Charyn kanjon

Charyn kanjon

Eile käisime Almaty-st 215km kaugusel asuvat Charyni kanjonit vaatamas. See on umbes 150km pikk ja kohati kuni 300 meetrit sügav kanjon mida on kirjeldatud kui Suure Kanjoni väikest venda. Vägev on see igatahes küll, laseb inimesel ennast eriti väiksena tunda. Täna on korralik sõidupäev, vahemaad Kasahstanis on suured ja meie järgmiseks sihtkohaks üle 1000km kaugusel asuv pealinn Astana.

Kasahhia

Chayran kanjon

Dordoy Bazaar

Enne imeilusast Kirgiisiast lahkumist tegime veel ühe pikema peatuse ja käisime pealinna, Bishkeki, kõrval asuval Dordoy Bazaari turul. Dordoy Bazaar on üks Aasia suurimatest turgudest ja peamine Hiina kauba liikumistee lähiriikidesse. Põhiliselt kahekordselt asetatud merekonteineritest koosnev turg pakub tööd üle 20000-le inimesele ja seal on üle 8600 poe. Turg ise on kirjum kui elu ise - kohapeal valmistatud pirukate lõhn vaheldub kord vürtse müüva poodniku omaga kord Hiina plastiku haisuga. Inimesi on samuti seinast seina ja elu käib täie hooga. Meie looduslembelisel kambal võttis selline möll kiiresti pildi kirjuks ja lasime sealt varsti jalga. 
Kirgiisia-Kasahstani piir on samuti omaette elamus. Tundub, et sattusime mingile kaubateele, sest inimesi oli siin miljon, kõigil meeletud kotid igasugu tavaariga seljas. Kellel pallinöörirullid, kellel nõudepesulapid, kellel suur kineskoopteler ja kõik trügivad ja kisavad. Autod lasti siin piiri peal pulkadeni laiali laotada ja aega läks omajagu. 

Türgi pulm

Õhtuks jõudsime Almaty-sse ja plaanisime ühes juba varasemalt tuttavas hostelis ööbima jääda. Kohale jõudes selgus, et hostel ääreni täis ja tuleb edasi liikuda. See aga oli saatuse poolt üks väga kaval lüke, sest sellist asja mis ees ootas küll keegi aimata ei osanud. Olime just järgmises suvalises hotellis asjad maha pannud ja hakkasime sööma minema kui suur valge Hummer-limusiin kümnete saateautodega maja ette veeres. Olime sattunud sama hotelli allkorrusel peetavasse Türgi pulma. Pruutpaar ees, sajad külalised järel läks rongkäik saali ja pidu võis alata. Ka Eestlased veeti ilma pikema jututa pruudi isa lauda ja söödeti-joodeti Türgi kombe kohaselt. Öeldi "Kui vähe sööd ja jood, siis oled halb sõber!". Eestlased olid head sõbrad ja magama saime alles hommikul. 
Järgmine päev mitte väga vara hommikul saime kokku Jüri Kasahstanis elavate sugulastega, kelle juures autodele värskenduskuur ja õlivahetus sai tehtud. Almaty selja taha jäetud suundusime Kaindy järve poole mis on kuulus oma veidra väljanägemise ja saamisloo poolest. Järv asub 2km kõrgusel mägede vahel ja tekkis peale 1911 aasta maavärina tagajärjel tekkinud maalihet. Maalihke käigus blokeerunud mägijõgi paisus järveks ja uputas terve oru üle nii, et praegu ainult puutüved veest välja paistavad. Ka kasahhid on järve eripärasusest aru saanud ja sinna ümber korraliku kauboikapitalismi rajanud. Raha küsitakse kõige eest, mis võimalik. Kuna õhtu oli juba käes, mõtlesime selle öö järve ääres veeta ja lunastasime ilusti autode, telkide ja inimeste piletid. Kohale jõudes selgus aga, et telki panna saab ainult kivisele platsile ja autod tuleb jupp maad eemale jätta ja kohalik asjapulk, kes inimeste majutamise ja juhendamisega tegeleb, on juba vintis ja ei jaga maast ega ilmast. Meile selline asjade korraldus ei sobinud ja pöörasime otsa ringi. Tükk tegemist oli, et vähemalt telkide raha tagasi saada aga saime hakkama. Natshalnik Hasim vehkis küll kätega ja väitis, et tal pole midagi aga lõpuks andis järele ja andis raha tagasi. Selline on Kasahstani argipäev :)

Vintsimine Kirgiisias

Chayran kanjon

Mäed ja lumi

Plaanisime mägedes ainult päeval käia ja ööseks madalamale telkima tulla. Tee osutus aga plaanitust raskemaks, õhtu surus peale ja nii tuligi 3300 meetri kõrgusel ööbima jääda. Päris krõbe oli suvevarustusega +1 kraadiga magama minna. Hommikul tahtis nina peast ära kukkuda. Haigeks keegi õnneks ei jäänud. 

Järgmine päev hakkasime veel ülespoole trügima, sihiks 4000 meetrit. Teed mägedes on kohati väga kehvas seisukorras, kord kivilaviinidest kaetud, kord mägijõe poolt ära viidud. Üleval pool on lund ka päris ohtrasti. "Juulikuus lumi on maas" :) 
Üht mäeahelikku ületades märkasime tee peal järsku üht kogu lebamas. Lähemale jõudes hakkas kogu lamba kuju võtma, ainult et kuidagi poolik. Ja katsudes veel täitsa soe. Arvatavasti oli autode mürin mõne lumeleopardi värskelt murtud saagi juurest eemale peletanud. Selle päeva kõrguseks jäi 3910m. 

Issyk-Kul

Üritasime ka Hiina piiri ääres asuvat liustikku vaatama minna aga see plaan jäi katki kuna vajalik luba asus 100km eemal linnas ja enne kahte päeva seda saada polnud võimalik. Eile jõudsime kuulsa Issyk-Kyl järve äärde mille suurimaks sügavuseks on üle 660 meetri. Öö veetsimegi selle kaldal imeilusat vaadet nautides. 
Täna on aga jaanilaupäev, meie teeme šašlõkki ja tervitame kõiki koduseid. Ilusat Jaanipäeva!

Tinakaevandus

Kõrgõstan

Kasahstanist Kõrgõstani sõites on raske uskuda, kui palju ühe piiriületusega võib muutuda. Juba piiril tervitasid meid lumised mäetipud ja 10km edasi vaatas vastu igavesti äge tamm. Piiritsooni Kaza-Kõrgõstani vahel ei ole ja see on andnud võimaluse kireva putkamajanduse arenemiseks. Väga mõnus on piiriületust oodates šašlõkki süüa ja õlut kõrvale rüübata. Ka miilitsad on "ausamad", ei hakka mingit olematut viga otsima vaid küsivad otse padarok'it. Me kinkisid neile Eesti-Kõrgõstani jalkamatši viigi. Esimene päev mägedesse turnima ei hakanud, jäime ilusast loodusest pahviks lööduna suhteliselt piiri lähedale laagrisse. Platsi otsides uputasime Romeki auto kohe kõhuni mutta ja Kalju auto sai lahti püsikast. Õnneks oli varujupp olemas. 
Teine päev hakkas juba mägisemaks kiskuma. Autod suitsevad, kõrvad plõksuvad ja tulemasinad ei põle. Igasugune liigutamine võtab võhmale ja kükitada ei julge, sest püsti tõusmine võib pildi tasku visata. Üle kolme kilomeetri kõrgel läheb külmaks ka, päeval +12, öösel +1. Aga vaated on seda lummavamad. Raske on seda sõnadesse panna, rühid diislijorina saatel mööda tummaksvõtvalt ilusaid mäenõlvu ülespoole, taustaks lumised mäetipud. Teede ääres on aegajalt näha jurtasid, hoovid hobuseid, lambaid, kitsi jne. täis. Üldse on hästi palju loomi igal pool näha. Hästi lahedad on sellised ületoidetud oravat või Garfieldi meenutavad pontsakad loomad kes tee ääres autot nähes urgu vudivad ja sealt siis arglikult välja piiluvad. 
Ühest jurtast kumõssi, hobusepiimast kääritatud alkoholi, ostma minnes osutus vastuvõtt nii lahkeks, et kutsuti kohe pererahvaga ühte lauda sööma. Saime ka kohalikku 4x4 sõidukit, eeslit proovida. Laagrisse jäime 3200 meetri kõrgusel. Selle päeva tipuks jäi siis 3400 meetrit. Edasi on plaan Issõk-Kyl järveni mööda mägiteid jõuda ja sealt edasi uusi kõrguseid püüdma, 4000 meetrit tuleb kätte saada.

Araali meri

Eile käisime Araali meres. Ainus põhjus miks me ära ei uppunud on see, et Nõukogude Liidu ajal lasti plaanimajanduse käigus põlde niisutades kogemata meri tühjaks. Nüüd on elavate sadamalinnade asemel inimtühjad tondilossid ja tuul keerutab lagunenud tänavatel liiva. Osalt on suudetud merd küll tagasi tekitada aga see on väga pikk protsess. Kasakatel on suured plaanid aastaks 2050 endine seis taastada. Meie sihiks oli ära näha keset kunagist merd, praegust kõrbe, seisvad laevavrakid. On ikka sürreaalne pilt küll.   

Täna on sõidupäev ja homme võiks juba Kirgiisiasse jõuda. 

Vana kapten

Araali meri

Araali mere kallas

Stepp ja seiklused

Oleme viimased paar päeva kurssi Kaspia merest ida poole trüginud. Vahemaad on siin meeletud, tihti pole sadu kilomeetreid ühtegi inimest näha. Teed on väga kehvas seisukorras, treppis, auklikud ja tolmavad hirmsasti.  Tallinn on selle kõrval lennuväli. Seepärast sõidamegi enamasti mööda stepiradu, raputavad vähem ja on huvitavamad. Mõnus on niimoodi üle lõputu välja oma rada ajada. Tee peal kohtasime ka Bekburath-i, oma õe ja kahe lapsega savionnis elavat kaamelikasvatajat, kes meid kohe külla kutsus ja ülihead rahvuslikku lambarooga bezparmak-i pakkus. Kõrvale jõime teed kaamelipiimaga. See oli nii mõnegi jaoks meist esimene kord lamba südant, silma, kopsu, maksa jne. süüa. Selle öö olimegi nende külalised.
Eile saime ka selle maa närvekõditavamat poolt tunda. Tee Araali mere äärde viis meid üsna Usbekistani piiri lähedale. Omast arust sõitsime küll piiritsoonist väljas aga järsku valvepunkt ees. Keegi peatama ei tulnud aga igaks juhuks regasime end ikka ära: pidi kõik korras olema kui järgmises punktis ka näod ette näitame.  Järgmises punktis näod ära näidatud, panime juba ajama kui keegi peeglist nägi miskit valge nokkmütsi ja dressidega pilusilma jooksmas. Egas midagi, las pilu jookseb kui tahab, sõitsime edasi. Ja siis nali algas. Saime natuke sõita kui näeme, must KaMaz tuleb hirmsa hooga järgi. Me ei saanud autosid kinnigi pidada, keerati hooga ette ja kastitäis automaatidega mehi kohe ümber.  Kõik kotid ja asjad tuli loomulikult steppi mööda laiali laotada ja neid käidi siis automaadiotsaga soramas. Selgus, et see valge nokatsiga mees oli nende ülemus ja meie nüüd tema eest ära põgenenud kurjategijad, kes tuleks kohe nädalaks türmi viia. Räägiti mingist umbmäärasest piiririkkumisest. Ilmselgelt oli meestel piiril igav ja meiesugune kirev kamp pakkus neile äärmist huvi. Pakuti varianti, 50000 rubla või hakkame kordonis täpsemalt asja arutama. Arutamine kõne alla ei tulnud, nädalavahetus ja ülemuse halb tuju oleks meile vähemalt paar päeva maksnud ja võimalikult ka sama summa veel otsa. Andsime poole vähem ja panime minema. Võõras liivakastis on oma reeglid ja ise olime süüdi, et kassile suhu ronisime. 

Kasahstan

Kasahstani korrumpeerunuim organ pidi olema politsei. Ja seda saime ka omal nahal tunda. Nii kui üle piiri saime, olid nagu herilased kohal, saad ühe minema aetud, on järgmine platsis ja tahab midagi. Kord ei meeldinud vale koha peal paiknevad numbrimärgid, küll ei tohtinud naftapuurtorni vaadata, küll taheti lihtsalt vett või vorsti lõikamise nuga ära võtta. Enamasti oli aga lihtsalt uudishimu. Ka muid loomi on palju, hobused, kaamelid, kitsed, lehmad - karjakaupa lahtiselt tee ääres või mööda steppi jalutamas. Ei saa arugi, kas neil peremeest on või mitte.

Hommikul leidsime veel ühed huvitavad elukad, skorpionid arvasid telgialused mõnusad peidupaigad olevat. Ei julgegi suvalises kohas kükitama minna enam, võib viimaseks jääda.

Kui kasahhi loodus ühe sõnaga kokku võtta võib öelda, et Kasahstan on nagu laudlina, mille suur mees on ühte otsa kortsu tõmmanud. Lõputut lagedat steppi võib päevade kaupa sõita, nii et teist inimest ei näe. Ainult kaamelid kõnnivad väärika sammuga nagu auväärses eas vanahärrad, kaalutult ja maiesteetlikult. 

Kulsarõ linna prügikäitluskitsed

Tee on Kasahstanis suhteline mõiste, enamasti on küll üks ametlik joon mida teeks loetakse aga mida keegi ei kasuta sest see on nii jubedas seisukorras. Selle kõrvalt jookseb aga paari kilomeetri laiuselt kümneid radu mis üksteisega risti-põiki liituvad ja lahknevad, sõida kus tahad. Ühe sellise peal kohtasime ka kohalikku rakettkaubikut. Mehele ei mahtunud kuidagi pähe, et kolm eriettevalmistusega maasturit võivad temast kiiremini sõita. Küll ta sõitis poolenisti kraavis, rattad õhus, siis pani läbi ristirööbaste nii, et tagarattad pagasnikus ära käisid. Mingi aeg kadus siiski ära, arvatavasti läks mahakandmisele.

Kui enamus Kasahstanist on suur ja lage maa, kus peale gaasitorude muud vaadata ei ole, siis lääne pool on vaatamist küll. Täna saime mitu kohta käidud. Päev algas Lõvimäega, mis näeb välja nagu hiiglaslik jurta, siis saurusemunad ja lõpuks Kaspia meri. 

Homme hakkame tagasi ida poole liikuma, liivakõrb ja Araali meri ootavad.

Paar pilti: