BAM

43. – 48. päev

Jakutskist lahkudes võtsime suuna Tõndale, kust hakkab meie seekordse reisi viimane planeeritud raskem etapp. Tee Tõndasse, mida oli ümmarguselt 1000 kilomeetrit, oli tee nagu siinkandis Venemaal ikka: vaheldumisi kruus, jää ja asfalt ning seda jätkus nii mägedesse, kui ka lagedamatele aladele. Mis muidugi imestama pani oli see, et vaatamata ilmastikuoludele käis teeehitus juba täie hooga ja seda erinevate lõikudena pea kogu tee ulatuses.

Tõndasse jõudes oli ilm juba päris soe, nii et plusskraadide saatel alustasime oma talvist BAM’i vallutamist. Ise veel hirmul, et ega jõed veel jääminekuga meid üllatama hakka, sest ees ootasid sildadeta jõed eesotsas Olekma ja Kuandaga.

Ega BAM’ist suurt midagi rääkida ei olegi. Teeolud olid vahelduvad, osa teest oli juba sulanud ja muutunud päris poriseks, siis jälle lõigud, mis olid alles täiestri lumised ja jäised, nii et lumehanged tee ääres auto kõrgused.

Kuna jõgede veetase oli talviselt minimaalne ja enamus jõgesid täiesti jääs, siis ei valmistanud ka nende ületused meile mingisuguseid probleeme.

Nüüd siis jäänud veel tagasitee koju, mille siis katsume vastavalt olukorrale ja võimetele võimalikult kiiresti läbida. Ega seda asfalti pole ju mõtet niisama uudistama jääda.

Tagasiteel Jakutskisse

38. – 42. päev

Kui on midagi kirjutada, siis pole aega ja kui on aega, pole millestki kirjutada.

Peale magadani teele jõudmist, pidime kiiremas korras otsima kohta kus võimalik keevitada. Lc 80 esisilla gronsa oli tundras pooleks murdunud, mis omakorda oli silda paar väiksemat auku tekitanud. Õnneks pool kinnitusest pidas ja see andis meile otsimiseks piisavalt aega, et leida vähegi normaalne remonditöökoda.

Susuman – väike kullakaevurite linn. Kui hommikul linna saabusime, siis linn alles magas. Õnneks leidsime töökoja, kus remonditakse kaevanduse rasketehnikat ning saime jutule töökoja pealikuga kes lahkesti oma territooriumi kasutada lubas.
Paar tundi pusimist ja jälle kõik OK. Kui lõpuks küsisime palju võlgneme, tuli vastus, et eesti ja vene rahva sõpruse auks ei ole vaja midagi ja ega me teid nagunii siia ei oleks jätnud. Keevitajale poetasime ikka vaikse tasu hea töö eest.

Edasine tagasitee ei pakkunud midagi erilist. Ainult palju mahajäetud asulaid tee ääres, milledest suurimasse,, pea Õismäe suurusesse linna nimega Kadõktsan ka sisse põikasime. Aastaid tagasi, külmal talvel, oli selle linna katlamaja plahvatanud ja kuna taastamine suure külmaga osutus võimatuks otsustati linn evakueerida, ning uuesti kasutuse enam ei võetudki.

Edasi Oimjakoni

Oimjokon on maismaal asuv püsiasustusega koht, kus mõõdetud madalaim temperatuur, kuigi viimastel aastatel tahab naaber linn Tom-Tor seda au endal., Segased lood lihtsa asjaga.

Oimjakonis pidime kohtuma Jakutski Off-road klubiga Mamont, kes korraldas seal mingi turismifestivali raames oma üritust. Sinna jõudes polnud nad veel kohal, aga meie info kohaselt viis nende rada Labnkõri järve äärde, kus elavat kurat, kellele meeldib inimesi
süüa. 80 km huvitavat metsarada ja õhtuks olime kohal. Parkisime järve jääle magama, et kui see sarviline ennast ka ilmutab siis me teda ka näeme.

Hommikul oli kõik korras ja meist keegi ei puudunud - kas jää oli liiga paks või kuradile ei meeldinud eestlased. Esimeste päikesekiirte valguses avanes ilus vaatepilt järvele ja seda ümbritsevatele mägedele. Teisel kaldal silmasime onni, mida ka lähemalt vaatama läksime. Päris korralik 2 kordne onn oli, kalda ääres ka väiksem palkmaja, millel silt, et tegemist sukeldumiskeskusega. Järvejääl oli ka umbes 2 x 3 meetrine auk, mida siis sukeldumiseks kasutatud oli. Meie sinna jõudes, oli auk juba jääga kaetud. Jää paksust augu ääres katsuma ei hakanud, kuna järve sügavuseks olla kuni 90 meetrit.

Tagasitee laks kiiresti, Mamonti meestega ei õnnestunudki kokku saada, kuna kui meie metsast välja jõudsime, siis nemad just metsa läinud. Lühikese telefonikõne käigus imestati ainult selle üle, et kuidagi väga kiiresti olime järve ääres ära käinud.
Hiljem saime teada, et sama rada kasutasid nad ka oma võistluse käigus, kuid siis ainult esimest 25 kilomeetrit, kuna nad oma masinatega sealt edasi enam ei saanud.

Jakutskis üritasime jälle korterit rentida. Lõpuks leidsime 1 toalise. Aga sellest polnud hullu, kuna põhirõhk oli pesemisel, siis keegi voodikoha puudumise üle ei kurtnud. Küll oli hea, üle pika aja, sooja vee ja seebiga end kasida.

Autodele väike hooldus, ning suund läbi Tõnda BAM ile.

Loksumine Magadani tee poole

35. – 37. päev

Milline näeb siis välja kohalik simnik, mida erinevate ütluste kohaselt pidi olema 400 – 600 kilomeetrit. Esiteks ei ole seal mitte mingisugust teed. Lihtsalt suuremad ja võimekamad nelja veosillaga Kamazid või Tatrad puksivad teed vahepeal kuni rinnuni ulatuvas lumes läbi lagendike, metsade, jõeorgude ja mäeahelike. Kulutades seejuures meeletutes kogustes kütust.

Näiteks Magadani poolt tulev kolonn, kellele mõni päev varem Vestehoodiga kütust juurde oli viidud ning keda meie kohtasime 50 kilomeetrit pärast laagrist lahkumist, oli teel olnud juba 28 päeva. Seda vaatamata sellele, et neile puhastas raskemates kohtades teed ka traktor. Kuuldes, et me siin lõbu pärast rassime ja vintsime, ütlesid ka nemad, et nemad kah naudivad sellisid olusid ja kui seda ainult töö pärast teha, siis ei pea keegi siin asustamata aladel kaua vastu.

Nii see tee mööda ettesõidetud radu meid aina lähemale Magdadani teele viib. Liikumine on vaevaline, esimesel päeval sai 14,5 tunniga läbitud 139 kilomeetrit. Siinkohal suured tänud Freespordile, kes meile kiiresti valmivad ning toitvad söögid kaasa pakkis. Tänu nendele viidame seistes minimaalselt aega ja saame rõhku panna pidevale liikumisele. Joomiseks kõlbas täiesti kohalik jõevesi, mis ka keetmata hea maitsega ja kellegi tervisele siiamaani veel halvasti mõjunud ei ole.

Järgmisel päeval läks tee kohati veel hullemaks, vaatamata sellele, et tee oli vahepeal ka lahti lükatud. See lahtilükatud tee oli meile kõige vaevalisem, sest liikusime jalakäia kiirusel, aeglusti sees ja esimese käiguga ning ka siis tahtis sisikond ennast sees ümber pöörata. See lahti lükkatud osa oli nagu mulla muttide mängumaa, ainult mulla hunnikute vahele oli keegi veel augud kaevanud. Hüüdnimetusega pokutee.

Kuna terve päev oli õhutemperatuur keskmiselt -30 kraadi ja õhtu saabudes see kindlast veel langeb, siis otsustasime, et sõidame öö otsa ning järgmise päeva pealekauba.

Pärastlõunal oli ees ristmik, kust siis lahtilükatud pokutee viis paremale ning teine paremini sõidetav lumine autorada vasakule. Otsustasime siis vasaku raja kasuks, et vähegi autosid hoida. Sõidetud mõni aeg ei andnud süda rahu ja otsisime kõik kaardid ja telefoninumbrid välja, et kohalikelt nõu küsida, kas oleme ikka õigel teel. Kuna kohalikke kätte ei saanud ja kaardid suuna poolest ikka õiget teed lubasid siis jätkasime oma sõitu.

Liikudes asustamata radadel oleme näinud üle tee liikuvat hunti, auto kõrval kaasajooksvat sooblit, metsiseid ja ka põhjapõtru.

Õhtu hakul, kui juba hämarduma hakkas, jõudsime järjekordse jõeni, mis meie üllatuseks jälle jäävaba oli. Kuna koolmekoht sügav polnud siis läbisime selle, otsimata alternatiivi vaatamata jäätumisohule.

Pärast jõe ületamist läks tee normaalsemaks ning meie liikumiskiirus tõusis märgatavalt. Vahepeal sõitsime ka kullakaevajate poolt hooldataval simnikul, mis iseenesest viisteist kuni kakskümmend meetrit lai sile ja puhas jäätee üle mägede ja lagendike.

Kui õhtul Magadani teel suunaga Ust-Nera poole ööbima jäime, olime läbinud kokku 1060 kilomeetrit ja jõudnud välja jälle kõvakattega maanteele.

Edasi suundume Oimjakoni, mida peetakse maailma külmapooluseks, ehk püsiasustusega piirkond kus on mõõdetud kõige madalam temperatuur maailmas. Eelmine aasta olevat mõõdetud ka rekordiline temperatuur, milleks siis –71,3 kraadi.

Lumevangis

30. – 34. päev

Laagriplatsil elu ilusti sisse seatud, otsustas Tom kohe hommikul jala külla tagasi minna, sest kaarti vaadates ei osutunudki see väga pikaks teeks. Kui ta siis väsinuna õhtupoolikul laagrisse tagasi jõudis ei saanud ta näost küll seda välja lugeda, et tee nõnda lühike oleks. Saanirada, mis külani viis oli sikk sakitanud mööda jõeorgusid ja nii olla külani kusagil 15 kilomeetrit.

Õhtul hakkasime igavusest iglut ehitama, kuhjates selleks paraja hunniku lund, selle peale siis koormakate ning veel hunnik lund.

Järgmise päeva hommikul sai iglu ilusti lõpuni valmis ehitatud ning pealelõunal, kui keha kinnitatud läksid Andrus ja Rait külla varusid täiendama. Oma üllatuseks külla jõudes, ootas neid seal ees ka Benno, kes hommikul oli kalale läinud. Kalale ta kahjuks ei jõudnud, kuna ei leidnud Tommi poolt mainitud kalastuskohta, kus kala oleks saanud püüda. Nii ta siis oli jalutanud kuni lõpuks majad paistma hakkasid ja ta ennast külast leidis.

Linnas suundusime kohta, kus varem kütust tankisime ja kohtusime juba “vanade” semudega, kellega sai kokku lepitud, et järgmisel hommikul samme Vestehoodiga oma laagriplatsini küüti, kuna nad nagunii Magadani poolt tulevale kolonnile kütust pidid viima. Öö veetsime kohaliku jahimehe Slava juures, kelle küllakutsele ei olnud lihtsalt võimalik ära öelda. Slava tõi välja ka pudeli kohalikku samakat, mida meiegi vene kombekohaselt jõime. Ise ta veel kõvasti imestas, et me veerand kruusi kaupa seda korraga alla neelata ei suutnud.

Kohalike käest siis kuulsime, et Omolonis pidavat olema Venemaa kõige kallim internaatkool, mille ehitamist alustasid kanadalased kümmekond aastat tagasi, kui külas elas veel 3000 inimest. Ehitust nemad ei lõpetanud, sest enamus ehitusmaterjalidest lihtsalt ära varastati. Kui lõpuks kool valmis ja kulud kokku arvutati, olla summaks 200 miljonit rubla. Uus kool vajas ka uut katlamaja ja nii pidavat järgmise aastal ka see tööle pandama. Kahetsusväärne on ainult see, et kooli ehitamise käigus on kokku kuivanud ka küla elanike arv ja nii pidavat praegu elama seal umbes 600 inimest. Nii pidavatki nad igal sügisel püüdma koolilapsi ümberkaudsetest metsadest.

Veel rääkisid kohalikud, et eelmine aasta, mil oli kehv marjaaasta, olla karu külas tapnud kaks inimest ja rappinud kolme inimest.. Õnneks lasti ta enne maha, kui ta veel mõne kohaliku oleks nahka pannud.

Lisaks võiks veel mainida, et kogu elekter, mis külas tarbitakse, toodetakse suure diiselgeneraatoriga.

Hommikul tanklasse jõudes, selgus, et ega see hommikune Vestehoodiga liikuma hakkamine ei olegi nii lihtne, kui algul tundus. Esiteks võttis kütuse pealelaadimine pool päeva. Pärast seda otsustas Vestehoodil kütus ära külmuda, mida siis lennukite soojendamiseks mõeldud puhuriga soojendama asuti. Nii et sõitma saime alles päikeseloojangu hakul.

Ega ka sõitmine Vestehoodiga olnud meelakkumine. Esimestel kilomeetritel otsustas mingi kaitse ennast lühisesse lasta, mida siis taskulambi valgel parandama asuti. Esimene viga likvideeritud, saime sõita mõned kilomeetrid, kui kadus igasugune väline valgustus (neid muidugi väga palju ei olnud, ainult üks hädine tuluke) ennast pimedaks teha. Jälle siis taskulamp välja ja hakati viga kõrvaldama, Kümnekonna minuti pärast tuli välja, et ka teine kaitse on ennast lühisesse lasknud ja kui see parandatud, võis sõit jälle alata. Samuti oli probleemiks jäätuma kippuv juhi esiaken, mida siis käega soojendades ja mütsiga nühkides püüti läbipaistvana hoida. Ega juht ennast sellest väga häirida ei lasknud, vaid avas küljeklaasi ja vaatas enamuse aega teed, pea aknast väljas.

Nii et Vestehoodiga sõitmine jättis meile kustumatu mulje ja öö hakul laagrisse jõudes tõdesime, et parem on ikka oma autodega liikuda, kui selle igiliikuriga.

Ülejäänud päevad veetsime laagris vaheldumisi söömise ja magamisega, kuini siis kolmapäeva õhtul külastas meid Omoloni poolt tulev kolonn. Me siis õnnest ogarad, kuna see tähendas meile, et sõit võib jälle alata. Enne sõitma asumist saabus meile Omolonist  saaniga 300 l tellitud kütet ning neljapäeva hommikul me liikuma uuesti hakkasime.

Omoloni jõe ületus

29. päev

Omoloni jõe ääres hommikust päikesetõusu kaedes otsustasime, et läbi jõe me kohe kindlasti sõitma ei hakka, sest pole vaja teha oma autodest jääkirste. Nii me siis Miku jääpuuriga jää paksust mõõtma asusime.

Esimesel marsruudil, mille me valisime oli jääpaksus viimases punktis kusagil 3-5 sentimeetrit ja sellest kohast me ka kiiremas korras jalga lasksime.

Järgmisena valitud teekond viis meid mööda saanirada ja seal saime minimaalseks jää paksuseks 15-20 sentimeetrit. Nii me siis otsustasime selle raja kasuks.

Plaanid peetud asus Rait oma autoga rada jääni tegema, see valmis valmistusime jääd ületama. Igaks juhuks sai kõik dokumendid seljakotti pakitud ja need turvaliselt inimjõul üle jõe transporditud. Kui kõik stardiks valmis, alustas Rait jõe ületamist, mis nagu planeeritud ka 100% õnnestus. Peale teda tulid ka teised autod ning jõgi saigi ületatud.

Ees ootas veel üks koolmekoht, mida siis jalgsi kaema mindi. Kui proovipuurimiseks puuri küsiti otsustas Mikk selle koos autoga tuua ja nii sai see koolmekohtki ilusti ületatud.

Jõgi kadudeta ületatud, asusime teele kohta, kus pidid ees ootama kaks Kamazi ja üks Tatra, kes eelnevalt omale teed olid rajanud ja sealjuures meeletutes kogustes kütet maha sõitnud. Selle 18 kilomeetrise tee läbisime kusagil nelja tunniga vaheldumisi vintsides ja sõites.

Kohale jõudes ei osanud me veel arvata, kui kauaks me antud kohta laagrisse jääma peame, kuid eelneva informatsiooni põhjal kindlasti vähemalt paariks päevaks, kuna vastutulev kolonn olevat “alles” 130 km kaugusel.

Teel Omoloni

27. – 28. päev

Lahkusime Bilibonst ja oleme teel Omoloni poole, mis on ka meie teel viimaseks asustatud punktiks Tšutkotkal.

6. märtsii hommik algas rahulikult, tee ja meie liikumiskiirus olid täiesti rahuldavad. Vahepeal sai ühe lahtise jõe ääres oma veevarud täiendatud ja nii me edasi liikusime. Kuni ühes suht mahajäätud või täitsa mahajäätud külas üks Kamazi vend meid peatas ja palus paar kilomeetrit edasi viia, et teeolusid üle vaadata. Kui vana ennast tagasi palus viia, siis veel imestasime, et siin päris korralikud rajad ja pole midagi karta, kuid meie oletused ei vastanud tõele ja nii me mõnesaja meetri pärast väga vaevaliselt edasi liikusimegi.

Õnneks olid meie jälgedes tulemas ka paar Kamazi, kes edasise tee meile ilusti ette sõitsid. Ei olnud neilgi kerge, kuid meie saime isegi nende jälgedes vintsimist harjutada ja vaatamata külmale ilmale hinge soojas hoida. Nii osutuski meie esimese nelja tunniga läitud tee pikkuseks suurepärased 35 km ja kogu päeva teekonnaks täpselt 200 km.

Sellesse päeva jäid veel suured mäekurude ületused, kus suuremaid autosid ikka Jossiga üles veeti ning liustikud, kus jää ei sula ka kõige palavamatel suvekuudel.

Nägime ka hunti. Kuigi algul arvasime, et tegemist võib olla ka koeraga, siis hiljem kinnitasid ka kohalikud, et koera nägemine sellises kohas on veel väiksem tõenäosus, kui hundi kohtamine. Nii et me ikka arvatavasti nägime hunti, kes oma põdrakorjust valvas.

7. märtsilil oli sõit juba täitsa lõbus – lahtilükatud teed ja lummavad vaated. Teepeal otsustasime ka hilinendu vastlapäeva tähistada. Kaasavõetud mäesuusavarustusega auto taga slaalomit sõites see ka kõigil huvilistel õnnestus, väljas lähenes termomeeter juba 0-le.

Enne Omoloni küla kohtasime ka kohalikke põdrakasvatajaid, kes lahkesti ka oma elamistingimusi meile tutvustasid. Tegu oli teel olevate karjustega, kes Omolonis oma varusid täiendamas käisid.

Omoloni külas, tankla kohta informatsiooni küsides, sattusime kohe kokku kohaliku võimuesindajaga, kes meile tankimise organiseeris ja viisakalt linnast kohe lahkuda palus.

Nii me siis edasi sõitsime teadmisega, et nagunii me palju kaugemale ei jõua, sest ees ootas lahtime Omoloni jõgi, mille kaldale me õhtuks ennast laagrisse pakkisime.