi hea meel oli!
Nüüd veel sealt „sõbralikust“ tanklast läbi, kõikvõimalikud anumad bensiini täis ja edasi Kara mere poole.
Pilt

Pilt

Väints @ Work

Pilt

Lõpuks muutus , vähemalt mulle, see chero kakkumine väljakannatamatuks ning otsustasin proovida kütusefiltri vahetust. See oli küll enne reisi tehtud ,kuid mine sa tea...

Pilt

Ei aidanud. Põgus chekk kapoti all ei andnud ka tulemust. Üldiselt ei ole hea tunne nii kaugel kodust jukerdava autoga, kuid mis teha. Vähemalt liigub ja see on peamine.

Tehnikat liigub seal kõvasti. Kirjeldamatult palju, seega ma ei hakka vaeva nägema. Tuhanded uued Actrosed , Kamazid, Uraalid jne. Ja kõik see tehnika on uus. Mis iseenesest ei olegi nii imekspandav, kuna euroopa maksab ju kõik selle kinni.

Pilt

Oleme lõpuks jõudnud Kara mere lähedale. Meri on paganama lähedal, kuid järjekordselt on teel tõkkepuu.
Nagu arvata oli siis sealt meid edasi ei lasta. Jälle sama jutt töökaotusest ja pere toitmisest. Enam ei mõista.
Jaurasime seal mis jaurasime, kuid tõkkepuud valvur ei tõstnud.
„ Kasvõi lennake mereni „ - teda ei huvita.

Pilt

Lennata meie autod küll ei suuda , aga sõita...
Vahelduseks väike link
http://etv.err.ee/index.php?05593527&video=3636#.T35-hhcF6WA.facebook



Sarja teises osas jõutakse välja esimesele "zimnikule" kust viib tee edasi põhja - polaarjoone poole. Ning sealt juba edasi tundrasse ja Narjan-Mar'i. Kohtume kurjade piirivalvuritega, vahetame keset lagedat ja külma tundrat kütusefiltrit ja naudime kirjeldamatuid vaateid.
"Zimnik" - jäätee, mis külmutatakse piisava külma korral soodele ja tundratesse. Selleks pumbatakse soost vett ja valatakse seda soistele aladele nii kaua, kuni see piisava kihina ära jäätub. Ja nii 5 kuud järjest. Zimnik on ainuke viis, kuidas maad mööda sealsetesse linnadesse ja asulatesse pääseb. Talvevälisel ajal pääseb Narjan-Mar'i helikopteriga või 24-ja tunnise laevasõiduga Arhangelskist.
Kogu "zimnik" on jagatud 60 km-steks lõikudeks, millel töötav brigaad elab seal 5 kuud. Igapäevaselt teed tehes  ja hooldades. Ning tormi korral hättasattunuid päästes. Vahetus kestab 24 tundi ja palka saavad 1500 dollarit kuus. Sinna on tööle tulnud mehed üle kogu Venemaa.
 http://tv.motors24.ee/artiklid/TV/Motorsi+dokumentaal/21771-Motorsi+Dok+-+Polaartrip+2.aspx


Reisiseltskond üritab Narjan-Marist saada mereäärde pääsemise luba, mis päädib ootuspäraselt. Selgub ka, et ühte vajalikku teed ei ole üldse olemas ja pole kunagi olnudki. Tagasiteel küpseb peades aga uus plaan.
http://tv.motors24.ee/artiklid/TV/Motorsi+dokumentaal/21830-Motorsi+Dok+-+Polaartrip+3.aspx

Seekord jõutakse välja külla nimega Abez, kus kõik teed ära lõpevad. Niisama lihtsalt aga alla anda ei kavatseta ning puuduvat teed asutakse omade vahenditega ehitama.
http://www.motors24.ee/Default.aspx?page=articleview&article_id=21840 

Koduteed lõigates satume jõe äärde, millest ülepääsemiseks vajalikud pontoonid on ära varastatud. Lõpuks leiame ülepääsemiseks ühe praami, aga ülesõit viibib siiski... ja seiklus algab taas.
http://tv.motors24.ee/artiklid/TV/Motorsi+dokumentaal/21919-Motorsi+Dok+-+Polaartrip+5.aspx

Lõpuks jõutakse välja esimese eesmärgini - küüditus- ja vanglalinn Vorkutasse. Kara meri on põhimõtteliselt juba käega katsuda, aga...
http://tv.motors24.ee/artiklid/TV/Motorsi+dokumentaal/21961-Motorsi+Dok+-+Polaartrip+6.aspx

Läbi tundra jõutakse lõpuks Kara mere äärde. Peale väikest tähistamise rituaali võetakse suund teisele poole Uuraleid Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna pealinna Salehardi poole.
http://tv.motors24.ee/artiklid/TV/Motorsi+dokumentaal/22006-Motorsi+Dok+-+Polaartrip+7.aspx


Sportlike autode järeleaitamine ei ole ainus töö, mis Viljari garaažis tegemist leiab. Seekorda vaatame, mida tähendab ühele matkamaasturile intercooleri lisamine.
http://tv.motors24.ee/artiklid/TV/Viljari+garaaz/21980-Viljari+Garaaz+-+Matkamaasturi+cooleramine.aspx
Jätkub...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar