Tallinn-UELEN-Tallinn jaanuar-märts 2016

http://kaart.4x4reisid.ee/

http://uudised.tv3.ee/valismaa/uudis/2016/01/12/oma-mehed-tsukotkale-teele-saatnud-naised-kardame-nende-elu-ja-tervise-parast-meeletult/

http://www.sakhanews.ru/156880.html
https://www.youtube.com/watch?v=wN8Pdj3ZSjI&app=desktop
https://www.youtube.com/watch?v=RJofPVa5zmE

https://www.facebook.com/4x4reisid/videos/943546135682083/?theater

Seiklejatele lauldi jõululaulu!
Vot on inimesed. Lihtsalt neil on jõulud, meie oleme külalised ja vot laulame teile. Väga liigutav

Natuke meeleolu reisi algusfaasis

Seiklejad on jõudnud Permi!

Täiendasime oma varustust. Evgeny muretses meile kanistrid ja nüüd on kohustuslik istumine. Ühegi söögi, joogi eest maksta ei lubata. Vene külalislahkus

Meestel siht silme ees!

Mehed on mõnda aega EUROOPAST väljas!

Peale Aasia piiri ületamist on toimunud eluolus väikesed muutused.
Sööma minnes saime vist 100a vana soolakotletti. Peale söömist tarbisime vett nagu kõrbest pääsenud beduiinid.
Teed on väga head kuni... mingi lõik on nagu teiselt planeedilt. Need lõigud nõuavad reeglina mõne auto ka ohvriks.
Oleme läbinud ~3700km ja meie tehnika tahab ka nats poputamist. 
Starter kardab külma ja on tekitanud natukene muret. Inverter hakkas pinisema ja ei tahtnud korraldustele alluda. Viskasime vihaga minema ja panime varuks võetud asemele. See pagan ei funka üldse. Viga vist hoopis auto elektris.
Oleme Omskis oma sõbra Aleksei juures. Homme tupsutame oma tehnikat ja õhtul tuleb kohustuslik enda tupsutamine.
Ajakavast oleme hetkel 2 päeva ees. Selle kavatseme siin Omskis parajaks teha.

Turul ringi luusides leidsime enda varustusse juurde mõned vidinad, üheks nendest osutus väike ja kompaktne matka pliit (valmistatud Hiinas). Esialgu põnev vidin valmistas meile hiljem veel põnevama üllatuse - oleksime Aleksei garaazi maha põletanud , Järgmisena tegime autole väikese ülevaatuse, leidsime mõned silla kinnitused, kus Rait'il jõudu puudu jäi ja Raiu oma aeglustiga pingutada aitas... Pisut hiljem leidis Rait siiski oma kadunud jõuvarud üles ning keeras ühe poldi pooleks... Tekkinud probleemi lahendamine sisustas sujuvalt nii meie kui Aleksei osavate töömeeste järgmised 5 tundi. Õhtul kostitati meid pubis, millele järgnes öine seiklus taksoga koju - taksojuht ei osanud meie maja üles leida . Täna käisime jahipoes, et osta kaitset jääkarude eest või vastu... Meile soovitati muuhulgas 140dB lärmi tegevaid käsigranaate - nagu hiljem selgus siis enne nende kasutusele võtmist peaks paluma jääkaru, et too seisaks kuskil lageda platsi kõrval, sest lume hanges need lihtsalt ei tööta.Täna õhtul ootab meid ees sõber Aleksei juures perekondlik õhtusöök. Homme hommikul stardime Novosibirskisse.

Mõnus neljapäeva õhtu heade inimestega!

Nüüd edasi Novosibirski poole,seal reede hommikul kell 12.00 pidulik start kogu meeskonnaga!

Ühel ööl Omskis jäi meil autos ahi sisse lülitamata.. Tulemuseks külmunud asjad… Näiteks tomatimahla saime ilma jääta juua alles täna, just meenus, et kuskil on meil ka moosipurgid, peaks need üles otsima ja vaatama ega moos pole tahtnud purgist välja tulla..
Novosibirskisse jõudsime eile öösel. Plaanist minna linna äärde, et autos magada, ei tulnud midagi välja - me olime sunnitud minema oma reisikaaslaste juurde ööbima. Korter on neil 9ndal korrusel madalamate majade vahel ning plaanist natuke akent paotada, et õhku tuppa lasta ei tulnud peale kõrvulukustava tuule vile vihina midagi välja.. Vähklesime meie jaoks palavas ja umbses toa ning korra käis ka mõte, et hiiliks korterist välja ja autosse, mis asus 200m eemal tasulises parklas - tunneme autos magamisest puudust!
Hommikul saime kokku Moskva ekipaažiga, kelle auto läbis kiire hoolduse nagu meiegi Omskis tegime ning peagi olime stardiplatsil. Kuna meie jõudsime kohale natukene varem teistest ning Rait on juba kuulus Venemaal, ei pääsenudki ta kaameratest. Jõudsin kokku lugeda vähemalt viis erinevat ajakirjanikku, kes Raiti küsitlesid ja kino tegid. Meie oma kino edeneb ka sujuvalt, kuigi senine seiklus on peamiselt piirdunud kilomeetreid väisates ja enda võõrustada laskmises.
Liigume nüüd koos kolme autoga, teelt maha keeramiseni on veel ca 2000km, siis algab BAM.

Hommikusöögil. 
Temperaruur Siberile kohane -29,3

Külas Siberi regoooni ekspeditsioonikeskuses!

Tervitus kaunist siberist!
Mehed jätsid automootorid ööseks tiksuma

Külmakraadid kogetud, asfaldit mööda nühitud ja nüüd algab talvine BAM!

Baikali järve ilu!

Vene ekipaaži autole sõideti tagant sisse aga õnneks inimesed terved ja auto liigub!

BAM'i võlud ja valud jätkuvad. 
Kohaliku SPA mõnud, õues -36.
Pestud, söödud ja edasi kuni...
Hakkasime hädalist aitama. Teadsime küll, et heategu ei jää karistamata, aga kuidas sa ei peatu, kui õues on -36.
Lõpuks vedas KAMAZ Novosibirski ekipažile selle hädalise otsa. Vähe sellest. Vedas kuni meie mehed olid peadpidi metsas.
Nüüd oleme natukene koledamad kui alguses, aga eesmärk on püstitatud ja see kõver tagumik meid ei morjenda.
Jätkame BAM'il...



Sattusime Kuanda jõel allika kohale. Väljas stabiilselt -36 - 42.
Jääme varem õhtule kuna kohapeal seistes sulab auto rutem üles.


Vot on truu sõber. Ootas mind BAM'il 
Jälle nägemise rõõm on kahepoolne

Cherski liivad - maailma kõige põhjapoolsem kôrb, mis aastaajale vastavalt on kenasti lumega kaetud.




Õhtul parkisime autod raudteetööliste sooja garaaži ette, aimamata midagi... Hommikul kopitati meil auto aknale... avasime ukse ning unise ning ehmunud pilguga vaatasime võõrale otsa.. Tegemist oli BAM'i hooldusbrigaadi liikmega, kes kutsus meid teed jooma. Panime end riide ning läksime, vestlesime lõbusalt kes me oleme, mis tööd tema teeb ning vene valitsusest, lõpuks anti meile kaasa kulbiga väga maitsvat kodukootud moosi.. mmm.... Aga see ei olnud veel kõik, järgmisena oli meil au näha ja kogeda kuidas 40a vana hooldusmasin käivitati ning oma pesast välja veeretati.. Kustumatu mulje jätab selline siirus ning lahkus, mida siin, teisepoolt Ural'i mäestiku kogeme!
Jätkates talvist BAM'i läbimist kogesime kaunist ilu ning BAM'i valu.. meie katuseboks arvas, et -32C on just täpselt see õige temperatuur kui peaks iseseisvat elu alustama ning tema sisse paigaldatud pealesõiduteed välja viskama.. õnneks saime varakult jaole ning pääsesime väikeste purustustega.
BAM'i ääreses linnas nimega Juk Tali, ootas meid Raiti'i hea tuttav Vova. Peale kosutavat lõunasööki suundusime vaatama midagi huvitavat - vedurit! Võimas masin tiksus tasastel pööretel ja ootas milla temas peituv metslane välja lastakse, et enda järel uskumatuna tuntavat koormat vedada..
Hetkel oleme Tõnda's ning meie talvine BAM'i läbimine läks suht valutult - ühelgi autol pole enam tagavararehvi, meil on katuseboks katki, Novosibirski meeskonna auto õhkvedrustus lõpetas lepingu ning veel mõni pisikahjustus... Homme võtame suuna Yakutskisse lootuses, et selgub ka meie piiritsoonilubade staatus ning me ei pea lihtsalt tagasi sõitma...

Rehvide kohalt oleme oma otsaga seal kus eelmise reisi lõpetasime. Nimelt on Moskva ekipaz tulnud "rktic" rehvidega. Nende tagavara ratas kestis ~200 km. Täpselt sama jama mille pärast oleksime peaaegu auto tundrasse jätnud. Rehvi karkass tuksis ja punnitab igaltpoolt. Kui see uuesti alla panna siis ära viskamiseni on 50 v. 150km. See maa on siin nagu kodus naabrilt soola minna laenama. 
Hea, et see enne tundrat välja tuli.
Nüüd seis selline, et orkunnisid endale Moskvast kaks rehvi. Tulevad lennukiga Yakutski. Pidid olema jälle kasutatud "rktic" rehvid. Eks paistab mis sellest asjast saab. Kui on peetis rehvid siis jääb Moskva ekipaaž tõenäoliselt maha või riskib auto tundrasse jätmisega.

Meie lubade saatus endine. Lubadusi on palju aga lubasi füüsiliselt meil ei ole.
Tšukotkal pidi olema lund jube palju ja Bilibinost Bevekini ei suudeta mingit rada teha. See on tänane info. Varsti Yakutskis. Tehnika turgutamine ja tõenäoliselt edasi...

Robi ja Bobi, või vastupidi

In Yakutskoye, Sakha (Yakutiya), Russia.




Kuna bürokraatlikel (meie piirilubade ootamine) ning logistilistel (ühe auto tagavararehvi lennutamine Moskvast) põhjustel on meil aega natuke üle - otsustas enamus 2:1 auto vastu, et sõidame 100km tagasi ühte ilu-ilu vaatama… Teel sina kohtasime kottidega lehmi, või siis soojendusega lehmi - oleneb kuidas võtta. Point oli selles, et lehmale oli udara ümber kott seotud, et külma eest kaitsta. Sõit kulges mööda Lena jõge lükatud või kohati lihtsalt sõidetud rada, selle ilu-ilu kohani jõudmiseks tuli aga sõita teisele kaldale. Mingil hetkel võttis meile sappa üks tehase rehvidega Nissan Patrol, kus perekond kohalike peal ning ilmselgelt olid nad nii pahviks löödud nähes kuidas meie oma suured rattad lössi lasksime ning tasapisi üle tuisanud lume teisele poole rühkima hakkasime.. Jahmunud oli too Partroli piloot sellepärast, et see mis ta järgmiseks tegi ei mahtunud kuidagi meie eestlase mõistusesse ära.. ta pani parempoolse pedaali vastu auto põhja ning küttis meiega koos.. raske arvata mis edasi juhtus.. hoog sai otsa ja sinna ta jäigi, üritasime teda aidata aga ka see ei andnud tulemust ning nii ta külla ilmselt traktori järgi läkski.. Igatahes jõudsime ca 14:32 kohaliku aja järgi kohale sinna ilu-ilu kohta. Meie arvates polnud seal midagi vaadata, sest: ilm oli kergest lumetuisust udune ning vaadata tuli mingeid ca 100m kõrgeid künkaid või no panga serva… olles pisut pettunud, otsustasime, et teeme selfi-peo, mille pilte võib näha paar postitust tagapool


Järgmisel hommikul jõudsime Yakutski, linn mis on nö külmapooluse pealinn.. siin on tõesti koguaeg külm.. tulime siis oli ca -33C hetkel on õhtu ja soojemaks pole läinud.. pigem vastupidi.. linnas on kerge lume-sudu, puud on härmas, väsinud hoonetel on pikad jääpurikad jne.. Viisime katkised rehvid remonti ning suundusime ise sooja garaaži oma autot putitama. Vahetasime õli, ehitasime teibist uue katuseboksi, putitasime silla tuulutust, jm profülaktika.

Autod valmis, käisime söömas, kuhu viis tee läbi turuplatsil oleva käigu raja, mille mõlemad ääred olid kaunistatud sabapeal seisvate külmunud kaladega, mida võiks vabalt aiapostidena kasutada. Õhtu edenedes käisime poes puudu jäänud produkte hankimas, ning avastasime, et alates 20:00 enam alkoholi ei müüda.. peale pisikest jutuajamist, kes me oleme ning kuhu me läheme, toodi siiski leti alt kaks natuke suuremat Balti purki, millede eest tuli kokku lunastada ca 5€. Muideks Yakutskis saab köögis sügavkülmas asju soojendada, sest seiline temperatuur on tunduvalt kõrgem õues olevast…

Homme lõunaks loodame kõik rehvid korda saad ning ka enda laenatud tagavara omale tagasi saada, et siis kurss Peveki poole võtta.















Mehed said tunda mis on Yakutski külm ja külmunud auto.






Jõudsime muude sekelduste vahel mammutile ka külla. Raiu on ikka nats väiksem.
Nüüd autod tangitud, kütuse ja viinaga. Edasi lähme internetist ja muudest hüvedest järjest kaugemale.
Infot endist anname vastavalt võimalusele.

    Külmast Yakutskist veel külmemasse.   




26.01.16 Tänane päev läheb moskvakate tuuningu nahka. Patroli kütuse süsteemile on pandud vahele plastikfilter, mingi lisa pump, hunnik pôlvi ja klambreid. Kôik see jama hakkab külmas elama oma elu. Väljas -46C.Taastasime enam-vähem originaal trassi. Plastikust filter oli täis sellist kôntsa nagu oleks kraavist tangitud. Saime liikuma. Ôhtul aga saaga nende auto kütusega jätkus, nüüd aga on väljas -53.
Ühiselt otsustati, et otsitakse hommikul Ust-Nera'st soe boks ning see ekipaaž teeb oma auto paagi puhtaks ning kütusesüsteemi korda.
27.01.16 kell 10 said moskvakad sooja boksi. Aega pidi minema neil 2h. Meie tutvusime külaga (Ust-Nera). Kuna ka meie kaasavôetud uus inverter jukerdas, otsustasime üles otsida “sapsasti” poe. Olime suht veendunud, et inverterit siit ei leia. Aga oli suisa mitu erinevat mudelit. Valisime sobiva ning nüüd
oli autos taas särts olemas. Olime stardivalmis kui laekus info, et moskvakatel läheb kella kolmeni. Otsisime üles kohaliku turu, kuus kauba letti, kus kôik eluks vajalik olemas. Môistus sai Raidist vôitu ja ta ei ostnud taas endale jälle kindaid ega kohalikke saapaid.
15:20 saime liikuma, suund ikka pôhja. Läbisime 280km, millest 200 zimnikut (talvetee). Temperattuur -34 – -44.
Eestlastele tee avatud. 
Tantsi, Eesti! Nuta, Tsukotka!  

Taliteedel edenevad 15-50km/h, talvine tee on muutunud vaid ümbritseva maastiku poolest – taas tuli lôivu tasuda, Novosibirski autol purunes tagumine pooltelg ja amort.
Mehed jõudsid Srednekolõmsk`sse! Võeti hotell,et jooksva vee alla saada, pesta aga ei õnnestu kuna kraanist tuleb ainult keev vesi. WC potis pidid ka kuum vesi sorisema. 
Veel lubadest, load pididd meili peal olemas olema aga puuduva interneti levita nad ise reaalselt veel lube näinud ei ole. Meestel tuleb tasuda ~650€ (50 000 rubla) kõigi 6 eestlase eest kes minemas oli. Lootust aga ei kaotanud 2 meest kes nüüd vapralt nägu naerul, 53C külmaga Ueleni poole teel.

Load nähtud digimaailmas aga et mitte liiga ilus ja lihtne ei oleks peavad mehed veel 4 päeva ootama. Originaalid saadetakse lennukiga Bilibino`sse. Sõidavad rahulikult, naudivad loodust ja külmakraade, et siis õigel ajal vajalikud dokumendid enda valdusesse saada.

Mehed passivad Bilibinos, aklimatiseeruvad ühe lahke härra juures. Ootavad millal lennuk nende lubadega maandub. Viimane sôltub aga ilmast… fileerivad külmunud kala, söövad uhhaad ja paluvad ilmataadilt tuisuta ilma.Peavad plaani kuidas edasi Peveki poole liikuda. 
,,Vestehodi`` mehed ei soovita praeguste ilmaolude tõttu teele asuda.

Siis kui meestel oli külm, tuli karvamütsid pähe tirida ja jopelukud kinni tõmmata.Väljas ei kannata olla siis tuleb autos sees olemine mõnusaks teha! Kohalik eluolu,mammutiga sinasõprust tegemas ja lubade saamise keerdkäigud.








Bilibino! Tegime siis linnepeal aega parajaks. Käisime muuseumis, kohalikus veekeskuses kus kord oli karm: ujumisel on seansid, iga seanss on 45min. Kogutakse inimesed kokku, juhatatakse riietusruumi. Järgmisena tuleb end pesta, kuivatada ei tohi, siis püksid jalga, müts pähe ja plätud varba otsa ning edasi järgnes kontroll, ega kusagilt seebine ei ole, alles siis sai basseini, kus rahvas jaotati radadele. Meile kui külalistele eraldati oma rada. Vette tuli minna selg ees ning hüpata ei tohtinud mitte mingil tingimusel, ainult võistlustel. Sel ajal kui Raiu leiget sauna üritas nautida, tehti Rait'ile ekskursioon basseini all, direktori kabinetis jne. Ajalehe pilt on just selle kabineti laualt pärit.



Põnev,põnev! Lennuk meeste lubadega ei tõusnud Anadyr`st lendu,uue info kohaselt saadetakse load Pevekisse kus load peavad Eestlastel kindlasti näpuvahel olema. Vahepeal on piiritsoonid nihkunud ja Bilibinos saab lubadeta hakkama.
Varahommikul tulid migratsiooniametnikud ja mundrimehed järjekordselt mehi piirama. Kontrolliti passe ja küsitleti korralikult. Näpujälgi seekord andma ei pidanud. Näod tuttavad! - miks jälle siin! Kurjustati, et miks eelmised trahvid maksmata. Rait`l kulm kortsus ja hakkas vastu. Ühesõnaga väideti, et mehed sõitsid enne minema kui jõuti trahvimaksmiseni, ilmselgelt nii see ei olnud. Üks paras keerutamine! 
Kassi-hiire mäng jätkub, enne Peveki linna sisenemist jäävad eestlased linna serva varju. Vene ekipaažid kellel load olemas lähevad toovad ka eestlaste load, et siis koos jätkata.
Meesteni on jõudnud info,et nende kannul on veel mingid hullud seiklejad, brasiillased kes Vladivostokki lendasid ja nüüd defendriga meie meeste jälgedes sõidavad.
Meestel traatimööda levi ei liigu, niisiis igal muul erineval võimalusel üritame midagi siiski kirja panna.

28-s päev.. 
Lumiste mägede vahel Bilibinost Pevekisse sõites mööda Kamaz'i (ja Scania) rööpaid märkasime üks hetk enda kohal (suhtelist kõrgel) helikopterit seismas.. mõtlesime ilmselt kõik ühtemoodi sel hetkel - piirikad... 22km enne Pevekit oli tulemus käes.. Meid ootas terve Zil'i kongi täis piirikaid, üks tähtsam kui teine. Olime valmis umbes selliseks kogemuseks, mis meid kord Kasaztanis tabas.. Kuid meie üllatus oli suur suur, kui kõik olid äärmisel sõbralikud ja viisakad. Me pakkusime neile suurt huvi. Nad teadsid ammu, et me tuleme ning olid korralikult ette valmistunud - nendel oli olemas meie lubade koopia (mille me tegelikult eile neile faksiga palusime Anadyrist saata). Üks piirikas oli ilmselgelt elevil, klõpsis peegelkaameraga meist ja meie autodest pilte sh selfikaid. Peale dokumendi kontrolli teatati, et oleme homme oodatud nende juurde, et lähemalt tutvust teha (?) ning et me saaks oma lubade originaalid ka ise füüsiliselt kätte. Hetke oleme kullakaevurite konteineritest ning telkitest ehitatud linnakus, kus on kõik super peale temperatuuri - meie jaoks on siin liiga palav... Olgu ka öeldud, et tegelikult terve tänane päev on meile nagu Eestis kevade esimene päike - hommikul tõustes nägime temperatuuriks -15 ning õues oli soe kevadine lõhn, terve päev möödus suht suviselt meie jaoks.. temperatuur oli -15 kuni -28

ööbimine kullakaevurite juures!



Ööbisime firma “Kinross” (kullakaevajate) laagris (ja ööbime ka täna). Hommikul kõht taas tasuta täis söödud, ootas meid ohutusinstruktaaž garaaži osas. Selgus, et angaaris viibides tuleb koguaeg kanda peas kiivrit ning prille - mitte selleks, et me endale viga teeks, vaid selleks, et meid ei tabaks kuskilt kõrvalt midagi ootamatut. Tegelikult sai veidi hiljem Raiule seleks, miks kiivrit vaja oli. Angaari põrand oli kaetud ühtlase veest ja õlist moodustuva libeda tatilaadse ollusega, mille peal oli kohati ohtlik viibida.  Kontrollisime auto üle, remontisime katuse boksi ning paigutasime natuke koormat ringi. Teised toimetasid samuti, kes kontrollis kas rattalaagril ikka on määret (?), kes pingutas laagreid jne. Kuid hiljem õhtul selgus, et Moskva ekipaaz ei saa oma katkist esiamorti keevitada, laenasime neile enda tagavara… (vt ka eelmist postitus nende rehvidest). Mingil ajal paluti meil keset tööd 3minuti jooksul koguneda. Pressisime end kõik ühte Ameerika maal toodetud Ford’i ning meid sõidutati kontorisse, kus oli FSB esindaja ootamas. Tema eesmärk oli meid hoiatada jääkarude eest ning selle kinnituseks andsime allkirjad.
Remont tehtud, tankisime autod (ja kanistrid) tasuta kütust täis ning suundusime Pevekisse uudistama. Maastik ümberringi on muutunud juba meeliülendavalt kauniks. Pevekis leidsime muuhulgas ühe külmunud ajakirjaniku kohalikust väljanadest, kes oli meid juba tunde oodanud. Tegime talle heameelt ning andsime intervjuu. Tagasijõudes korraldasime ettevõtte direktorile ülekuulamise.Uurisime, mis nad teevad, kust kulda kaevavad, tööjõu jne kohta..
Hetkel lebotame taas kullakaevajate juures, kõhud täis. Kõik on justkui hea, aga tegelikult tahaksime me sõita. Veidi ära tüütab juba see vara seisma jäämine ja passimine. Vähemalt homme hommikul on start 08:00 ning siis läheb jube põnevaks . Järgmist teejuppi on ca 200km. Siis edasi on “suurvalge”

Mehed on Komsomolski külas tormivarjus. Nähtavus on 1-25m. Tormi vaibudes lükatakse tee lahti ja mehed saavad sõittu jätkata. Külas talviti 10 inimest, Inimesed on väga sôbralikud. Külmakaraadid jäävad -20c juurde. Raidi auto oli sulatamisel garaaziboksis, seetõttu tuli söögid välja tõsta. Kavalad koerad aga ronisid redelist ülesse toidu järgi ja panid mõned toidud nahaka


Reisisellid on läbinud juba üle 10 000 kilomeetri.
http://uudised.tv3.ee/tv3/uudis/2016/02/07/eesti-reisisellid-on-labinud-juba-ule-10-000-kilomeetri-koik-on-siiani-korras/

mehed said tunda korraliku tormi,jõudsid külasse tormivarju aga öö majakeses pani isegi meie mehed kukalt kratsima kas maja ikka tormis püsti jääb. No ikka jääb, siiani ju kõik tormid vastu pidanud! Varahommikul aga kiskusid sooja pesu selge ja pugesid teki alla tagasi, igast praost pressis külm tuul tuppa. Kahe voodi vahele pandud radikas ei suutnud kahte eestlast soojas hoida. Meie mehed väsinud niisama passimisest, tuule vaibudes suudavad ka venelased nõusse saada, et ikka edasi liikuda. Edasi liikumine vaevaline!

Mõned elu-olu pildid enne pikemat interneti pausi. Edasi ainult "suurvalge" väli ja loodetavasti musta ninaotsaga kasukad...

Maha on meist jäänud Moskva ekipaz, tänu oma rehvi valikule. Jätkame Novosibirski ekipaziga edasi trügimist.
Oleme jõudnud Vankarem külasse. Inimeste näojooned on tšuksile omased. Külas tervitab meid kohalik võimu esindaja. Kõik on väga sõbralik ja kutsutakse teed jooma millest me ei loobu. Tee kõrvale pakutakse vaala pekki. Maitset ei oskagi millegiga võrrelda. Pisike nahariba on ka küljes ja see on nagu plastmass.
Külas elavad valdavalt kütid. Aastas kütitakse kaks vaala. Kuskilt kõrgemalt on selleks luba ka vaja. Vaalal sõidetakse paadiga kõrval ja oodatakse kuni vaal välja hingab. Selle hingatava õhu lõhna järgi otsustatakse vaala tervislik seisund ja saatus. Kütitakse harpuunidega mis visatakse käsitsi. Harpuunil on nööriga õhupalloonid küljes, et vaala pidurdada. Hiljem veetakse kaldal lähedale ja siis juba traktoritega maale, kus tükeldatakse ja säilitatakse jääkeldris.
Morsad on ka üks osa põhilisest toidust. Küttimisel mingid omad reeglid. Vbl ma ei saanud õigesti aru aga tiritakse traktoriga teiste vahel välja selline kogus nagu vaja. Maha lasta igatahes ei tohi kui nad on karjas. Pidid päris hullud elukad olem ja kihvadega igast asjast läbi lööma. Kõige suurem oli ilma sisikonnata kaalunud 1200 kg.
Mingi kohustuslik kogus liha tuleb anda riigile. 
Sain käes hoida morsa pealuud ja kihva. Jube rasked, või olen ise lihtsalt nõrk. 
Väidetakse, et siit me enam edasi ei saa. Seda on ka varem öeldud!






Meeste teedel jälle kullakaevurid, kõhud täis söödetud ja viidi kaevandusse uudistama. Kullakaevurite külakeses tehakse veel stimmingud autodele, et siis järgmine päev edasi liikuda. Edasijõudmist takistab pehme lumi ja niisama passimine!  Praegu temperatuurid normis olnud aga lubati jälle üle -40c








Hommikul tegime külas väikse tiiru ja läksime ühe jahimehe saatel neemele, lootes karu näha. Leidsime nõlvakul pesa kus karu oli tormivarjus olnud. Vajusin lumest läbi, jalgupidi sinna pesasse. Õnneks oli tühi pesa ja värske jäljerida läks mööda jääd kaugemale. Edasi läksime vaatama vaala korjust kus pidid karud pidevalt maiustama. Korjus oli lumme tuisanud ja kohal olid ainult polaarrebased.
Lahkusime külast suunaga ikka Uelen-i poole. Edenesime alguses jõudsasti. Tundras enne mägesi oli suur täistuisanud kanion. Plaanisime minna üle mägede. Eemalt paistis, et üleval on rohi ja saab ilusti sõita. See rohi osutus kivideks millel Arctic rehviga turnida ei kannata. Võtsime suuna merele. Merel lund palju ja lumi nagu jahu. Autosi ei kanna. Kell on 20.00. Katsume jätta auto nii, et saaks ilma kaevamata hommikul liikuma.

Hommikul tegime väikse luureka ja jõudsime otsusele, et see raja valik lõpeb varem või hiljem tehnika purunemisega. Läksime sõidetud rada tagasi. Proovisime veel korra õnne tundras aga peaga vastu seina jooksmine ei anna soovitud tulemust. Viimane võimalus on järved ja jõed. Kartsime, et lund on palju aga kõik on hoopis ok. Lund küll palju aga kannab. Täitsa talutav liikuda. Jõgesi mööda sõites jäi Nutepelimen külast 22km puudu. Hakkas tormama. Nähtavus 10-30m. Aknad kitib kinni. Jääme kl 18.30 ankruse. Panime auto nina langevarju alla peitu, et luimi kõikke võimlike pragusi täis ei tuiskaks.
Langevarju panek oli vinge protseduur. Hoidsime ühest servast kinni ja vari ronis ise tuulega üle auto. Ajasime esimesed tattad varju serva peale ja auto nina on nagu vakum pakendis.

Uinume varju lapedamise saatel

Eestlaste auto vajus mingisse allikasse ninapidi. 2h aga autot kuidagi kätte ei saa. Topivad tagavara rattaid alla. Olukord on väga kehva, venelaste auto ka ratastega vees. Kõik jäätub.Seiklejate sõnum: olukord on sitt!
Nats said paremaks.Mehed rassisid hiliste tundideni kuni lõpuks väsimus sai võitu, tuisk teeb ka asja raskemaks. Puhkavad ja loodavad, et hommikuks ära jäätub siis taovad rattad jääst välja ja ehk saavad liikuma. Sellises jamas pole nad veel olnud. Ütlesid et saavad hakkama. Said kontaksti külast mis on 15 km kaugusel.
50m. Jääme ootama ima paranemist.
Loodame, et õhtul tulede valgel on asi parem. 
Keset päeva on järsku me kõrval saan kahe Tšuksiga ja karja kelgukoertega. On meist teadlik ja tuli uurime, et miks me juba neile külla ei jõua. Korjasime oma kola kokku ja panime saani järgi ajama. Keset laguuni sõitis teine ekipaz ennast kinni. Hakkasin mööda minema ja sama saatus. Siis alles avastasime, et oleme mõlema autoga mingisse suurde allikasse sõitnud. Lume all lahtine vesi(naled). Nüüd läks asi jamaks. Minu auto sildadeni vees ja vesi jäätub pealt. Kaevasime, uputasime ära oma pealesõidu teed, tagavararattad, proovisime kanistreid ratta alla panna jne. Autot jää august kätte ei saanud. 6h mässamist võttis kõik jõuvarud.
Jääme magama nagu suusamäe veerel. Auto nina on kõvasti allpool. 
Kehv on uinuda teadmisega, et su auto jäätub hommikuks kinni. Aga teha ei suuda rohkem midagi. 

5.Tšukotka.
Hommikul jätkame mässamist, et auto kõrgemale saada ja esisild veest välja. Tungime nii ja naa. All on jää ja Hi-Lift ei taha kuidagi püsida. Korduvalt libiseb tung alt ära. Küljerauad on kõveraks tõstetud, uksed mõlkis. Kõrvalistuja uksest on auk läbi. Puhkame, sulatame lund ja teeme teed. Kõik kordub. Lõpuks saame silla veest välja. Tagavara rattad jäävad veealla esiratastele kõrgendueks. Südamesse tekib väike rahu, auto sild pole enam vees. Õhtul saame satelliittelefoniga Info, et u. 3h pärast tuleb traktor koos prussidega. Ise oleme puru väsinud ja arutame, et parem oleks ju hommikul.
Traktor tuli vana Natt, T 75. Kõigepealt jäi ta ise kinni. Kaevasime teda ja tegime meie tõmbamise köie pikemaks. Mitmekümnenda korraga sai meie auto kandvale lumele. Esimesed rattad olid kinni jäätanud. Sulatame neid, et veereksid. Raiu taob eebliga jääd ja avastab, et esimene kardaan tolgendab põhjakaitsme peal. Süda läks jälle kergemaks. Olime veendunud, et sild vett täis ja reduktor kutu. Tellisime Anadõr-ist helikopteriga kalli raha eest reduktori. Enam ära öelda ei saanud kuna see juba lendas Peveki poole ja sealt tuleb meieni kopteriga.
Lõpuks oleme seal maal, et nöör traktorile sappa ja külase. Saime vast 1 km sõita kui teine uto vajus jälle allikasse/hoovusesse. Kohe temajärel traktor ka. Saime õnneks ennast enne lahti. Muidu oleksime jälle vees olnud. Natt keras omal ukerdamisega lindi maha. Siis külmus kütus ära. Kütuse asja saime kotda. Saaniga mindi külasse 200 l vaati tooma. Auto kättesaamisel on ära lõhkunud pealesõiduteed,kanister, abistamiseks kasutanud tagavara rehvi aga miski ei ole tulemusi andnud. Mehed on abitus seisus, midagi teha ei anna, peale selle et käivad iga tunni tagant jääd lõhkumas. Mehed ka viimase öö magamata, kreenis autos magamine keeruline. Vene ekipaaž auto tõstetud prusside peale, paigalt liikuda ei saa siis tabaks sama saatus mis eestlaste autol. 1 vene meestest sõitis saanimeestega külasse, et sealt helistada tava telefoniga ja abiväge kutsuda või mingid plaanid koostada. Suured tehnikad on 300 km tagasi. Suure raha eest saab ehk auto päästetud ja kuskile toimetada. Meil kodustel jääb üle ainult oodata ja loota. päästeoperatsioon võib venida pikaks!
Mehed lähevad traktori järgi külasse. (Ei tea, mis selle teel olnud traktoriga sai) Mehed tuvastasid, et kardaanirist katki nagu Magadanis ehk siis nagu aru sain auto ühe silla veoline. Mehed ei saa infot jagada tegelevad roolimise ja rataste jääst puhtaks sulatamisega. Mehed toimetavad! Loodan et ikka ainult rist vaja vahetada, aga nüüd tuleb suure raha eest reduktor ikkagi osta kuna kiired poisid juba toimetavad kopteriga kolaka külasse. No mul on konjakit vaja, vererõhk tõuseb. Järgmises augus traktor ja Stass (vene auto) kinni. Meie omad said pidama.

Allikasse vajumise tulemus: keskelt pooleks kardaanirist ning tigu hammustas taldrikust (esisilla reduktor) tyki valja 
5.Tšukotka.
Hommikul jätkame mässamist, et auto kõrglemale saada ja esisild veest välja. Tungime nii ja naa. All on jää ja Hi-Lift ei taha kuidagi püsida. Korduvalt libiseb tung alt ära. Küljerauad on kõveraks tõstetud, uksed mõlkis. Kõrvalistuja uksest on auk läbi. Puhkame, sulatame lund ja teeme teed. Kõik kordub. Lõpuks saame silla veest välja. Tagavara rattad jäävad veealla esiratastele kõrgendueks. Südamesse tekib väike rahu, auto sild pole enam vees. Õhtul saame sat telef. Info, et u. 3h pärast tuleb traktor koos prussidega. Ise oleme puru väsinud ja arutame, et parem oleks ju hommikul.
Traktor tuli vana Natt, T75. Kõigepealt jäi ta ise kinni. Kaevasime teda ja tegine meie tõmbamise köie pikemaks. Mitmkümnenda korraga sai meIe auto kandvale lumele. Esimesed rattad olid kinni jäätanud. Sulatame neid, et veereksid. Raiu taob eebliga jääd ja avastab, et esimene kardaan tolgendab põhjakaitsme peal. Süda läks jälle kergemaks. Olime veendunud, et sild vett täis ja reduktor kutu. Tellisime Anadõr-ist helikoptriga kalli raha eest reduktori. Enam ära öelda ei saanud kuna see juba lendas Peveki poole ja sealt tu.leb meieni koptriga.
Lõpuks oleme seal maal, et nöör traktorile sappa ja külasse. Saime vast 1 km sõita kui teine auto vajus jälle allikasse/hoovusesse. Kohe temajärel traktor ka. Saime õnneks ennast enne lahti. Muidu oleksime jälle vees olnud. Natt keras omal ukerdamisega lindi maha. Siis külmus kütus ära. Kütuse asja saime korda. Saaniga mindi külasse 200 l vaati tooma.

6.Tsukotka.
Hommikul kella 7 ajal on Tšuksid oma vaadiga kohal ja töö läheb kohe täiega lahti. Raiu jääb meie autot bensiini lambiga (pajalnik) soendama. Mina lähen Natti brigaadile appi. Kisume külmund linti edaspidi ja tagurpidi. Ränk on vaadata kuidas kohalikud võtavad paljakäsi jääsulbises vees rauast kinni ja sikutavad. Nöör on kohalikel ausees tööriist. Käsitlevad seda väga osavalt ja igal võimalusel. Lõpuks saab Natt liikuma.
Vahepeal vahetasime meie auto kardaaniristi ära. Esimene katsetus viis tuju nulli. Esisillas mingi ragin sees... Tean täpselt, et siit regioonist ühesillaveoga ei suuda evakueeruda.
Saame lõpuks külasse ja lubatud soe boks ootab meid. Soe boks on hea. Tuul ei puhu aga lumi on maas ja jää mida sai autolt puhuriga sulatatud jäätub maas momentaalselt. Hommikul hakkame kohe auto kallal majandama.
Meid võõrustab küla aktivist Anna. Tore ja lõbus Tšuksi proua. toidab meid borši suppi ja teega. Homme lubas teha liha ja kartulit. Küsisime midagi rahvuslikku, eks paistab....
Saime ennast voolava vee all pesta. Oi see on mõnus!
2 ööpäeva rassides ja praktiliselt magamata teevad oma töö. Peale suurt kruusi teed vajuvad lambid looja.
16.02.16

7.Tšukotka
Hommikul tunneme ennast värskelt. Perenaine teatab, et õhtul ootab meid kultuuri üritus, mis on ekstra meie jaoks korraldatud.
Peale borši söömist suundusime autole tiagnoosi panema. Arutasime esisilla lahti ja selgus, et ikkagi on reduktor loobunud mõnedest hammastest. See tähendab seda, et me vägev tehnika on tundras saamatu rauahunnik.
Natuke arutelu ja läbirääkimisi viis meid otsuseni, et tuleb tundrast Vezdehoodi abil välja saada. Seda maad on 200km ja meilt nõutakse selle eest 100000 rutsi. Klomp on kurgus aga see on odavam kui auto maha jätta või üritada ise minna ja siis sat.telefoniga hakkata abi otsima.
Auto saime kella 17-neks liikumisvõimeliseks. 
Vahepeal oli meile kuskil saun köetud ja perenane oli meid lõunale oodanud, millest meil polnud aimugi.
Käisime merekonteinerisse tehtud saunas. Leili sai visata ja kauss oli ka mida sai kasutada oma ihule paraja temp. vee tegemiseks. Pesta on mõnus.
Pugisime kiirelt kõhud täis ja siis tuli minna peole. Võtsime kaasa oma kruusid ja ämbritäie valmis tehtud teed. Turnisime üle hangere kultuurimaia.
Üritusel räägiti küla ajaloost, jahist, vaalade/morskade kütimisest,
Esinesid lapsed, rahvariides vanaemad. Sai mingit keppi mängu mängitud, lauldi karaoket. Kohustuslik tee joomine oli ka kookide ja saiade saatel. Mingi hetk kustutati tuled, pandi muusika üürgama ja kästi kõigil tantsima minna. Mina vana tantsulõvi hiilisin pimedas kohe veel pimedamasse nurka. Kl 22 paiku oli üritus läbi. Pääsesime puhkama.
17.02.2
8. Tšukotka
Hommikul ärkan hirmsa vilina peale. Selgub, et õues on päris vinge torm. 
Lähen panen auto mootori tööle. Meil seal seisusoendus koguaeg järgi, et teatud toidud/joogid ei oleks tahkes olekus. Akut vaja ju laadida.
Paneme Raiuga autole langevarju peale, et lumi kõike täis ei tuiskaks. See langevari on külma ja tormiga asendamatu asi.
Seoses tormiga saame teada, et vezdehod täna meie poole ei tule.
Mott on maas aga saime teate, et meile on leitud lukuga reduktor(60000 rbl). Lukuga tähendab seda, et peaks üks ühele meie autole istuma.
Päev möödub nõutu passimisega. Viskame ukseesise lumest puhtaks ja otsime lihtsalt tegevust. Õhtuks torm vaibub ja meid informeeritakse, et veždehod sõitis välja. 12 tunni pärast peaks olema meie juures, Nutepelmen külas. Seda ei oska arvata millal stardime. Ise arvan, et õhtul kuna tundras on tulede valgel lihtsam liikuda kui päeval.
Kutsutakse naabrite juurde sööma. Keelduda ei ole viisakas. Kardame juba neid söögi orgiaid. Laual põjapõdra liha, keel, süda. Vaala pekk, ja muidu kala. Kõht juba servani täis ja nuputame kidas minema pääseks. Aga ei. Lükatakse ette kauss pelmeenidega. Tuleb süüa. Siis tulevad suured kruusid teed ja tort. Kõik kohustusetundlikult lipsutaha surutud, kohalikud naljad ja lõõpimised kasa lõõbitud saame lõpuks minema. Loodame, et saame pukama. Siis teatab me võõrustaja, et meile tuuakse varsti 200l kütust, kl on 20.47. Kütuse eest on makstud 2 päeva tagasi.
Tegelikult on hea, et siin üldse kütust saame. 8/2. Tšukotka
Siin ju tegelikult tanklat pole ja  saab natuke ennast liigutada pele nuumamist. Tuuakse 200l vaat auto kõrvale ja sealt meelitame kütuse omale paaki. Kl on 22.40. Kütust veel ei ole. Jatame kurnamise hommikuks.
Vist oleme juba piisavalt puhanud, et magama minekul meenub katkine voodi koos oma konarustega.

9.Tšukotka
Hommikul saab kütus tynnist paaki ja katuselt kurname kanistrid ka tühjaks. Enam vast pole vaja sellist tagavara kaasa vedada. Pumpame rehvid paraja rõhu alla ja sätime kõik korda, et saaks varsti startida.
Mida ei ole on meid päästev vezdehod. Muutume rahutuks. Uurime asja ja selgub, et eile väljunud vezdehod väljus tegelikult täna hommikul.
Mis siis ikka. Otsime tegevust. Keegid teevad koera rakendiga väikse tiiru. Vaatame ja pildistame koeri. Järsku hüüab mind keegi nimepidi. Hüüdjaks on Kostja. Tšuks kelle võtsime autosse sooja kui ootasime laguunil traktorile juppe. 
Kostja tahab, et läheksin temaga tema koerarakendiga sõitma. Sellisest pakkumisest ei saa keelduda.

Koerad rakendi ette, relv ja mingi kott ning minek. Lähme otsoma hülge hingamis auke. Sõidame läbi ka prügimäelt, äkki on karu. Ei olnud ja karu me ei näinud. Mingil hetkel näen kahte musta liikuvat looma. Olen kindel, et Ahm(Rašamaha). Näitan Kostjale. Tema ei näe aga küsib kuhu koead suunata. Hasart kasvab mõlemal. Jätame rakendi korraks seisma. Kostja võtab välja relva. Lahing relv 7,62 kaliiber 10 lasulise salvega. Küsib kas oskan sellega midagi teha. Oskan. Laseb näidata. Võtan kaitseriivi maha ja olen valmis lukku tagasi tõmbama. Ütleb ok ja annab salve. Panen salve alla. Ja luku peale. Kostja käsib kuuli rauda tõmmata ja siis lukk peale. Seletab, et kui mere ääres on Rašamaha siis võib olla seal Morsa korjus ja karud. Relva käsib hoida mull enda käes ja olla valmis tegutsema. 

Sõidame siis
9/2.Tšukotka
Jälgedede poole. Vahepeal näeme veel rüsijää vahel liikumist. Need 2 elukat on suuremad kui Rasamaha. Nüüd näeb kostja ka ja ütleb, et hundid. Adrekas kohiseb kõrvus. Lõpuks jõuame jälgedeni ja siis selgub, et koerad.
Lähme jälgimööda sinnapoole kust koerad olid tulnud, lootuses leida põhjust miks koerad on kahekesi külast 10 km kaugusel. Ei jõuagi põhjuseni. Vaja tagasi minna. Varsti pime.
Pakun, et paneme relva ära. Ütleb, et enne majakat ei pane, 2 km külast.
Tagasi sõites tunnen, et hakkab jahe. Sai natuke joostud kui koertel rüsijää küngastel raskeks läks. Nüüd lihtsalt istudes hakkab jahe. Vahepeal vaja lasta koertel puhata. Ma panen jala minema, et sooja saada. Varsti korjab Kostja mind peale.
Vägev üritus oli. 3h ja u. 25 km.
Vahepeal on Vezdehod külasse jõudnud ja saan teada, et kl 21 on start.
Täna pidi olema disko ja lastel mingi yritus. Reede.  Kõik jäätakse ära kuna kylalised lahkuvad ja kõik tulevad kylalisi saatma.
10.Tšukotka
Külast startides selgus, et meie teine ekipaz ei suuda omaette sõita. Vahepeal tuiskas ja lume struktuur on meie jaoks kõige halvem mis olla saab. Jahu.
Nüüd oleme kahe autoga vezdehodi järgi. See tähendab seda, et tuleb pidevalt autosi ükshaaval vedada ja edasi jõudmine on väga vaevaline. 9 tunniga oleme saanud külast u. 25 km kaugusele. 7.30 jääme magama. 11,20 stardime taas. Peale 3h magamist tundub tundra valge väli keevituse vaatamisena.
Kui sellisel vedamisel on suur aparaat ja ja jäigad rihmad siis on mingid purunemised  garanteeritud. Üks suur seekel on veits kõver. Vene ekipaazi tõmbeaas andis järgi ja lendas vezdehoodi astmelaua kõveraks. Hea, et keegi pihta ei saanud. See tõmbeaas hidis vintsi plaati kinni. Nüüd seisab vints ausõnapeal auto küljes.
Tegelikult ei saa neist vahel aru. Endil on venivköis olemas aga neile on selline trossi värk kuidagi veres.
Lõpuks jõudsime Vastotsnõi külasse. Siit onmingi zimnik Egvekinotti. Kui ei tuiska peaksin tagasillaga suutma selle tee läbida. 
Kätleme, jätame hüvast javezdehod lahkub. Meie auto 100000 rbl kergem.
kl on 2.30. Uinume. 20/02/2016
11. Tšukotka
Oleme jõudnud Egvekinot-i.
Saime teada, et vezdehod mis me reduktorit veab läks kuskil tundras katki. 
Istume tegevusetult mingis koledas korteris. Aga see koledus on tasuta ja saab pesta ennast.
Meie eest hoolitsetakse ja ei lasta niisama igavleda. Kop kop ja piirikas on uksetaga. Nagu ikka, tokumentide kontroll jne. Suhtumine on sõbralik. Lähme paar maja edasi piirikate punkrisse. Seal toimub väike ülekuulamine ja selgitatakse, et oleme seadust rikkunud ja oma lubadel olevast marsruudist kõrvale kaldunud. Vaja seletused kirjutada. Õnneks on õhtu ja lepime kokku, et homme kl 11 lähme taas kohvile. Kl 11 olimekohal. Andsime taas passid ja siis lasti meid minema tingimusel, et kl 13 oleme taas kohal.
Taaskohtumine venis pooleteist tunniseks asjaajamiseks. Piirikas oli me eest seletused valmis teinud. Vaja oli me koduseid aadresse, haridust ia perekonnaseisu täpsustada. Vahepeal tuli kelleltki kõne kes käskis tall meie seletusse kirjutada, et meil oli söök ja kütus otsakorral. See on üks põhjus miks me oma lubadel olevast teekonnast kõrvale kaldusime.
Pikka punnimise peale sai selline seletuskiri valmis millega peaks piirikate pealikud rahul olema.
Nüüd ootame, et saaksime loa Anadõri sõita. Seni me siit külast lahkuda ei tohi.
Näidati ja loeti ette seaduse ja karistused mis kaasnevad kui me siit peaksime ilma loata Anadõri minema.(trahv, viisa keeld, välja saatmine) Lubadega läheb aega aga  aga kaua. Seda ei tea keegi. Otsustavad tähtsad inimesed.

12. Tšukotka
Järgmisel päeval lähme autot katsetama ja sõidame Anadõri poole. Läbime kõige raskema tõusu ima probleemideta.
Siit suundub me Novosibirski ekipaz edasi Anadõri, otsima võimalusi Tšukotkalt lahkumiseks. Meie lähme tagasi Egvekinoti. Meil puuduvad load Anadõri sõiduks. Nüüd lihtsalt istume ja ootame infot ja seda millal meile antakse luba siit Anadõri sõita.
Oleksime valmis ka maadmööda tagasi minema aga erinevalt kodusest kokkuleppest ei taha Novosibirski ekipaaz seda vaeva taas ette võtta. Moskva ekipaaz on ka siin. Nendel on katki rooli käpp. Ootame nende varuosa mis peaks moskvast lendama reedeks Anadõri ja sealt tuleb siis Trekolliga meieni. Egvekinoti jõudsime pühapäeval 21/02/12. 
Arvame, et parimal juhul saame siit liikuma pühapäeval. Kui muidugi ilm kehvaks ei lähe ja tuiskama ei hakka. Anadõrist koos autoga lahkumiseks on kaks võimalust. Kas lennukiga või kevadel laevaga. See aasta ei pidavat tehtama zimnikut ei Magadani ega Peevekisse.
Täna on neljapäev. Vahime lihtsalt ja katsume kuidagi aega surnuks lüüa
11/2 Tšukotka
Neid ei tohi tüüdata.
Läksime esisillale õli ostma. Jutu käigus selgub, et poemüüa teab kus me reduktor on.
Õhtul kl 17 saame oma reduktori kätte.
Istume ja ootame millal vabaneb karaaziboks kus saame hakata reduktorit vahelama.
Kl 18. Lähme karaazi ja väljume sealt kl 2 öösel.

13/2 Tšukotka
Külla. 
Lähme ja ajame natuke juttu. Vestlus on sõbralik ja meeldiv. Küsitakse kust ja kuidas me täpselt siia tulime. Kui ma ei suuda täpselt koha nimesi meenutada tuleb suur pealik appi. Teab tegelikult täpselt meie läbitud teekonda.
Ütlevad, et oleme malatsõ. Antakse mälestuseks vimpel. Lahkume esimest korda mingist ametkonnast kus meilt ei küsita tokumente. Endil meil on tegelikult selline tunne, et meie tokumentide koopiatega võiks siin kolmetoalise korteri ära tapeetida.
Reede õhtul tuleb meile sõnum, et luba Anadõri süiduks on olemas.
Vaja oodata veel Moskvakate roolikäppa, et siis koos Anadõri minna
13. Tšukotka
Käes on laupäev. Aeg möödub passides väga pikalt.
Aga... oleme endiselt võimude huviorbiidis.
Tuli meie juurde politseinik ja küsis: kas teil dokumete ka on? Ulatasime viisakalt passid. Järgmine samm oli vastik. Tulge palun kaasa, lähme räägime! Raiu küsis passe tagasi, ei antud. Keeras kohe meil harja punaseks. Läksime kaasa. Mendi maja oli üle tee. Mulle meenus, et meil on seletuskirja koopiad mis sai piirikate juures tehtud. Võtsin need autost kaasa.
Tehti passist ja auto dokumentidest koopiad. Edasi tulid juba tuttavad küsimused. Kes, miks, kuskohast, kuhu jne. Ulatasin piirikate juures tehtud seletused. Ütlesin trotslikult, et siin on teile kõik venekeeles kirjas. Tähtis mees luges seletuse läbi, tagastas dokumendid ja rohkem tal meile küsimusi ei olnud.
Natukese aja pärast pidas meid kinni liikluspolitsei. Küsimused samad ja dokumentide kontroll.
Järgmine päev sõidame lihtsalt Egvekinotis ringi. Taas peatab politsei. Seekord juba uus nägu. Tegevus ja küsimused samad. 
Järsku tormab me juurde juba tuttav piirikas ja on mures, et ega me kuhugi ära ei lähe. Selgitame talle vist 10 kord, et oleme seadusekuulekad ja ei plaani kuhugi minna. Küsin ta käest ka meie olemasolevate lubade originaale tagasi, juhuks kui lähme tuldud teed tagasi.
Võtame oma isikliku piirika peale ja sõidame tema ofisisse. Saame oma dokumendid. Vahepeal piirikas seletab, et tal oleks elu palju lihtsam kui me läheks tuldud teed tagasi.
Lõuna aeg kutsub meid keegi linna/küla valitsusest endale külla


jätkub...